John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, #1)

36. Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud

Sobib ka teemasse
8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud...
32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.

Filmi jah sattusin varem nägema kui raamatut lugema. Film oli täitsa ok, aga mitte piisavalt hea, et kohe raamatu järele oleks haaranud. Tänavune väljakutse seega soosis seda, et ma selleni lõpuks siiski jõudsin.

See raamat maandus mu lugemislisti 22. augustil 2015. Päris pikk, kuid kannatlik ootamine oli. Mul endal on ka nüüd meel veidi kergem, et see mul nüüd loetud sai. Tekkis isegi mõte järjed ka läbi lugeda. Algul ei plaaninudki seda kohe teha. Aasta pole nagu õieti veel alanudki, kuid ma olen juba väljakutses väga tubli olnud, otsustasin siiski need kohe järgmisena väljakutseväliselt ette võtta. Ootavadki juba kannatamatult stardijoonel. (Start antakse pärast raamatut "Vesi elevantidele".) See on nüüd mu uus põhimõte, et sarju lugeda ikka järjest, nii kurb on vaadata oma lugemislistis neid üksikult ootavaid teisi osasid... sel aastal on plaanis Harry Potteri teine osa läbi lugeda, pean siis kõik järgmised ka jutti lugema?! Kui mul sel aastal jälle väljakutse täitmata jääb, on see just selle uue põhimõtte süü!

Aga mida ma siis raamatust arvan? Kindlasti on see "lehe-keeraja". Põnev ja kaasahaarav, veidi romantikat. Selline mõnus kerge lugemine. Ühe koha peal tõi isegi pisara silma, kuid selle paari pisara pärast ei hakkaks ma raamatut väljakute 23. teema alla (raamat, mis pisara silma tõi) paigutama. Tegemist on ulme(fantaasia)kirjandusega. Sisuliselt idee ka täitsa kannab. Kogu see lugu tundub mulle ühe suure hoiatusena tänapäeva inimesele, kuhu meeletu meedia, eriti televisooni ja muude audiovisuaalsete kanalite tarbimine võib viia. Selles raamatus on inimkond ikka täitsa hukas, sest ühiskonna suurimaks meelelahutuseks on gladiaatorite võitlust meenutava vaatemängu jälgimine. Peategelase Katnissi kujutamises jäi minu jaoks midagi puudu, ta karakterina ei olnud minu jaoks täielikult usutav. Ilmselt sellepärast saigi raamat minult Goodreadsis hindeks ainult 3 tärni (meeldis), mitte aga 4 (väga meeldis) või 5 (suurepärane!). Kuid see ei takista mind järgesid lugemast, üldse mitte. Ootan juba kannatamatult.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, 2008)
inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel
kaanekujundus: Elizabeth B. Parisi
Tänapäev 2009
304 lk.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus"

20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa

Sobiks ka teemasse
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist
46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole.

Alustasin raamatu lugemist 28. detsembril ja lõpetasin 3. jaanuaril.

Regina on kaasaegne (1978) Eesti naine. Elab Tallinas, töötab õpetajana, perekonna loomisele väga ei mõtle, kuid tunneb ennast siiski hüljatuna, kui senine meessõber ta teise pärast maha jätab. Naine asub elama maa-asulasse tädilt päranduseks saadud majja ning avastab, et oleks aeg ka pere luua. Aga kust sa maal neid häid mehi leiad? Ta abiellub alkoholi liigpruukiva, kuid kuldsete kätega Antsuga. Kuid lapsi ta ei kavatse selle mehega saada. Laste isad on hoolikalt valitud ning kontrollitud isendid, kellega Regina kohtub vaid lapse sigitamiseks. Kõik tundub hästi minevat, kuni asjasse pühendatud sõbranna Mari ähvardab kogu avantüüri paljastada.

Tegelikult ongi raamatu kirjutamist alustatud sellelt kohalt, kus Regina ootab närviliselt saladuse paljastamist ning kogu lugu on ülesehitatud tagasivaatelisele jutustusele. Palju on filosoofilisi mõtisklusi, just nagu Regina analüüsikski kõike tagantjärele.

Raamatu teema ja süžee mulle tundmatu polnud, sest olen selle ainetel tehtud filmi "Regina" näinud. Raamatut lugedes leidsin ennast aga vahel mõtlemas, et sellel on isegi teatud ulme sugemeid. Teaduslikus fantastikaski võiks ju inimeste sigimist sellise mustri järgi kujutada. Samas tundub see ka väga primitiivne olevat. Loodusliku valiku tingimustes jäävad ju ellu vaid kõige paremate geenidega isendid.

Raamat ilmus sarjas "Aegumatud armastuslood", kuid mul on raske selles raamatus leida tugevat seost armastusega. Korraks vaid anti vihje, et Regina vaatamata kõigele siiski armastas Antsu, kuid üldiselt nimetaks ma Reginat külmaks ja kalkuleerivaks naiseks, kes hoolis vaid iseenda heaolust. Samuti ei tähelda ka kuigivõrd Antsu armastust Regina vastu. Ehk siis armastuslugu miinusmärgiga. Arvestades seda, kuidas lugu lõppes, läheks see lugu tõenäoliselt sama rada edasi. Aga mine tea, võibolla Regina siiski oleks sellest midagi õppinud. Õppinud armastama.

Mõistan, miks see raamat omal ajal suurt tähelepanu pälvis.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus" (1978)
kujundanud Merike Tamm
Varrak 2016
247 lk.

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.

Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Cormac McCarthy "Tee"

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat (27/54)

Raamat kujutab isa ja poja teekonda põhjast lõunasse pärast suurt katastroofi. Ega see raamatu jooksul väga ei selgugi, mis täpselt juhtus, kuid elu on praktiliselt hävinud, põletatud maa, ei lille ega lindu. Õnneks on võrdlemisi hästi säilinud hooned ning maanteed. Teekonnal ei ohusta neid ainult vee ja toidupuudus, vaid ka teised ellujäänud inimesed, kes kipuvad olema pigem vaenulikud kui sõbralikud.

Algul tundub see maailm, kus nad rändavad, tõesti õõvastav. Põlenud inimjäänused vaatavad vastu seal, kust tule eest pole jõutud põgeneda, söömistunnustega imikujäänused majajäetud laagripaigas. Õudne. Kummalisel kombel harjub sellega lugemise ajal ära, ilmselt nagu selle loo tegelasedki. Samas kui mina lugejana unustan selle õuduse varsti pärast lugemist, kuid neid jääb see saatma ilmselt kogu nende edasise elu, mis sellele mõeldes tekitab minus omakorda õudu.

See raamat avas minu silmad selle suhtes, et arvatavasti pärast "maailmalõppu" ei koondu ellujääjad üheks ning ei lähe koos edasi nagu ma sinisilmselt oma vaimusilmas ette näen, vaid pärast hävingut võtab võimust ikkagi looduse seadus: igaüks enda eest ning tugevam jääb ellu.

Selle raamatuga olen läinud poole väljakutsest ehk olen veidi graafikust maas, kuid loodan vägevale lõpuspurdile.

McCarthy, Cormac, 1933-
Tee
(The Road, 2006)
inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
toimetanud ja järelsõna: Marja Unt
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2008
215 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Winston Graham. Ross Poldark. Demelza (Poldark, #1 ja #2)

43. Raamat, mille leiad raamatukogu „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.

Kui "Poldarki" sari eelmisel aastal ETV ekraanile jõudis, võitis see kohe minu südame. Kui raamat ilmus, ei raatsinud ma seda osta ning aimates selle populaarsust raamatukogus, ei hakanud lugemisega rabelema. Nüüd aga juhusikult sattusin raamatukogus selle peale just uudiskirjanduse riiuli juures. Ühe soojaga sai ka teine osa loetud (sain raamatu teisest raamatukogust).

Raamatute tegevus toimub Inglismaal Cornwallis. Esimeses osas aastatel 1783-1787, teises osas 1788-1790. Kui Ross Ameerika iseseisvussõjast koju naaseb, tabab teda kaks hoopi. Tema isa on surnud ning armastatud tütarlaps Elizabeth, arvates, et Ross on hukkunud, on kihlatud tema onupoja Francisega, Poldarkide pärijaga. Leides eest vaid räämas kodu ning kaks purjus teenijat, hakkab Ross isa pärandit uuesti üles ehitama. Avab kaevanduse ning matab ennast töösse. Linnaskäigul päästab ta 13-aastase tüdruku peksust ning palkab ta teenijatüdrukuks. Ross on isemeelne ja tulihingeline mees, kellele läheb korda ka lihtrahva käekäik. Teenijatüdrukust Demelzast kasvab noor naine, Rossile aga armastatud abikaasa. Neil sünnib tütar Julia. Demelzal on soojad suhted Rossi onutütre Verityga, kes tunneb üksildust ning südamevalu, sest perekond ei kiitnud heaks tema suhet laevakapten Andrew Blamey'ga. Demelza otsustab nad uuesti kokku viia. Sekkumisest tekib aga sündmusteahel, mis lõhub Poldarki perekondade vahelised suhted ning Rossi suure töö, saavutamaks paremaid tulemusi kaevandusäris. Demelza ja Rossi jaoks saabub lunastus, kuid kahjuks maksab see väga kallist hinda.

Arvasin, et suudan raamatut lugedes ära unustada telesarja, kuid kahjuks see ei õnnetunud. Selle vari saatis mind kogu lugemise aja. Väga suuri erinevusi raamatu ja sarja tegevuses ei ole. Kuid üks suurimaid erinevusi on see, et raamatus tuli Demelza Rossi majja 13- aastasena ning ta ei olnud punapea nagu sarjas, vaid hoopis tumedajuukseline. Hoopis Elizabeth on raamatus heledate juustega. Ja muidugi see, et nii Elizabethil kui George Warlegganil on raamatus mõlemad vanemad täitsa olemas, tõsi, nad ei mängi suurt erilist rolli ning ilmselt seetõttu on nad sarjast välja jäetud. Erinevusi raamatu ja sarja vahel on veelgi, kuid needki jäävad vaid väikesteks varjunditeks. Need kaks raamatut hõlmavad tegevust telesarja esimeses hooajas.

Mulle meeldivad raamatu olustik, tegelased. Kartsin, et sarja näinuna jääb raamat kuidagi ebahuvitavaks, kuid eksisin. Lugesin seda suure õhinaga. Ainus, mis mulle nende raamatute juures kohe üldse ei meeldi ja mis mind marru ajab, on nende hind raamatukauplustes.

Graham, Winston, 1908-2003
Ross Poldark: Cornwalli romaan, 1783-1787
(Ross Poldark, 1945)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
392 lk.

Graham, Winston, 1908-2003
Demelza: Cornwalli romaan, 1788-1790
(Demelza, 1946)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
448 lk.

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.

Haruki Murakami. Kafka mererannas

5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.

Õpin raamatukogundust ning juhuslikult sattusin just seda raamatut ka lugema oma 3 nädala pikkusel esimesel erialasel töökohal töötades.

Raamatutegelased, kes raamatukogus töötavad on Oshima ja Saeki.

Eelmise aasta augustis hakkasin kuulama selle inglisekeelset audioraamatut. Mul ei olnud selle teose kohta kuigi palju eelinfot, kui vaid see, et see on hea. Sain kuulama asudes kohe aru, et see meeldib mulle. Kuna see oli mu esimene audioraamatu kuulamine üldse, siis olin selles suht saamatu, ei suutnud "teksti" piisava tähelepanuga jälgida, palju läks lihtsalt kõrvust mööda ning kuulamiskorrad olid pigem juhuslikud kui planeeritud ning toimusid pikkade aegade tagant. Otsustasin, et tahan kindlasti seda raamatut lugeda, et saada sellest paremat elamust. Audioraamatu lõpetasin vaid veidi enne raamatu lugemise algust. Kuigi raamat oli ka raamatukogus täiesti saadaval, otsustasin siiski endale selle osta. Väärt ost oli.

Raamatu sisekaanel tutvustatakse raamatut järgmiste sõnadega: Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Mulle meeldis, et üleminekud reaalsuse ja fantaasia-maailma vahel olid väga sujuvad. Loed nagu iga teist tavalist juturaamatut, kuid hiljem järele mõeldes avastad, et oot-oot, mis mõttes, see pole ju võimalik. Lugedes hakkasingi uskuma, et üleloomulikes sündmustes (sardiinide, makrellide ning kaanide sadu jt) ei olnud midagi üleloomulikku, vaid nii pidigi olema ning sellel hetkel täiesti loomulik nähtus. Piirid on hägusad ning see jääbki lugeja enda otsustada, kas konkreetne tegevus toimub reaalselt või on see unenägu. Igatahes väga müstiline.

Ma ei tea Murakamist eriti midagi, kuid seda raamatut lugedes tekkis kindel veendumus, et tegemist on väga intelligentse inimesega. Ma ei oodanud üldse, et ühes jaapani kirjandusteoses võiks olla nii palju kokkupuuteid läänemaailmaga: filosoofia, kirjanduse ja klassikalise muusikaga. Võibolla on see ka põhjus, miks see läänemaailmas nii populaarne on?

Arvan, et see on raamat, mida iga tõsisem raamatusõber lugema peaks. Ärgu lasku ennast alguse segasusest ja õudustest heidutada (kasside "lahkamise" stseen ajas mul südame pahaks). Kui esimesest mõistmatusest ning vastumeelsusest üle saada, siis edasi on juba oluliselt kergem. Lugu läheb põnevamaks ja haaravamaks. Ning tõesti, ajab kohati ikka väga muigama, aga ka heldima. Julgen öelda, et see on kindlasti üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.


Murakami, Haruki, 1949-
Kafka mererannas
(Umibe no Kafuka, 2002)
jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna: Kati Lindström
kujundanud Dan Mikkin
Varrak, 2016
584 lk.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel

 

2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.

Minu unistuste maaks on Austraalia, mida kindlasti kunagi ka külastan. Just seal toimubki raamatu "Valgus ookeanide vahel" tegevus.

Janus Rock on väike saareke Edela-Austraalias. Seal on majakas, mis näitab teed kahe ookeani, India ookeani ja Lõuna ookeani, vaheli liiklevatele laevadele. I maailmasõda on lõppenud ning sõjast eluga naasnud austraalia mehed püüavad leida oma kohta ühiskonnas. Seal hulgas Tom. Temal on hästi läinud, sest paljud naasnud mehed leiavad oma koha hooldekodust, kuid tema on jäänud väliselt sõjast puutumata. Ta tunneb ennast süüdi, et tervelt tagasi tuli. Püüdes sisimas rahu leida, võtab ta vastu teenistuse Janus Rocki majakavahina. See on üksildane, tuuline paik keset merd, mis on ideaalne paik üksi olemiseks. 

Tema tee aga ristub noore tütarlapse Isabeliga. Nad abielluvad ning naisest saab tema kaaslane meretagusel saarel. Nad unistavad lapsest, kuid saatus tahab teisiti. Nad elavad läbi juba kolmanda nurisünnituse, siis aga uhutakse rannale paat surnud mehe ja nutva imikuga. Nad matavad mehe ning jätavad lapse endale, juhtunust kellelegi teatamata. Mõned aastad hiljem ilmneb tõde, et meest ja last leinab taga mehe abikaasa ja lapse ema. Keeruline olukord paneb proovile Tomi ja Isabeli armastuse ning otsustab inimeste saatuse.

Mulle meeldis foon, mis seda raamatut lugedes tekkis. Selleks oli mere lõhn ja meremüha. Erakordseks teeb selle kerge kuid sügav kirjutuslaad. Mitte midagi ei öelda päris otse, kuid emotsionaalselt torkab jutustus just kõige sügavamale hingesoppi. Mulle sellised raamatud väga meeldivad, mis lasevad endal kaasa mõelda ja mis veel olulisem, kaasa tunda. Muidugi on ka teema äärmiselt tundlik. Ema armastus oma lapse vastu. Olukorrale, millesse Tom ja Isabel sattusid, ei ole ühest ja kerget lahendust.

Tunnistan, et algul hoidsin sellesse raamatusse suhtumises teatud distantsi. Nagu ma tavaliselt (värskete) bestselleritega teen. Mul on väga hea meel, et mu suurim hirm, et see raamat mulle ei meeldi, ei saanud teoks. See on imeline! Suurepäraselt kirjutatud raamat.

Veidi kriitikat saab ainult kaanekujundus. Inimesele, kes filmi pole näinud, ütleb see pilt minu arvates väga vähe ehk minu arvates müüks majakas esikaanel paremini (majakas on tagakaanel).

Stedman, M. L.
Valgus ookeanide vahel
(The Light Between Oceans, 2012)
tõlkinud Bibi Raid
Pegasus, 2016
391 lk.

Sarah Morgan. Aisakellad lumes

1. Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal.

Kayla Green on noor inglannast tunnustatud PR-spetsialist New Yorgis. Tema elu on tema töö. Kui ta oli 13-aastane, varises tema maailm kokku, sest sai teada, et oli kogu oma senise elu elanud vales. Tema suhted vanematega halvenesid ning perekond kaotas tema jaoks tähenduse.

Jackson O'Neil on ärimees Vermontist, kes pärast isa surma on pöördunud tagasi vanematekoju, juhtima talipuhkusi pakkuvat ja vahtrasiirupit tootvat pereettevõtet ning päästma seda pankrotist, mis hävitakse perekonna mitme põlvkonna töö. Jackson soovib teha pereäris kulukaid muutusi, kuid tema vanaisa seisab sellele väga vastu.

Jackson palkab agentuuri, kus Kayla Green töötab ning soovib just naist pereärile reklaamikampaaniat korraldama. Kayla Green sõidab jõulueelseks nädalaks Vermonti olukorraga lähemalt tutvuma. Maaliliselt romantilise talvemaastiku, vastupandamatult seksika Jacksoni ning tema kokkuhoidva perekonna keskel naine murdub ning leiab õnne ja armastuse.

See raamat sattus mu nimekirja just selle väljakutse punkti tõttu. Otsisin raamatukogu e-kataloogist jõuluteemalisi raamatuid ning see juhtus olema üks esimesi nimekirjas. "Aisakellad lumes" on triloogia 1. raamat, "Ootamatult eelmisel suvel" 2. raamat ja "Võib-olla nende jõulude ajal" 3. raamat. Jacksonil on kaks venda ning 2. raamat on tema vennast Seanist ning 3. raamat Tylerist.

Ei mäletagi, millal viimati mõnda naistekat lugesin. Vahelduseks oli päris hea midagi kerget lugeda, kuid nii köitev see minu jaoks polnud, et ka järjed ette võtta. Jacksoni ja Kayle omavaheline keemia mind kuigivõrd ei erutanud. Kui seksistseenid välja jätta, oleks raamatu üldmulje minu jaoks parem olnud. Vaatamata sellele kiskus see siiski paar korda ka pisara välja. Hinge läks just kõik see, mis puudutas perekonnaliikmete omavahelisi suhteid: Tyleri suhe oma tütrega, Jacksoni suhe vanaisaga ning veidi värinaid tekitas ka Kayla minevikuga seotu. Arvan, et naistekafännidele võib see päris häid elamusi pakkuda.

Morgan, Sarah
Aisakellad lumes
(Sleigh Bells in the Snow, 2013)
inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Ersen, 2014
376 lk.

August Jakobson. Vaeste-patuste alev

Üllatusteema: Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust 90 raamatut 90 päevaga.

See sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Ootas seal kannatlikult umbes 2 aastat, kuni talle lugemise väljakutses sobiva punkti leidsin. Jälgisin ka Vikerraadio saadet "90 raamatut 90 päevaga".

Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel. Vaeste-patuste aleviks nimetatakse agulit, kus töölisklass kasinates tingimustes elab. Raamat jälgib ühe perekonna lugu rahutul ajal vastloodud Eesti Vabariigis. Lüünede perekonda kuuluvad isa, ema ja 4 kodus elavat last. Üks poegadest on surnud, üks tütar on vangis ning üks täiskasvanud laps, pereema vallaslapsena sündinud poeg Alleksander, saabub koju pärast aastaid kestnud teenistust sõjaväes.

Agulirahva elu on raske. Töökohti kaotatakse, töölisi lastakse lahti. Mure järgmise päeva leiva pärast on igapäevane. Sellistes oludes on kommunismiideedel kerge idaneda. Alleksader seob end vasakpoolsetega, et kuidagigi töölisrahva olukorda parandada. Rahutused aga surutakse maha ning tema kaasvõitlejad tapetakse. Alleksander aga kuulutatakse tagaotitavaks. Saatus ei hellita ka teisi Lüünede lapsi. See lugu on masendav ja kurb. Iga kord kui veidigi lootust tekib paremale elule, tabab saatus neid inimesi aga veelgi suurema pauguga.

Ilmselgelt jutustab see vaid ühe eesti rahvakillu lugu sel keerulisel ajajärgul, kuid sellepärast ei tohiks selle tähtsust siiski alahinnata. Pilt, mis raamatut lugedes tekib, on tõepärane. Hakkasin mõistma neid eestlasi, kes seisid sel ajal kommunismi eest ning tõesti soovisid paremat elu rõhutud rahvale.

Raamat sai 1927.aastal kirjastuse Loodus romaanivõitlusel 1. koha.

Kuna see oli August Jakobsoni debüütromaan, siis võiks seda ka väljakutse 38. punkti alla paigutada.

Jakobson, August, 1904-1963
Vaeste-patuste alev (1927)
järelsõna: Rein Veidemann
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
432 lk.

Sujata Massey. Zen aitab (Rei Shimura, #2)

Ühe soojaga sai ka teine Rei Shimura lugu loetud. Vormilt on see väga sarnane esimese osaga. Tegemist on taaskord ühe perekonnalooga, millesse Rei juhuslikult satub, ning selle kõrval Rei isiklik elu ja suhe Hugh'ga.

Lugu saab alguse sellest, et kuna Rei tegeleb nüüd klientidele antiigi ostmisega, saab ta tellimuse ühe jaapani antiikse kummuti ostmiseks. Kliendiks on jõuka zen-templi omaniku naine. Hiljem kodus avastab Rei, et kummuti väärtus ei vasta hinnale, mis ta selle eest maksis ning tehing tellijaga jääb ära. Rei loodab oma raha antiigikaupmehelt tagasi saada, kuid mees on juba kadunud ning leitakse surnuna. Rei asub otsima kummuti eelmist omanikku ning mässib ennast sellega sügavamale jõuka perekonna probleemidesse ning ohtu satub ka tema enda elu.

Tokyosse saabub ka Hugh' maailmarändurist noorem vend Angus, kelle tõttu Rei ja Hugh' suhted teravnevad. Aga lõpp hea, kõik hea.

Igatahes väga huvitav ja kaasahaarv lugemine. Raamatust saab väga palju teada jaapani kultuuri ja tavade kohta ning Rei ja Hugh on üksiti kui ka paarina väga sümpaatsed tegelased. Kuigi Angus tekitab selles loos palju paksu verd, mõjub ta oma süütuses (või pigem vastutustundetuses) ka päris armsana. Tegelikult on kõik tegelased huvitavad ja omapärased. Härra Ishida on üks väga lahe vana papi. Sügavamalt vaadates on Rei kujul tegemist iseseisvuse poole püüdleva kaasaegse naisega, kes ei soovi mitte kellestki sõltuda.

Soovin, et selle sarja tõlkmist jätkataks, sest tahan kindlasti teada, kuidas Rei ja Hugh' suhe edasi areneb ning millistesse seiklustesse ja sekeldustesse nad veel satuvad.

Goodreads

Massey, Sujata
Zen aitab
(Zen Attitude, 1998)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Villu Koskaru
kaane kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2014
307 lk.

Anton Hansen Tammsaare. Ma armastasin sakslast

38. Taasleitud vana klassika

Arvan, et Tammsaare toesed kuuluvad kõik klassika hulka. Aga kuna just see mu lugemisnimekirjas figureeris, sai see raamat selle punkti alla paigutatud.

25
Raamat algab Tammsaare pöördumisega lugeja poole, kus ta selgitab raamatu tagamaad. Ta kirjutab, et see pole üldse Tammsaare enda kirjutatud, vaid see on kellegi kadunudks jäänud tundmatu noormehe käsikiri, mis on lihtsalt Tammsaare nimel välja antud. Algus tundubki selline veidi närviline, ei lähe kuidagi kokku minu ettekujutusega Tammsaarest. Üks vaene noormees elab kusagil katusekambris ja kirjutab sellest, kuidas ta midagi kirjutab. Aga eks näis, võibolla läheb veel huvitavaks. Õnneks pole see kuigi paks raamat, isegi kui on igav, siis ei pea kaua vaevlema...

Aga huvitav, kui palju määrab raamatu lugemisel see, mida eelnevalt on loetud? Püüan alati nii teha, et lõpetades ühe, alustan kohe teist. Et auku ei jääks. Eriti nüüd väljakutse raames, kui tuli pidevalt takus on. Kui palju võiks minu hinnangut selle raamatu suhtes mõjutada see, et Krossi "Kolme katku vahel" oli nii suurepärane ja mulle tohutult meeldis? Arvan, et kindlasti see mõjutab, sest tahes-tahtmata on esmaseks võrdlusmaterjaliks just eelnevalt loetu. Tegelikult on see ju kurb, kui see raamat selle tõttu minu poolehoidu vähem pälvib, sest mu hindamisskaalat on kergitatud. Seega püüan olla objektiivsem ning mitte lasta ennast Krossi lummusest mõjutada :)

82
Lugu läheb veidi huvitavamaks. Mina-tegelane noormees kirjutab oma lugu. Sellest, mis enne oli. Ta õppis ülikoolis, kuid see jäi pooleli ning töötab nüüd ühes ministeeriumis (raamatus "Kolme katku vahel" selgus, et ministeeriumi algne tähendus on vaimulike kogu; huvitav, kui sobituksid vaimulikud tänapäeva ministeeriumidesse?) ja samuti kuulus ta ka korporatsiooni (millesse juba tol ajal suhtuti kui paika, kus noored mehed vaid kerget meelelahutust naudivad!). Majas, kus ta tuba üüris, käib lastele koduõpetajaks noor sakslanna Erika, kellega kohtutakse enamasti lõunalauas. Pererahva, st majaproua suhtumine neiusse on veidi üleolev, kuna mõisnikud on kaotanud oma juhtpositsiooni ühiskonnas (tegevus toimub järelikult esimese vabariigi ajal; raamatu esmailmumine oli 1935). Noormees püüab võimalikult palju neiu kaitseks välja astuda, saadab teda õhtuti kojugi. Vahel teevad nad koos ka jalutuskäike. Oma vanaisale neiu aga oma viibimise kohta valetab, sakslastes on seisuslik uhkus veel säilinud. Noormees avaldab neiule armastust, kuid neiu jääb vastamisega tagasihoidlikuks – hirmust. Tagantjärele tõdeb noormees, et neiu ei jaganud tema suuri tundeid.

See tundub esmapilgul olevat selline üks igav armastuslugu. Tegevuspaigad on kogu aeg samad: lõunalaud, jalutuskäik ja siis noormehe enda arutlus. Et nagu ei toimukski eriti midagi. Aga lugu avaldubki tegelaste omavahelistes vestlustes. Nad puudutavad ilmselt tol ajal väga aktuaalset rahvuste vaheliste suhete küsimust (muidu poleks ju raamatul ka sellist pealkirja). Seda ka sugude lõikes a la millised on saksa neiud ja eesti noormehed. Ja keele küsimust veel eraldi.

Juba algusest peale on teada, et see on õnnetu armastuslugu, kuid praeguseks on juba piisav huvi tekkinud, mis neile noortele ikkagi saatuslikuks sai.

124
Kuna noormees on vallaline ja lastetu, siis ähvardab just teda töölt koondamine. See ajendab teda kiiremas korras suhted Erikaga ametlikuks muuta ning läheb neiu vanaisa jutule, kellele Erika on oma valetamise üles tunnistanud. Vanaisa on noormehega viisakas, kuid püüab talle rahulikult selgeks teha, et tema lapselaps on siiski paruness ning noormehel lihtsalt puuduvad võimalused teda vastavalt ülal pidada. Väga oskuslikult ja veenvalt kõneleb ta tõupuhtuse vajalikkusest Eesti vabariigis. Noormees ei suuda ennast kuidagi õigustada ning valetab ametikõrgenduse peatselt saabuvat. Juhtubki nii, et noormees koondatakse ning tunnistades seda Erikale, tekivad esimesed mõrad noorte ühisesse tulevikunägemusse.

Mulle tundub, et see vanaisa on lihtsalt üks kibestunud vanamees, kes pärast positsiooni kaotamist meeleheitlikult püüab näpuga riigi peale näidata: Ja ma ütlen teile, noormees: minu tõug on vana ja haruldaselt puhas, kui see teid huvitab. Eesti vabariigi valitsust huvitab see igatahes, sest loomade tõupuhtusest on ta õppinud juba lugu pidama, mis mulle väga meeldib. Võib-olla jõutakse kord sinnamaalegi, et ka inimesetõust hakatakse lugu pidama, nagu mina seda teen (lk. 95). Samuti on neis sõnades otsene viide natsisimile (30ndad: ajastu klapib).

Mõneti on see muidugi õige. Kui kedagi armastad, kuid ei suuda talle piisavalt pakkuda, siis lasedki teisel minna – armastuse pärast. Teisalt jälle, armastus peaks ju kõik võitma. Arvan, et noormehe poolt võidakski, kuid neiu on selles loos pidur. Muidugi tuleb mõista, et neiul on ka kaotada rohkem kui noormehel. Otsustades vastu astuda perekonna tahtele, kaotaks ta selle toetuse. Keeruline tõesti. Erika jaoks muudab otsustamise lihtsamaks ka see, et ta soovib suhtest isikliku arengu toetamist (teiselt inimeselt õppida, saada paremaks igas mõttes), aga nagu loost välja tuleb, seda see noormees piisavalt ei paku.


Noormehe nimi on Oskar. Pärast vestlust Erika vanaisaga on noormees murtud. Ta ei suuda olla piisavalt kindlameelne, et vaatamata vanaisa seisukohale suhet Erikaga jätkata. Neiule tekib keegi sakslasest noomees Ervin, kes hakkab teda õhtuti koju saatma. Oskar suundub maale vanemaid külastama. Ka seal on suhted pingelised ning ta naaseb linna. Kuna Oskaril raha ja teenistust pole, on majaproua nõus talle võlgu ulualust ja toitu pakkuma, toaga ta nõustub, kuid toidust keeldub. Nii ta siis elab vaikselt omaette, teenijatüdruk tassib talle majaproua käsul siiski söögipoolist. Aeg möödub. Ühel päeval leiab Oskar lehest Erika surmakuulutuse ning tõttab Erika vanaisa majja. Vanaisa on murtud ning kahetseb, et ei toetanud noorte armastust. Vanaisa annab Oskarile Erika kirja, mille neiu enne oma surma kirjutas, jutustades omapoolse loo.

Tegemist on seega traagilise armastuslooga. Selguse kogu loost avaldab alles Erika kiri, sest Erika tunded ja mõtted on eelnevalt väga varjus olnud (lugu jutustab ju Oskar). Raamatule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Eerik Teder. Nõustun temaga igati, et Oskari näol oli tegemist eesti noormehega, kes ei suutnud üle olla alandlikust orjameelsusest ning nägi Erikas vaid parunessi, mis saigi tegelikult suhtele saatuslikuks. Erika vastupidi oli küll aadlisoost, kuid oli valmis selle armastuse pärast kõrvale heitma. Erika kiri paneb asjaolud hoopis teise valgusse, kui need algul tundusid. Kui palju olulist elus valjule võib jääda, kui teada on vaid pool; tihti jääbki just see olulisem pool varjule. Ilmselt ei olnud ka mina lugejana piisavalt tähelepanelik, muidu oleks mõistnud, mida  vanaisa vestluse järgsel Erika ja Oskari kohtumisel see kohver tähendas...

Esmapilgul tundub see tõesti veidi igav, kuid see ei olegi pealiskaudne armastusele keskendunud lugu, vaid sisaldab endas palju laiemaid ja sügavamaid teemasid. Diskusiooni iseendaga jätkub veel mõneks ajaks pärast raamatukaane sulgemist.

Muide, järelsõnas selgitatakse ka seda autori eessõna, pöördumist lugeja poole. Tuleb välja, et selline teguviis olevat sel ajal väga tavaline ning on lohutav teada, et see siiski on Tammsaare enda looming.

Goodreads

Tammsaare, A. H., 1878-1940
Ma armastasin sakslast (1935)
Eesti Raamat, 1984
Kogutud teosed, 12. raamat
208 lk.

Charles Stross. Pereäri (Vürstkaupmehed, #1)

Aitäh ristiemale raamatu eest!

Võtsin selle ette, et veidi enne Krossi "Kolme katku vahel"-maratoni hinge tõmmata.

Kirjade järgi on tegemist ulmekaga, sest tegevus toimub paralleelmaailmades. See idee mulle tohutult meeldib, kuid teostus jäi minu arvates suht nõrgaks.

Miriam on 32-aastane majandusajakirjanik Bostonis. Oma assistendi (või kes iganes see oli) Paulette'iga saavad nad jälile suurele korruptsiooni ja rahapesu juhtumile. Vahetult pärast materjalide tutvustamist bossile nad vallandatakse ning ähvardatakse asjast vaikima.

Miriam on lapsendatud. Vallandamise järel külastab ta oma kasuema, kes annab talle üle asjad, mis kuulusid tema biloogilisele emale, kes tapeti, kui Miriam oli alles beebi. Asjade hulgas on medaljon, millel isaäralik sümbol. Seda silmitsedes satub Miriam paraleelmaailma. Ilmsiks tuleb Miriami päritolu. Ta vanemad kuulusid võimsasse sajandite vanusesse kaupmeeste klanni, mis kahe maailma vahel äritegevusega rikastunud on. Miriamist saab pärija, millega aga kaasnevad ka vandenõud ja mõrvakatsed.

Miriam on tänapäevane tugev ja iseseisev naine. Kuid selle kujutamine ei ole kuigi veenev. Tabasin ennast lugemise ajal pidevalt iseendale meelde tuletamas, et tegemist on naise, mitte mehega. Ma ei nõustu autori ettekujutusega tugevast naisest, sest minu jaoks ei ole näiteks ropendamine tugeva naise tunnus. Tundub, et mehena ei ole autor tegelikult naise olemust kuigi hästi tabanud ega suutnud seda usutavalt edasi anda.

Kõik oleks nagu olemas, mis ühes põnevas loos olema peaks – intriigid, kirg, mõrvad, saladused – kuid midagi jääb puudu. Ei tekkinud tunnet, et haaraks kohe järgmise osa järele, sest tahan teada, kuidas lugu edasi läheb. Kahju, väga kahju.

Goodreads

Stross, Charles, 1964-
Pereäri
(The Family Trade, 2004)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2013
308 lk.

Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.