Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Paula Hawkins. Tüdruk rongis

33. Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016

See on 50. raamat, mille sel aastal läbi olen lugenud.

Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse ning õhtul tagasi, ta matkib tööl käimist. Ta sõidab oma endisest kodust mööda, kus elab tema eks-mees Tom oma uue naise Anna ja lapsega. Lapsega, keda nemad Tomiga kunagi ei saanud. Ta ei suuda sellega kuidagi leppida, et tema ühine elu Tomiga on läbi ning õhtud mööduvad alkoholi seltsis ning eksmeest ja tema uut perekonda terroriseerides.

Siis aga kaob jäljetult noor naine Megan, keda Rachel alati rongiaknast jälginud on. Rachel viibis tol õhtul seal, kuid oli liiga purjus, et järgmisel hommikul midagi olulist mäletada. Temast saab politsei silmis ebausaldusväärne tunnistaja, kuid Rachel ei anna alla. Ta peab teada saama, mis tol õhtul juhtus. Tema enda pärast. Samm haaval koorub Megani saatuse kõrval kohutav tõde Racheli enda kohta. Mitte miski pole nii nagu näis...

Mul olid selle raamatu suhtes teatud eelarvamused (nagu mul tavaliselt igasuguste menukite suhtes on). Ma pole väga palju põnevikke varem lugenud, tegelikult ei meenu mulle hetkel ühtegi raamatut, millega saaksin seda võrrelda. Võibolla selles ongi asi – ei olegi ühtegi teist sarnast ja see selle eriliseks teebki.

Tekst on kergesti loetav, liialdusteta. Kõik oluline on väheste sõnadega ära öeldud. Tegelased on värvikad. Minu arvates isegi liiga. Nad ei tundu mulle kuigi reaalsed, igaühel on mingi kiiks, ühesõnaga hullukari, katkised hinged, mitte ühtegi helget (kui Cathy välja arvata) nägu, kes veidigi seda masendust murraks. Aga ilmselt see peabki nii olema, et lugejates ehtsat õudust ja emotsiooni tekitada. Igatahes see töötab. Põnevus ja pinge kestab lõpuni, kuigi ma kogemata lugesin poole raamatu peal lõigu lõpuosast ning sellest piisas, et mõrvar paljastuks. Arvan, et mõrvarit ei olekski kuigi raske ära arvata, sest vihjeid on piisavalt ning ring tõmbub iga leheküljega koomale. Aga see pole oluline, sest ilmselgelt pole see lihtsalt krimka, vaid ikkagi põnevik, kus laibast oluliselt suuremat rolli mängivad elavad inimesed ja suhted.

Ootan põnevusega filmi.

Goodreads

Hawkins, Paula, 1972-
Tüdruk rongis
(The Girl on the Train, 2015)
tõlge: Evi Eiche
Helios, 2015
319 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.

Gerda Kordemets. Klass

29. Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas

Praegu ilmselt kohustuslikku kirjandust sellisel kujul nagu varem ei ole. Vähemalt mitte selles põhikoolis, kus minu lapsed õpivad. Neil on soovituslik kirjandus. See raamat kuulub sellesse nimistusse. Mu poeg seda läbi ei lugenud, kuigi tema tarvis sai see raamat ostetud. Mina nüüd lugesin ja soovin, et ka minu kooliajal oleks midagi sellist kohustusliku kirjanduse hulgas olnud.

Film "Klass" linastus 2007. aastal ning võib öelda, et see raputas ühiskonda väga tugevalt. Tunnistati, et koolikiusamine on probleem, millega tuleb tegelda. Aitäh filmi tegijaile.

Raamat ilmus 2013. aastal ning kuna olen ka filmi näinud, tunnistan, et alles raamatut lugedes jõuab loo traagika lõplikult kohale. See on lugu kiusamisest, aust, kättemaksust. Joosep on 10. klassi poiss, keda koolis kiusatakse. Kaspar on klassis uus ega tunne reegleid. Ka temast saab poolkogemata tagakiusatu, kui keeldub etteantud reegleid järgima. Tema jaoks on Joosepi kaitseks välja astumine auasi ning seepärast ei suuda ta sellest loobuda. Kiusajate võtted muutuvad aga järjest hullemaks ning poisid näevad viimase väljapääsuna vaid kohutavat veretööd.

Lugu jutustatakse mitme tegelase pilgu läbi, igale osapoolele on sõna antud. Tänu sellele tulevad väga selgelt välja asjaolud, miks lugu nii lõppes nagu see lõppes. Tagantjärele on kõik targad, igaühel oli võimalus teisiti tehes kohutav sündmus ära hoida. Ometi seda ei tehtud. Palju tähelepanu on selles loos kooli rollil. Kuidas on võimalik, et mitte keegi mitte midagi ei märka. Kooli direktor süüdistab süütut poissi otsesõnu valetamises, sest usub viielise intelligentide võsukese juttu rohkem kui maalt tulnud keskpärase õpilase oma. Teiseks koolikaaslased. Koridoris toimunud peksmist vaadatakse külma rahuga pealt. Klassijuhataja palub pekstud poisi emal politseisse mitte pöörduda. Ka lapsevanemail on oma süü.

Selles loos on dilemma. Kui Kaspar oleks loobunud Joosepi kaitsmisest, ei oleks tagajärjeks olnud koolitulistamine. Kaspar ei loobunud, sest tema eetilised tõekspidamised ja väärtushinnagud ei lubanud. Kas Kaspar oleks pidanud need hülgama ning laskma süütul kannatada? Raamat sellele vastust ei anna, sest seda teeb iga lugeja ise, kui selle raamatu läbi loeb. Mina arvan, et Kaspar käitus õigesti.

Ma südamest loodan, et mitte kusagil maailmas pole sellist klassi nagu selles raamatus. Et seda esitletakse nii julmana vaid põhjusel, et lugejat üles äratada ning panna mõtlema. Mõtlema, et me kõik saame tegelikult midagi muuta, tuleb vaid märgata ning sekkuda.

Goodreads

Kordemets, Gerda, 1960-
Klass : Ilmar Raagi filmi "Klass" ainetel
kujundanud Villu Koskaru
illustreerinud Kärt Koosapoeg
Tänapäev, 2013
280 lk.