Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Olavi Ruitlane. Kroonu

46. Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel

Olavi Ruitlase "Kroonu" on mõtteline jätk Tammsaare "Põrgupõhja uuele Vanapaganale", sest 2004. aasta romaanivõistlusele esitati see pealkirjaga "Kaval-Peeter ja Vene-Pagan". Raamat sai võistlusel II koha (I koht Sass Henno "Mina olin siin"). Lisaks sellele on raamat saanud Virumaa kirjandusauhinna, Bernard Kangro kirjanduspreemia ning Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia.

Siska, Peeter ja Heino on 3 Eesti noormeest, kes 1988. aastal nõukogude armeesse aega teenima kutsuti. Esmalt viis tee nad Ukrainasse, kuid õige pea viidi nad üle Arhangelskisse. Teenistusaega mahub palju sekeldusi, viina ja ilusaid (aga ka koledaid) naisi ning kaks ebatavalist juhtumit peldikuga. Sellest kõigest tullakse välja eluga, tugevama ning targemana, sest armee on koht, kust nagu igast teisestki poisist lõpuks mees vormitakse.

Kinkisin selle raamatu oma abikaasale pulma-aastapäevaks. Tookord proovisin seda ka ise lugeda, kuid millegipärast kuigi kaugele ma sellega ei jõudnud. Seevastu abikaasale on see lemmikraamat. Vähemalt läks kink asja ette...

Pärast "Vee peal" lugemist, mis mulle väga meeldis, võtsin selle juba enesekindlamana ette (olen ka "Naist" lugenud). Ei pidanud pettuma. Väga muhe ja armas raamat. Loodetavasti pakub mingisugustki äratundmisrõõmu neile, kes nõukogude armees teeninud, ning vaimuka ettekujutuse neile, kes sellest vaid jutte kuulnud. Raamat ei ilusta olustikku, see on taust, kust esile kerkivad loovus ja julgus keerulistest olukordadest kavalalt välja tulla ning sellest isegi kasu lõigata. Tegelased kujutavad eritüübilisi Eesti mehi: Siska on rahumeelne seto, Peeter kamba aju ning teotahteline Kaval-Ants, Heino tagasihoidlik blond poiss, kes millegipärast kõige enam naistele peale läheb.

Keegi võiks sellest filmi teha. Raamatut julgen küll soovitada.

Goodreads

Ruitlane, Olavi, 1969-
Kroonu
(2005)
illustratsioonid: Veiko Tammjärv
kujundanud Andres Rõhu
Jumalikud Ilmutused, 2009
228 lk.

Anton Hansen Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan

45. Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud

Lapsena sai seda filmi (olude sunnil) päris mitu korda vaadatud, kuid ega ma sellest suurt sotti saanud.

See on mul juba teine Tammsaare lühikese aja jooksul ning avastan üha enam tema loomingu väärtuslikkust. Minu varasemad kokkupuuted on piirdunud vaid kahe osa "Tõe ja õiguse" ning "Kõrboja peremehega" ning järele kontrollides, tuleb välja, et olen ka "Juuditit" lugenud. Mõistan, et eesti maa ja rahva jaoks on "Tõde ja õigus" see A ja O, see on väga oluline teos meie jaoks, kuid "Põrgupõhja" pakub ilmselgelt oluliselt sügavama lugemiselamuse.

Vanapagan ootab taevariigi väravate taga, ta on tulnud, et olla saatjaks hingedele nende teel põrgusse. Aga lepingut on muudetud, hingi ei anta ning uueks tingimuseks on see, et Vanapagan saab hingi alles siis, kui ta on maa peal inimesena elanud ning õndsaks saanud. Ei jää siis Vanapaganal muud üle, kui maa peale minna ning inimesena elada. Tema elu juhatajaks ja juhtijaks saab Kaval-Ants, kes legendile omaselt on riukalik ning igal võimalusel koorib Vanapaganalt seitse nahka. Lõpuks aga saab temagi oma palga, kuid loll saab kirikuski peksa.

Ühelt poolt võib seda lugeda kui järjekordset Vanapagana ja Kaval-Antsu muistendit, mida ma muide lapsena väga lugeda armastasin. Kuid teisalt on see väga sügavaid mõttekohti pakkuv meistriteos. Isegi nii sügavaid, et neisse võiks lausa ära uppuda. Lugemist hõlbustavad rohked dialoogid.

Olen vaimustuses. See on üks selliseid raamatuid, mida kindlasti mõne aja pärast uuesti lugeda võiks.

Goodreads

Tammsaare, A. H, 1878-1940
Põrgupõhja uus Vanapagan
(1939)
illustreerinud H. Laretei
Eesti Raamat, 1975
172 lk.

Justin Petrone. Minu Eesti 3

40. Üks Minu-sarja raamat

Lugemise väljakutse 40. raamat, kuid aasta 60. raamat, mis tähendab, et Goodreadsi Reading Challenge on tehtud.

Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".

Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.

Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...

Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.

Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.

Goodreads

Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.

Teet Kallas. Verine padi

31. "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamat

Raamat ilmus 1971. aastal järjekorranumbriga 31. Selles on 4 novelli: "Ettekandja Nadja", "Hea, et ta surnud on", "Verine padi" ja "Kunstniku elu".

Novellis "Ettekandja Nadja" istuvad kohvikus kaks kunagist koolivenda ning meenutavad olnud aegu. Kohviku ettekandjas tunnevad nad ära naise, kellega neil paar aastat tagasi juhuslikult kokkupuuteid oli.

"Hea, et ta surnud on" on esiti jahmatama panev, kuid lõpuks koorub sellest veidi tragikoomiline lugu välja. Klubis saab kokku kamp kultuuriinimesi ning joovad rummi. Äkki tuleb nende seltskonda purjus härra, kes joob tühjaks nende pitsid, sõimleb pisut ning läheb minema. Üks "kannatanutest" tunneb temas ära traagilise saatusega poeedi ning lõpuks tõdevad kõik: hea, et ta surnud on.

"Verine padi" on õnnetu armastuslugu. Jaanus on tehasetööline, Malle aga üliõpilane. Ühel õhtul Malle üüritoas tekib neil riid. Malle tahab Jaanuse maha jätta. Ei ole selge, kas lõi vindine Jaanus Mallet või kukkus tüdruk ise endal huule lõhki, millest voolav veri määris ära padja, kuhu tüdruk siis oma pea surus. Järgmisel päeval tööl olles kuuleb Jaanus uudist, et üks noor naine on ära vägistatud. Õhtul läheb ta Malle juurde, keda pole kodus, kuid Jaanus kütab ahju, joob ning jääb Malle voodisse magama. Ta ärkab häälte peale ning põgeneb, sest ukse taga on miilits. Algab unenäoline põgenemine. Lõpuks läheb mees ise miilitsajaoskonda ning annab ennast üles, kuid järgmisena ärkab hoopis hullumajas. Vot ei teagi, kas ta kujutas kogu seda tagaajamist endale hoopis ette või mitte.

"Kunstniku elu" kujutab killukest elukunstniku elust. Paan on maalikunstnik, luuletaja, kirjanik ning käitub avalikus ruumis (peamiselt mööda baare käies) ka vastavalt. Kuid tegelikult on ta hoopis öövalvur, kes põgeneb nii oma mõttetuna tunduva argipäeva eest.

Ma pole Teet Kallast varem lugenud. Arvan, et nende novellide lugemine on hea algus tema loominguga tutvumiseks. Kuigi kokkuvõttes ei olnud see minu jaoks midagi eriliselt nauditavat, jäin siiski rahule – täitsa tore lugemine – ning pole välistatud, et tulevikus tema loomingut veel ette võtan.

Goodreads

Kallas, Teet, 1943-
Verine padi
Perioodika, 1971
Loomingu Raamatukogu 31/1971
61 lk.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Aapo Ilves. Muinasjutud lastele ja suurtele

20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.

Ilves, Aapo, 1970-
Muinasjutud lastele ja suurtele
Regina Lukk-Toompere illustratsioonid
Futu Print, 2012
48 lk.

Goodreads

Aapo Ilvest olen kohalikel rahvaüritustel publiku hulgas näinud. Nüüd siis avanes hea võimalus ka tema loomingut lugeda (kuulnud oleme seda kindlasti kõik).

Kuigi pealkiri ütleb, et need on muinasjutud lastele ja suurtele, täpsustaks, et need on muinasjutud SUURTELE lastele ja suurtele. Raamatus on 26 lühikest muinasjutu-laadset lugu. Inspiratsiooni on saadud meie tänapäevast ja selle veidrustest, vaadatud neile hoopis teise pilguga ning paigutatud need muinasjutu vormi. Need on andekad, enamik ka sellised lõbusamad lood. Selline kohatine absurdsus mõjub humoorikalt, kuid järele mõeldes mõistad loo sügavamat sisu - nagu muinasjuttudega ikka.

Sobib pühapäeva hommikul pannkooke küpsetavale abikaasale ette lugeda.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.

Goodreads

Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.

Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.

Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.

Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):

Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"

Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.

Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):

Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"

Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".

Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika

15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s

Mikita, Valdur, 1970-
Lindvistika ehk Metsa see lingvistika
HM, 2015
236 lk.

Goodreads

Sel nädalal on see raamat Rahva Raamatu müügitabelis 7. kohal, Apollos 3. kohal. Mina ostsin raamatu märtsi algul, siis oli koht RR tabelis veel kõrgem. Täna on juba märtsi teine pool - kaua loetud kaunikene. Järgisin Mikita soovitust raamatut väikeste ampsudena manustada (vaata siit). Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see kujunes.

Algus ongi selline veidi kuivem, raskesti seeditav. Kirjutab peamiselt eesti keelega seonduvast. Teine pool on aga palju lahedam. Peatükki "Õnnistatud eesti ruum" lugedes vaevalesin kõhukrampide käes. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii palju naernud olen (võiks vabalt panna pööraselt naljaka raamatu kategooriasse). Tema nägemus asjadest on niivõrd lihtne, samas sügav. Seosed on väga loogilised (minu jaoks), et paneb imestama, kuidas ma ise selle peale pole tulnud. Mul on hea meel, et ta need ja veel palju muudki välja ütleb. Tõsiselt pahviks lööb ta aga oma innovatiivsete ideede ja tulevikunägemusega Eestist, eestlastest, eesti keelest ja kultuurist. Ma olen lihtsalt sõnatu, et ei oska midagi rohkem kosta. Lugege Mart Juure arvustust.