Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Agnès Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

3. Raamat, mille valid pealkirja järgi, sisututvustust lugemata.

Pealkiri on sel raamatul tõesti pikk, ilus ja ahvatlev. Arvan, et paljud raamatusõbrad haaraks selle järele ilma tutvustusse süvenemata.

"Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi" on Pariisi kirjanduskohvik, mida peab 31-aastane Diane oma geist äripartneri Felixiga. Pärast seda kui Diane kaotab avariis oma abikaasa Colini ja väikese tütre Clara, variseb tema maailm kokku. Isegi veel aasta pärast juhtunut veedab ta oma päevi kodus nelja seina vahel vegeteerides ning leinates. Siis aga otsustab ta sõita Iirimaale, sest just sinna soovis Colin kunagi reisida.

Ta üürib maja mere ääres ühes väikses külakeses. Temast saab naaber tugevale mühaklikule mehele, Edwardile, kellega kohe ka konfliktid tekivad. Iirimaa karmivõitu kliima ja karune mees ravivad Diane hingehaavad.

Pärast "Valgus ookeanide vahel" lugemist tundub see raamat võrdlemisi pealiskaudne, kuigi teema iseenesest on tõsine. Kahjuks ei suuda see mind täielikult kaasa haarata. Õnneks on raamatus siiski lõbusust ja lustlikkust, mis on minu arvates ka selle suurim väärtus. Süžeekäikudelt meenutab väga naistekat, kuid lõpuks leian, et ikka päris ei ole ka. Arvan, et kui keegi soovib midagi tõsist kerges kuues tilga huumoriga, siis on just see raamat õige.

Tunnen, et olen raamatu pealkirja tõttu veidi petta saanud, sest see pole ei raamatutest ega nende lugemisest, küll aga õnnelikest inimestest või (taas) selleks saamisest.

Martin-Lugand, Agnès
Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi
(Les gens heureux lisent et boivent du café, 2012)
tõlkinud Pille Kruus
Tänapäev, 2014
149 lk.