Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel

 

2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.

Minu unistuste maaks on Austraalia, mida kindlasti kunagi ka külastan. Just seal toimubki raamatu "Valgus ookeanide vahel" tegevus.

Janus Rock on väike saareke Edela-Austraalias. Seal on majakas, mis näitab teed kahe ookeani, India ookeani ja Lõuna ookeani, vaheli liiklevatele laevadele. I maailmasõda on lõppenud ning sõjast eluga naasnud austraalia mehed püüavad leida oma kohta ühiskonnas. Seal hulgas Tom. Temal on hästi läinud, sest paljud naasnud mehed leiavad oma koha hooldekodust, kuid tema on jäänud väliselt sõjast puutumata. Ta tunneb ennast süüdi, et tervelt tagasi tuli. Püüdes sisimas rahu leida, võtab ta vastu teenistuse Janus Rocki majakavahina. See on üksildane, tuuline paik keset merd, mis on ideaalne paik üksi olemiseks. 

Tema tee aga ristub noore tütarlapse Isabeliga. Nad abielluvad ning naisest saab tema kaaslane meretagusel saarel. Nad unistavad lapsest, kuid saatus tahab teisiti. Nad elavad läbi juba kolmanda nurisünnituse, siis aga uhutakse rannale paat surnud mehe ja nutva imikuga. Nad matavad mehe ning jätavad lapse endale, juhtunust kellelegi teatamata. Mõned aastad hiljem ilmneb tõde, et meest ja last leinab taga mehe abikaasa ja lapse ema. Keeruline olukord paneb proovile Tomi ja Isabeli armastuse ning otsustab inimeste saatuse.

Mulle meeldis foon, mis seda raamatut lugedes tekkis. Selleks oli mere lõhn ja meremüha. Erakordseks teeb selle kerge kuid sügav kirjutuslaad. Mitte midagi ei öelda päris otse, kuid emotsionaalselt torkab jutustus just kõige sügavamale hingesoppi. Mulle sellised raamatud väga meeldivad, mis lasevad endal kaasa mõelda ja mis veel olulisem, kaasa tunda. Muidugi on ka teema äärmiselt tundlik. Ema armastus oma lapse vastu. Olukorrale, millesse Tom ja Isabel sattusid, ei ole ühest ja kerget lahendust.

Tunnistan, et algul hoidsin sellesse raamatusse suhtumises teatud distantsi. Nagu ma tavaliselt (värskete) bestselleritega teen. Mul on väga hea meel, et mu suurim hirm, et see raamat mulle ei meeldi, ei saanud teoks. See on imeline! Suurepäraselt kirjutatud raamat.

Veidi kriitikat saab ainult kaanekujundus. Inimesele, kes filmi pole näinud, ütleb see pilt minu arvates väga vähe ehk minu arvates müüks majakas esikaanel paremini (majakas on tagakaanel).

Stedman, M. L.
Valgus ookeanide vahel
(The Light Between Oceans, 2012)
tõlkinud Bibi Raid
Pegasus, 2016
391 lk.

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.