Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.

Jonas Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Kompenseerimaks ebaõnnestumist Nils Holgerssoniga võtsin ette midagi muud, mis sama punkti alla sobiks. Arvan, et Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu..." on selleks vägagi sobiv raamat. Kriminull see pole ning põnevikuks võib seda ju tinglikult nimetada, kuid eelkõige on tegemist siiski... Kuidas seda peakski nimetama? Koomiliseks romaaniks (comic novel)?

Oi, kui meeldivalt pettununa ma end tundsin, kui juba algul selgus, kui valesti olin raamatu pealkirja mõistnud. Kui "Saja-aastase..." puhul oli tegemist ilmselgelt 100-aastasega ning ei mõistnud seda kuidagi teisiti ehk nägin selles vaid vanust, mitte hinnangut inimese teovõimele, siis selle raamatu puhul eeldasin, et peategelane on tõesti kirjaoskamatu ning sarnaselt saja-aastasega temaga lihtsalt hakkab asju juhtuma.

Aga ei, Lõuna-Aafrika agulis sündinud Nombeko Mayeki ei ole teps mitte kirjaoskamatu. Vastupidi, ta on vägagi intelligentne ja töökas, avalike tualettide küürijast saab tuumarelva tootmise keskuse juhiks (ametlikult, tõsi küll vaid koristaja ametipostil) ning pagulasena Rootsi saabub ta hoopis Mossaadi agentide ettepanekul. Nombeko ise oleks eelistanud Liibüasse minna. Rootsis ristub tema tee kaksikvendadest Holgeritega, kellest esmasündinul on kinnisidee kukutada kuningavõim ning muuta Rootsi vabariigiks. Nombekole aga sajab kaela veel üks koorem. Nimelt saab ta Iisraeli agentide käpardlikkuse tõttu ekslikult antiloobiliha asemel hoopis tuumapommi omanikuks... Nagu pealkirjast eeldada võid, lõppeb kõik siiski õnnelikult.

Kui tuua välja sarnasusi "Saja-aastasega...", siis hõlmab seegi raamat päris pikka ajaperioodi ning tegevused on seostatud konkreetsete ajaloosündmuste ja isikutega. Mulle väga meeldis, et ajalooline ning poliitiline teravik oli Rootsi kõrval just Aafrikal, Iisraelil ja Hiinal. Ning tekst on ikka sama hea: ladus, vürtsitatud iroonilise huumoriga, tegevuskäigud absurdsed. Mõnus lugemine. "Kirjaoskamatu..." on minu arvates veidike parem kui "Saja-aastane...". Jään huviga "Mõrtsuk-Andersit..." ootama.

Jonasson, Jonas, 1961-
Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
(Analfabeten som kunde räkna, 2013)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2014
335 lk.

Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

Ken Kesey. Lendas üle käopesa

10. Raamat, mille tegevus toimub haiglas

Kesey, Ken, 1935-2001
Lendas üle käopesa
(One Flew Over the Cuckoo's Nest, 1962)
inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Mediasat Group, 2006
Eesti Päevalehe Raamat, XX sajand, 34.raamat
283 lk.

Goodreads

Raamatu mina-tegelane on vaimuhaigla patsient indiaaniverd Pealik Bromden. Ühel päeval saabub osakonda uus patsient, iiri juurtega Randle Patrick McMurphy, kes on lärmakas, bravuurne ja provotseeriv. Ta võidab kaaspatsientide poolehoiu ja võtab oma eesmärgiks alistada ülemõde Ratchedi (haiged kutsuvad teda Suureks Õeks) võim osakonnas.

See pole kuigi paks raamat, kuid millegipärast ei edenenud selle lugemine mul kuigi hästi. Selles polnud põnevust, mis ajendaks seda käest panemise asemel edasi lugema. Kuid see oli väga hea raamat. See on mõtlemapanev, ühiskonnakriitiline, traagiline lugu inimsaatustest. Mõtlen sellele ilmselt veel tükk aega.

Raamatu põhjal on valminud ka film.