Derek Rydall "Ärkamine"

Raamat räägib sellest, kuidas ennast, oma tõelist mina leida. Mõned tsitaadid raamatust:
"Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal - sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi." (lk. 24-25) Halamine tõepoolest ei aita. Parimad lahendused probleemidele tavaliselt leitaksegi ju veidi nö "kastist" välja mõeldes.
"Kogu meie planeedi seisund peegeldab inimteadvuse ökoloogiat. Just seetõttu ei hakka me kunagi elama ei looduse ega üksteisega kooskõlas enne, kui elame iseendiga sisemises harmoonias." (lk. 81) Kujutate ette inimkonda, mille kõik liikmed on tõeliselt õnnelikud, on just seal, kus nad tahavad olla, ja teevad tegevusi, mida nad väga tahavad teha. Inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, elavad harmoonias kogu ümbritsevaga, sest kogu väline maailm ongi meie sisemaailma peegeldus.
"Probleeme ei lahendata; need hajuvad, kui te arenete." (lk. 152) Ma arvan, et arengu tagajärjel nähaksegi lahendust. Samuti võib seda mõista ka nii, et arenedes mõistetakse, et probleemi üldse polegi. Mulle tundub, et päris tihti on ju nii, et nähakse probleemi seal, kus seda tegelikult ju ei ole, nö tehakse mingitest asjadest probleem. Teadlikumaks saades aga mõistetakse, et probleemi polnudki.
"Tõeline andeksandmine on mõistmine, et mingit viga polnudki, mingit kahju ei sündinud." (lk. 168) See toetab seda mõtet, et kõik halb on millekski hea. Ehk kui halb on millegi hea eelduseks, siis ei olnudki see halb halb, vaid hoopis hea. Ja millegi lõpp on alati millegi algus.
See raamat väga meeldis mulle, sest see toetas väga suurel määral seda, mida ma ise olen juba läbi teinud või millistele järeldustele jõudnud. Väga lihtne oli autori mõtetega nõustuda. Raamat sisaldab ka nö harjutusi, selle osa lasin ma küll sujuvalt üle, kuid see ei vähenda minu silmis raamatu väärtust. Arvan, et inimestele, kes seda lugedes igal sammul uut vaatenurka ja ahaa-momenti kogevad, võivad need harjutused täitsa abiks olla. Kindlasti soovitan lugejatele, kes tunnevad, et nende elus on nagu midagi puudu. Etteruttavalt võin kinnitada, teil ei ole mitte midagi puudu, teis on kõik olemas, tuleb osata see vaid endast üles leida.

Derek Rydall "Ärkamine" ("Emergence: Seven Steps for Radical Life Change")
tõlkinud Marju Algvere
Varrak, 2016
231 lk.

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist (5/53)

Raamat räägib elust tsirkuses, armastusest ja ellu jäämisest. Peategelane, loomaarstiks õppiv poola päriltolu noormees Jacob Jankowski jääb ootamatult maailma üksinda. Tal pole sugulasi, elukohta ega tulevikku... Hüpanud esimesele mööduvale rongile, satub ta rändtsirkuse elu keerisesse. Saab tööd tsirkuse loomatalitaja ja -arstina ning armub kaunisse tsirkuseartistisse Marlenasse.

Film oli täitsa armas. Raamat oli ka loetav, kuid ei midagi väga erilist. Kui raamatus poleks üheks tegelaseks elevant olnud, oleks see minu arvates vähem emotsiooni pakkunud. Muuseas, elevandil on raamatus väga tähtis roll ning kohati tekkis isegi tunne, et just tema on kõige arukam tegelane selles loos. Aga elevandid ongi targad loomad.

Tegevus toimub 1930ndate Ameerika Ühendriikides. Tsirkuse elu kujutamine on usutav. Majanduskriisi tingimustes ei olnud ka neil kerge ellu jääda ning inimene oli vahel surnuna rohkem väärt kui elusana. Julm. Õnneks saavad selles loos kõik pahad oma palga.

Vormiliselt on tegemist Jacobi jutustusega oma noorusajast ajal, mil ta on juba vanadekodus. Mind kurvastas, et tema lapsed ja lapselapsed on ta unustanud, kuigi nad ometi sündisid nii suurest armastusest nagu tema ja Marlena oma. Raamatu päris lõpp tuleb mulle üllatusena, positiivse puändina.

Sara Gruen "Vesi elevantidele" ("Water for Elephants", 2006)
tõlkinud Krista Kallis, Tanel Kallis
Eesti Ajalehed 2011
344 lk.

Lois Lowry "Andja" (The Giver, #1)

32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat

Vot see on raamat, mis mind lugemise ajal nii segadusse ajas, mida pole suutnud ükski teine.

Raamatule on antud Newbery medal, Ameerika Ühendriikide lastekirjanduse auhind. Tähendab, tegemist on lasteraamatuga. Aga miks see vanamees seal esikaanel on? Ok... tegelane on 12-aastane poiss, et siis ikkagi on nagu lasteraamat. Aga raamatu olustik on "päris" ulmekatest tuttav ulmeline... oeh. Et siis ikkagi rohkem nagu noorteka moodi? Tegevusse sisenes väga vana mees, poisi mentor Andja. See seletab kaanekujundust. Segadus mu peas hakkas veidi juba selginema, aga ikkagi jäi veel küsimus, miks sellele medal anti. Ja siis, põmm!, selle pärast ja, põmm-põmm!, lõpp ütles kõik. Ma sain nägijaks. Ma ei oska seda seletada, peate ise lugema.

P.S. Selle raamatu järgesid tahan ka lugeda, aga vabandan ennast hetkel sellega, et neid pole minu teada eesti keeles ilmunud.

Lois Lowry "Andja" (The Giver, 1993)
tõlkinud Kattri Ezzoubi
Draakon & Kuu 2010
192 lk.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, #1)

36. Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud

Sobib ka teemasse
8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud...
32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.

Filmi jah sattusin varem nägema kui raamatut lugema. Film oli täitsa ok, aga mitte piisavalt hea, et kohe raamatu järele oleks haaranud. Tänavune väljakutse seega soosis seda, et ma selleni lõpuks siiski jõudsin.

See raamat maandus mu lugemislisti 22. augustil 2015. Päris pikk, kuid kannatlik ootamine oli. Mul endal on ka nüüd meel veidi kergem, et see mul nüüd loetud sai. Tekkis isegi mõte järjed ka läbi lugeda. Algul ei plaaninudki seda kohe teha. Aasta pole nagu õieti veel alanudki, kuid ma olen juba väljakutses väga tubli olnud, otsustasin siiski need kohe järgmisena väljakutseväliselt ette võtta. Ootavadki juba kannatamatult stardijoonel. (Start antakse pärast raamatut "Vesi elevantidele".) See on nüüd mu uus põhimõte, et sarju lugeda ikka järjest, nii kurb on vaadata oma lugemislistis neid üksikult ootavaid teisi osasid... sel aastal on plaanis Harry Potteri teine osa läbi lugeda, pean siis kõik järgmised ka jutti lugema?! Kui mul sel aastal jälle väljakutse täitmata jääb, on see just selle uue põhimõtte süü!

Aga mida ma siis raamatust arvan? Kindlasti on see "lehe-keeraja". Põnev ja kaasahaarav, veidi romantikat. Selline mõnus kerge lugemine. Ühe koha peal tõi isegi pisara silma, kuid selle paari pisara pärast ei hakkaks ma raamatut väljakute 23. teema alla (raamat, mis pisara silma tõi) paigutama. Tegemist on ulme(fantaasia)kirjandusega. Sisuliselt idee ka täitsa kannab. Kogu see lugu tundub mulle ühe suure hoiatusena tänapäeva inimesele, kuhu meeletu meedia, eriti televisooni ja muude audiovisuaalsete kanalite tarbimine võib viia. Selles raamatus on inimkond ikka täitsa hukas, sest ühiskonna suurimaks meelelahutuseks on gladiaatorite võitlust meenutava vaatemängu jälgimine. Peategelase Katnissi kujutamises jäi minu jaoks midagi puudu, ta karakterina ei olnud minu jaoks täielikult usutav. Ilmselt sellepärast saigi raamat minult Goodreadsis hindeks ainult 3 tärni (meeldis), mitte aga 4 (väga meeldis) või 5 (suurepärane!). Kuid see ei takista mind järgesid lugemast, üldse mitte. Ootan juba kannatamatult.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, 2008)
inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel
kaanekujundus: Elizabeth B. Parisi
Tänapäev 2009
304 lk.

George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kui seda raamatut kataloogis nägin, teadsin kohe, et ma tahan seda. On ju loomulik, et iga "Jää ja tule laulu" fänn lihtsalt peab seda lugema. Järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist oli see mul juba käes, kuid lugemine pidi veidi ootama. Ootasin põnevusega.

Raamatu tegevus toimub Westeroses umbes 100 aastat enne "Troonide mängu" tegevust. Seega tegemist on saaga eellooga. Õigemini eelloo algusega. Peategelasteks on vaene kannupoiss Dunk, kellest pärast oma isanda surma saab rändrüütel. Oma teekonna algul kohtab 17-aastane noormees väikest paljaspäist poissi, keda hüütakse Munaks, kes sokutab ennast Dunkile kannupoisiks. Esimese seikluse lõpuks selgub Muna päritolu, kuid hoolimata sellest on saanud neist lahutamatud sõbrad ning nad jätkavad oma teekonda koos.

Raamat koosneb kolmest osast: Rändrüütel, Ihukaitsja ja Salarüütel. Igaüks neist on omaette seiklus, millel on algus ja lõpp. Kusjuures, kui algul tundubki, et loed ja loed, aga midagi erilist nagu ei juhtugi, aga siis vastu lõppu saabub võimas kulminatsioon, mis on igati väärt ootamist. Seega pakub see raamat lausa kolme mõnulainet. Kolmanda ehk viimase järel olid aga emotsioonid nii laes, et oleks kohe tahtnud edasi lugeda, kui oleks olnud mida lugeda. Tõsiselt sõltuvusttekitav. Järjekordselt. George R. R. Martin ikka oskab...

Raamatus on väga ilusad pildid, mis olid lugemiselamusele meeldivaks täienduseks.

Martin, George R. R., 1948-
Seitsme kuningriigi rüütel
(A Knight of the Seven Kingdoms, 2013)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
illustreerinud Gary Gianni
Varrak, 2017
360 lk.

E. B. White "Charlotte koob võrku"

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. (31/54)

Meil oli lastetoas, kus koos õega elasin, väike kahe riiuliga raamaturiiul. Just sealt seda raamatut mäletangi. Lapsena lehitsesin seda aeg-ajalt, kuid kuna seal oli palju teksti ning vähe pilte, jäi ta mul lugemata. Kuid mäletan oma õde seda lugemas.

Initsiaalide E. B. taga peitub Elwyn Brooks. Kirjaniku soov oli tiitellehtedel kasutada nime lühendatud kuju. Raamat sisaldab kolme tema jutustust: "Charlotte koob võrku", "Stuart Little" ja "Luige trompet".

Kõigis neis jutustustes seguneb reaalsus fantaasiaga, milles peaosa on loomadel, kellele omistatakse inimlikke oskusi. Minu jaoks on lugude suurimaks väärtuseks hoopis teadmised loomade elu kohta. Charlotte on laudas elav ämblik ning tema kaudu saab aimu ämblike eluolu kohta. Muidugi ei koo ämblikud oma võrkudesse inimkeelseid tähti, kuid kõik muu oli väga huvitav. Jutustuse "Stuart Little" peategelane on hiireke, kelle vanemateks on inimesed. Päriselt, ta sündis inimesest, mitte ei adopteeritud (nagu filmis). Mind kui täiskasvanut valdas lugedes pisuke õõvastus, kuid lapsed (tegemist on lastekirjandusega) suhtuvad sellesse ilmselt hoopis teisiti. Stuart Little on küll hiireke, kuid elab igatepidi inimese elu. "Luige trompet" jutustab trompetluige Louise elust. Ta sündis puudega ehk polnud võimeline tegema trompetluigele iseloomulikku häält, mis kõlab nagu keegi puhuks trompetit (kuula). Selle järgi on linnud ka oma nime saanud. Trompetluiged elavad Põhja-Ameerikas ning on kõige haruldasemad luiged maailmas. Lugu hargneb päris mõnusalt selle kohani, kus luigeisa varastab muusikapoest trompeti, et oma last aidata. Louisest saab aga kuulus muusik.

Juurdlen selle üle, kas mulle oleks see raamat lapsena meeldinud, kui ma seda lugenud oleks. Võibolla oleks, kui oleks kõigele ebaloomulikule tähelepanu mitte pööranud. Nüüd aga, kuigi teades, et tegu on lastekirjandusega ning seda tulebki veidi avatuma meelega võtta, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi "õigele" lainele saada. "Charlotte koob võrku" suutsin lugeda ja mitte ärrituda. Seda juba mainisin, mis mind "Stuart Little"-i juures häiris. "Luige trompet" oli neist kõige hullem, täiesti ajuvaba.

Kuid. Lõpuks mõistsin siiski, et tegemist on väga hea lastekirjandusega. Lisaks loodusteadmistele on igas loos oma sügavam mõte sees. Kõige emotsionaalsem ilmselt ongi "Luige trompet", mis räägib ju loo ühest puudega lapsest, keda vanemad iga hinna eest aidata tahavad ning tänu sellele saavutab see laps au ja kuulsuse. Igatahes väga võimas ja inspireeriv lugu.

White, E. B., 1899-1985
Charlotte koob võrku. Stuart Little. Luige trompet
(Charlotte's Web, 1952; Stuart Little, 1945; The Trumpet of the Swan, 1970)
inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Enn Soosaar
värsid tõlkinud Paul-Erik Rummo
illustreerinud Asta Vender
Eesti Raamat, 1979
343 lk.

Randall Munroe "Mis oleks, kui...?"

36. Mitteilukirjanduslik raamat.

Tõsised teaduslikud vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele. Raamat algab lahtiütlusega: Käesolevas raamatus kirjeldatut ei tasu ise proovida. Nimelt on raamatu looja internetikoomiksiautor, mitte ohutusekspert. Talle meeldib, kui midagi põleb või plahvatab, seega ei ole sinu huvid tema jaoks esmased. Autor ja kirjastus ütlevad lahti igasugusest vastutusest selles raamatus sisalduvast teabest otseselt või kaudselt tulenevate soovimatute tagajärgede eest.

Uskuge, need tagajärjed võivad olla vägagi kohutavad. Näiteks, mis juhtuks, kui minna kasutatud [tuuma]kütusevarraste basseini ujuma või kui proovida ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, mille iga klots oleks tehtud vastavast elemendist või kui koguda ühte kohta kokku üks mool mutte või kui föön sisse lülitada ja sulgeda õhukindlasse kuupmeetrisesse kasti või mis on suurim kiirus, millega on võimalik kiirustõkkest üle sõites ellu jääda jne.

Küsimused, millele selles raamatus vastus antakse on enamasti tõesti absurdsed, kuid leidub ka päris asjalikke. Paljud küsimused on loodusteaduslikud, millele saab vastuse anda füüsika ja matemaatika abil. Minu jaoks olid kõige huvitavamad järgmised küsimused: Mis siis, kui igaühel on üksainus hingesugulane, suvaline inimene kusagil juhuslikus maailma punktis? (Vastus: See oleks uskumatu luupainaja.) Kui palju internet ruumi võtab? (Natuke vähem kui mahutab naftatanker.) Kui palju arvutusvõimsust tekiks, kui kõik maailma inimesed jätaksid oma tegemised pooleli ja hakkaksid arvutusi tegema? (1500 korda vähem kui kaasaegsel lauaarvutikiibil.) Millal - kui üldse - ületab interneti ribalaius FedExi oma? (Internet ei ületa tippmahu poolest seda kunagi, kuid selle pingimisaeg oleks 80 miljonit millisekundit.) Kui palju säutsusid on inglise keeles võimalik kirjutada? (Umbes 2x 10 astmes 46.) Kui sul oleks terve trükitud Wikipeedia, siis kui palju printereid läheks vaja, et elektroonilisse versiooni tehtud muudatustega sammu pidada? (6 printerit, kuid see ei oleks siiski hea mõte, sest välja trükiks umbes 300 kuupmeetrit paberit kuus ning kogukulu oleks pool miljonit dollarit kuus.) Kas kunagi on nii, et Facebookis on rohkem surnud kui elavate inimeste profiile? (2060. või 2130. aastal.)

Küsimustele lähenetakse tõsiselt ning vastused on väga põhjalikud. Kuna küsimused on võrdlemisi absurdsed, siis lõpuks kõlavad ka vastused üsnagi absurdselt. Tähelepanuväärne on muidugi ka autori keelekasutus. Tundub, et ta ei ole mitte ainult koomiksiautor, vaid ka koomik. Igatahes väga mõnusalt humoorikas raamat.

Munroe, Randall
Mis oleks, kui ...?
(What If?, 2014)
tõlkija Mari Arumäe
kaanekujundus ja illustratsioonid: Christina Gleason
Äripäev, 2015
319 lk.

Cormac McCarthy "Tee"

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat (27/54)

Raamat kujutab isa ja poja teekonda põhjast lõunasse pärast suurt katastroofi. Ega see raamatu jooksul väga ei selgugi, mis täpselt juhtus, kuid elu on praktiliselt hävinud, põletatud maa, ei lille ega lindu. Õnneks on võrdlemisi hästi säilinud hooned ning maanteed. Teekonnal ei ohusta neid ainult vee ja toidupuudus, vaid ka teised ellujäänud inimesed, kes kipuvad olema pigem vaenulikud kui sõbralikud.

Algul tundub see maailm, kus nad rändavad, tõesti õõvastav. Põlenud inimjäänused vaatavad vastu seal, kust tule eest pole jõutud põgeneda, söömistunnustega imikujäänused majajäetud laagripaigas. Õudne. Kummalisel kombel harjub sellega lugemise ajal ära, ilmselt nagu selle loo tegelasedki. Samas kui mina lugejana unustan selle õuduse varsti pärast lugemist, kuid neid jääb see saatma ilmselt kogu nende edasise elu, mis sellele mõeldes tekitab minus omakorda õudu.

See raamat avas minu silmad selle suhtes, et arvatavasti pärast "maailmalõppu" ei koondu ellujääjad üheks ning ei lähe koos edasi nagu ma sinisilmselt oma vaimusilmas ette näen, vaid pärast hävingut võtab võimust ikkagi looduse seadus: igaüks enda eest ning tugevam jääb ellu.

Selle raamatuga olen läinud poole väljakutsest ehk olen veidi graafikust maas, kuid loodan vägevale lõpuspurdile.

McCarthy, Cormac, 1933-
Tee
(The Road, 2006)
inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
toimetanud ja järelsõna: Marja Unt
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2008
215 lk.

Nathaniel Hawthorne "Tulipunane kirjatäht"

35. Raamat, mille pealkirjas on värv.

Romaani sündmused leiavad aset 17. sajandi puritaanlikus Bostonis. Loo keskmes on Hester Prynne'i ja kirikuõpetaja Arthur Dimmersdale'i ebaseaduslik armulugu ning sellest sündinud tütar Pearl. Lugu saab alguse siis, kui Hester on abielurikkumises süüdi mõistetud ja peab karistuseks kandma kleidile tikitud A-tähte - A nagu abielurikkuja.

Sissejuhatus oli väga pikk. Väidetavalt selgitab autor seal romaani saamislugu. Ma ei tea, ma ei lugenud seda läbi, sest ei suutnud üldse "kohal olla".

Teema seostus mulle veidi "Ogalindudega", keelatud suhe preestriga jne. Selles raamatus oli olustik muidugi hoopis teine. 17. sajand ja rangelt usklik kogukond. Imestan, et sellise asja eest automaatselt surmanuhtlust ei rakendatud. No jah, elamine alanduses on üleastujale ilmselt paremaks karistuseks kui poomine.

Pidin lugemisel endale pidevalt meelde tuletama, millal see raamat kirjutatud on - 19. sajandil, sest stiililt erineb see oluliselt sellest, mida enamasti loen. See on jutustav, ka seal, kus ma lugejana oleks tahtnud dialoogi, ning ise kaude mingisuguse moraalini jõuda polnud võimalik. Seega, selleks, et mitte pooleli jätta, tuli võtta seda sellisena nagu see on. Õnneks pole raamat kuigi paks, sest lõputult poleks ma suutnud nende asjaoludega arvestada.

Loos ei heideta kuigi palju valgust eelnevatele sündmustele ehk sellele, kuidas üldse suhe tekkis jne. Minul igatahes tekkis lugedes suurem huvi hoopis selle vastu. Seda enam, et üheks raamatut läbivaks jõuks on Hesteri seaduslik abikaasa. Huvitav, kas sellele raamatule on keegi eelloo kirjutanud...

Hawthorne, Nathaniel, 1804-1864
Tulipunane kirjatäht
(The Scarlet Letter, 1850)
inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Romaaniklassika 67. raamat
189 lk.

Dave Eggers "Ring"

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub.

"The Circle" jõudis kinodesse sel kevadel. Ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest raamat oli lugemata ning ei tahtnud lugemiselamust ära solkida. Vaatasin filmi arvutist pärast raamatu lugemist. Nüüd tean, et väga hea, et ei käinud kinos, sest film on raamatuga võrreldes haltuura.

Mae Holland on noor naine, kes oma sõbranna Annie abil saab tööle mainekasse internetikompaniise, Ringi. See on nagu omaette maailm, sest linnakus on olemas kõik eluks vajalik ning ettevõtte hoolitseb oma töötajate eest eeskujulikult. Särava pealispinna all aga kavandatakse "ringi" sulgemist ehk lisaks erasektorile ka avaliku sektori "vallutamist". Soovitakse luua uus ühiskond, kus absoluutselt kõike salvestatakse ning kõigil on ligipääs sellele informatsioonile.

Raamatus käsitletakse kõiki peamisi sotsiaalmeediat ning virtuaalmaailma puudutavaid teemasid. Inimesed ei suhtle enam vahetus ruumis, vaid interneti vahendusel. Suurt tähtsust omistatakse laikimisele, kommenteerimisele ja jagamisele - kõigele sellele, mis meile sotsiaalmeedia kasutamisega seostub. Mida aktiivsem sa selles oled, seda kõrgemalt sind hinnatakse. See on surnud ring. Selleks, et tipus püsida, peab päevanormi ära tegema ning rohkemgi. Teravalt tõstatub ka privaatsuse küsimus. See on tugevalt seotud inimeste julgeoleku ja turvalisusega. Kui palju on ühiskond valmis füüsilise turvatunde nimel oma privaatsusest loobuma? Kui igasugune tegevus igal ajal on jälgitav ning talletatud, siis kaob ka kuritegevus? Üksikisik ja tema privaatne ruum ei kuulu enam talle endale, vaid kogu ühiskonnale.

Kõik see tekitas minus võrdlemisi suurt kõhedust. Kuid mis avaliku sektori kaaperdamist puudutab, siis selle koha pealt võib Eesti ilmselt kergemalt hingata. Raamatu tegevuses olid riigi infosüsteemid puudulikud ning Ringi plaan oli pakkuda avalike teenuste vahendamiseks enda omi, millega ilmselgelt kaasneb olukord, kus võim inimkonna üle läheb Ringi ladviku kätte. Kuna Eesti oma e-riigiga on ilmselgelt maailma tipus, siis sellist olukorda ilmselt karta pole vaja. Kuid kindlasti tuleks silmad lahti hoida, mis toimub mujal maailmas. Muidugi ma teadsin juba varem, mis see Eesti e-riik endast kujutab jne, kuid seda raamatut lugedes adusin selle põhimõttelist olemust ning seda, kui kahtlane oleks tulevik, kui seda ei oleks. Kindlasti vaatan oma internetikasutusele nüüd ka veidi teismoodi, teadlikuma ning kahtlustavama pilguga kui varem.

Raamatu lõpp oli minu jaoks esialgu pettumus, kuid hiljem järele mõeldes sain aru, et just nii peabki olema. Kui kõik hästi oleks lõppenud, nii nagu ma seda ette kujutasin, ei jõuaks raamatu sõnum lugejale kohale. See raamat on hoiatus ning seda tuleb tõsiselt võtta. See peabki kõhedust ning ebamugavustunnet tekitama. Kohustuslik kõigile internetikasutajatele!

Miks ma ütlesin, et film on haltuura? Sest sellest on välja jäänud liiga palju sellest, mis raamatus olemas on. Film on raamatu kõrval kuiv, välja on jäänud kõige intrigeerivamad, huvitavamad, erutavamad episoodid. Kes filmi näinud, peaksid kindlasti raamatut lugema, sest ainult filmi najal jääb ettekujutus kogu teemast lihtsalt puudulikuks, pealiskaudseks.

Eggers, Dave, 1970-
Ring
(The Circle, 2013)
inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum
Varrak, 2015
366 lk.

Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)

Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-

Tants lohedega

(A Dance with Dragons, 2011)

inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu

kaane kujundanud Toomas Niklus

Varrak, 2016 ja 2017

607 lk. ja 623 lk.

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.

Robert A. Heinlein. Tähesõdalased

23. Raamat, mille tegevus toimub kosmoses.

Ma ei oska täpselt öelda aega, milles tegevus toimub, kuid kindlasti toimub see kaugemas tulevikus ehk tegemist on ulmekaga. See on Juan "Johnny" Rico mina-jutustus. Ta on äsja lõpetanud keskkooli ning otsustab vastu isa tahtmist astuda armeesse, et saada Maa Liidu kodanikuks. Ta läbib rasked ettevalmistuslaagrid ning lõpuks avaneb võimalus ka silm-silma vastu astuda inimkonna suurima vaenlase, kosmoseavarustes võimutsevate putukatega. Kõlab millegi tõsiselt ulmelise ja seikluslikuna.

Tegelikult on tegemist hoopis pigem filosoofilise teosega. Selles arutletakse väga palju, peamiselt sõja teemal.

Sõda ei ole ainult paljas vägivald ja tapmine - sõda on teatud eesmärki teeniv, kontrolli all hoitav vägivald. Sõja eesmärk on valitsuse otsused jõuga teostada. Kunagi ei saa eesmärgiks olla vaenlase tapmine lihtsalt selleks, et teda tappa... vaid selleks, et sundida teda tegema seda, mida teie tahate. (lk. 54)

Vabadus ei ole iialgi võõrandamatu - seda tuleb pidevalt lunastada patriootide verega või see kaob alatiseks. (lk. 97-98)

Raamatu esmailmumine oli 1959. aastal ning selles on ka nägemus 20. sajandi lõpust ehk tulevikunägemus tänapäevale, kirjeldades militaarse Maa Liidu tekkimist: Kui rahvuslikud valitsused XX sajandi lõpul kokku varisesid, tuli tekkinud vaakumit millegagi täita ja paljudes kohtades tegid seda sõjast tagasipöördunud veteranid. (lk. 144)

Raamatu ainetel valmis 1997. aastal film, mis kuulub minu lapsepõlve lemmikfilmide hulka. Olin ilmselt enne raamatu lugemist liialt filmi kergest sisust mõjutatud ega suutnud keskenduda sõnumile, mida Heinlein raamatus tegelikult öelda tahtis. Nüüd filmi uuesti vaadates hakkan kahtlema, kas film mitte ulmeparoodia pole, sest raamat ja film on lihtsalt niivõrd erinevad.

Heinlein, Robert A., 1907-1988
Tähesõdalased
(Starship Troopers, 1959)
tõlkinud Jaana Peetersoo
kujundus: Juhan Enniko
Elmatar, 2003
208 lk.

Patrick Rothfuss. Tuule nimi I (Kuningatapja kroonika, #1)

Aasta algul väljakutse nimekirja koostades paigutasin selle raamatu punkti alla 31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et see kuju raamatukaanel ei ole siiski eemalduv. Lugesin raamatu läbi sellegi poolest. Kui selle raamatukokku tagasi viisin, mõtlesin, et otsin siis välja uue, mis sobiks teemasse. Alustasin maailmakirjanduse riiulis siis järjest raamatute kaasi piiluma. Õnneks kuigi kaugele ei jõudnudki, sest leidsin Jelena Ahtjorskaja "Paanika kohvris". No ei läinud see peale, jätsin pooleli. Leian selle punkti alla raamatu kunagi hiljem.

"Tuule nimi" esindab fantaasikirjanduset. Autori loodud maailma on võrreldud isegi Tolkieni "Keskmaaga", mida ma pole ise lugenud, seega võrdlusmoment mul puudub. Varem loetutest meenutas see mulle kõige enam Ursula Le Guini "Meremaa võlurit" ning ka George R. R. Martini "Jää ja tule laulu"-sarja. Sarnaselt "Meremaa võluriga" on selles fantaasiamaailmas kõige suurem saladus nimi. Kui tead kellegi-millegi nime, on nimekandja sinu võimuses.

Raamatus saame teada, et see on maailm, kus kunagi on midagi juhtunud, ja tutvume peategelasega, kellega on juhtunud. Aga ta ei istu oma töö teinud kangelase kombel väärikalt troonil, vaid on peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil maailma ääres. Tema kohta liiguvad legendid ja tema ellu on sekkunud olevused, keda peeti vaid legendidesse kuuluvateks. Ta oli õnnelik ja õpihimuline poiss, kes rändas ringi koos vanemate näitetrupiga. Kui ta kaotas ainsa hetkega kõik oma lähedased, ei saanud ta enam olla õnnelik. Üleloomulike vaenlaste võitmiseks tahtis ta käsutada tuult, ning seda sai ta õppida vaid ülikoolis. Selle harvanähtavalt hästi jutustatud loo esimeses osas ta ülikooli jõuabki.

Algus oli paljutõotav. Kõrtsid on minu nägemuses keskaega imiteeriva fantaasiakirjanduse žüsee kohustuslik nähtus. Olustik mulle meeldis ning kohe algul ilmnes, et on mingisugused varjatud saladused ning kui siseneb kroonikakirjutaja tegelaskuju hakkas minu jaoks pinge veelgi kasvama. Nüüd alles seiklused algavad! Minu suureks pettumuseks hakkas kõrtsmik hoopis talle oma lugu jutustama. See oli muidugi ka seiklus, kuid mitte päris see. Suure pauguga äratasid mind aga traagilised sündmused, mis Kvothe lapsepõlvele kiire lõpu tegid, ning siis neelasin raamatut juba suure isuga. Kindlasti loen ka II raamatut ning kui see on vähemalt sama hea, siis ka teise osa "Targa mehe hirm".

Rothfuss, Patrick, 1973-
Tuule nimi. I raamat
(The Name of the Wind, 2007)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
Varrak, 2008
367 lk.

John Steinbeck. Hiirtest ja inimestest

25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.

John Steinbeck sai minu lemmikuks eelmisel aastal pärast "Vihakobarate" ja "Hommiku pool Eedenit" lugemist. Eesti keeles on ilmunud veel "Karbitänav", "Me tusameele talv" (mõlemad juba ootavad riiulis), "Kirelõõm", "Pärl" (novell), "Teekond Charley'ga, Ameerikat otsimas" ja "Tortilla Falti agul". Seega lugemist veel jagub.

"Hiirtest ja inimestest" on jutustus, mille tegevus toimub Californias 1930ndate algul. George Milton ja tema lihtsameelne sõber Lennie Small rändavad tööd otsides ringi. Saanud tööd ühes farmis, tundub, et jõutakse sammuke lähemalt oma unistuse teostumisele, osta väike maja lapikese maaga ning hakata ise põldu harima. Unistuse täitumine muutub käegakatustavamaks, kui farmitööliste seast leitakse mõttekaaslane. Unistused on aga haprad.

On George ja on Lennie. Enamikele teistele tegelastele on antud ainult hüüdnimi. Kräsupea, Küürakas, Vibalik, Köntkäpp. See tekitab sellise anonüümse õhkkonna, et inimesed küll töötavad külg-külje kõrval, kuid teist ei tunta nii palju, et tema päris nime teadvustada.

Tegevus toimub majanduskriisi ajal, unistustel ja lootustel oli inimeste jaoks edasiviiv jõud. Nii oli see ka George'i ja Lennie jaoks. George'i jaoks ei olnud aga usk unistuste täitumisse piisavalt tugev. Ilma Lennieta ei olnud neil tema jaoks tähendust, sest hävitades Lennie, hävitas ta justkui ka need unistused, mida nad jagasid.

See on väga traagiline lugu. Vahetult pärast lugemist ei olnudki selle mõju nii suur, kui praegu, nädal hiljem sellest kirjutades. See on lühike, kuid šokeeriv, raputav, liigutav lugu sõprusest, unistustest ja nende kadumisest.

Steinbeck, John, 1902-1968
Hiirtest ja inimestest
(Of Mice and Men, 1937)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Udo Uibo
kujundus Anne Pikkov
Pegasus, 2008
112 lk.

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.