Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Mats Traat. Tants aurukatla ümber

34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Olen Mats Traadi "Pommeri aeda" lugenud. Eredaid emotsioone sellest ei meenu. Kui sõbranna hindas "Puud olid, puud olid hellad velled" 2 tärni vääriliseks, siis tekkis Mats Traadi loomingu suhtes eelarvamused küll. Mäletan lapsepõlvest "Tants aurukatla ümber" filmi ning sellest on meeles vaid üks õudne stseen, kus keegi oma käe peksumasinasse jättis.

Tegelikult osutus see aga üsnagi heaks lugemisvaraks. See ei ole põnev ega midagi. Kuid selles on teatud meeldivat rahulikkust, tagasivaatamist Eesti ja eestlaste ajaloole. Raamat koosneb viiest "tantsust" ehk peatükist, mis igaüks kujutab mingisugust ajajärku eestlaste ajaloos. Tegevus toimub samas kohas Otepää kandis. Ajavahed perioodide vahel ei ole pikad, seega tegelased, kes ühes peatükis on lapsed, on järgmises juba täiskasvanud. Läbivaks "tegelaseks" on aurukatel, mida kasutatakse rehepeksumasinaga töötamiseks. Esimene "tants" toimub umbes 20. sajandi alguse paiku, viimane 1960-ndatel.

See on huvitava ülesehitusega raamat, milles on nii traagikat kui romantikat. Mõistan selle väärtust ja kohta eesti kirjanduses, kuid arvatavasti ma seda teist korda ette ei võtaks.

Traat, Mats, 1936-
Tants aurukatla ümber (1971)
järelsõna: Arvo Valton
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
160 lk.

Winston Graham. Jeremy Poldark (Poldark, #3)

Teine osa lõppes Rossi ja Demelza jaoks traagiliselt. Räsituna tütre surmast, avastab Ross oma abajas tormis merehätta sattunud laeva ning kutsub külarahva kokku rannast kaupa kokku korjama. Madalikule sõidab ka teine laev ning õnnetusest kujuneb suursündmus, kuhu tullakse kohale ka kaugemalt. Rahvas joob ning tähistab kaelalangenud õnne, kuid kähmlused ei jää tulemata. Sarja kolmandas osas astub Ross kohtu ette süüdistatuna mässu õhutamises ja riigiametnikule kallaletungis. Rossi suurima vaenlase George'i meelepahaks mõistetakse ta aga õigeks. Vabanemaks George'i üha lähenevast sissesöömisest Rossi ärisse, müüb Ross pooled oma Wheal Leasure'i aktsiatest ning taasavab koos Francisega Wheal Grace'i, oma isa kunagise kaevanduse, mis sai nime Rossi ema järgi. Kahjuks ei kulge aga Rossi ja Demelza suhe roosilist rada pidi. Ross on hakanud jälle liialt Elizabethile mõtlema ning Demelza ümber tiirleb teisi jõukaid mehi. Demelza varjab kuid Rossi eest oma rasedust, sest arvab, et mees ei taha seda last. Pingeid lisab ka Rossi otsus teenida veidi lisaraha salakaubavedajate abistamisega. Kaevanduse käivitamine ning poja sünd annavad siiski lootust paremale tulevikule.

Mulle jääb veidi arusaamatuks, miks on raamatu pealkiri "Jeremy Poldark". Muidugi on laps kogu raamatu tegevuse jooksul juba olemas, kuid tema sünd leiab aset alles üleeelviimase ja eelviimase peatüki vahel. Ju siis jätkab see lihtsalt esimeste osadega sama rada. Kuid näiteks Ameerika Ühendriikides ilmunud väljaanne kannab pealkirja "Venture Once More" ("Veel üks julgustükk" või midagi taolist), soomekeelne "Syytetty" ("Süüdistatav"?), hollandikeelne "Op leven en dood" ("Elu ja surm"), saksakeelne "Schatten auf dem Weg" ("Varjud teel"). Viimane neist iseloomustab minu arvates kõige paremini raamatu õhustikku.

Vaatamata kaheldavale pealkirjale olen raamatuga väga rahul. Jumaldan seda olustikku ning kuna sarja teine hooaeg on mul juba vaadatud, siis jooksis see lugedes paralleelselt kujutluses kaasa. Minu jaoks olulisi erinevusi nende vahel pole. Sarjas on Poldarki perekondade suhete soojenemine tugevamalt välja mängitud, sh Francise muutumine. Maa-arst Dwighti ja rikka pärijanna Caroline'i lugu saab ka raamatus piisavalt tähelepanu. See toob raamatusse teatud elevust ning kompenseerib Rossi ja Demelza võrdlemisi leigeid suhteid.

Kuna eesti keeles pole veel järgmist osa, "Warlegganit", ilmunud, siis tuleb vist inglisekeelne ette võtta, sest sarja teine hooaeg sisaldab eelduste kohaselt jälle kaht raamatu osa... või siis ootan ära.

Graham, Winston, 1908-2003
Jeremy Poldark: Cornwalli romaan, 1790-1791
(Jeremy Poldark, 1950)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2017
301 lk

Winston Graham. Ross Poldark. Demelza (Poldark, #1 ja #2)

43. Raamat, mille leiad raamatukogu „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.

Kui "Poldarki" sari eelmisel aastal ETV ekraanile jõudis, võitis see kohe minu südame. Kui raamat ilmus, ei raatsinud ma seda osta ning aimates selle populaarsust raamatukogus, ei hakanud lugemisega rabelema. Nüüd aga juhusikult sattusin raamatukogus selle peale just uudiskirjanduse riiuli juures. Ühe soojaga sai ka teine osa loetud (sain raamatu teisest raamatukogust).

Raamatute tegevus toimub Inglismaal Cornwallis. Esimeses osas aastatel 1783-1787, teises osas 1788-1790. Kui Ross Ameerika iseseisvussõjast koju naaseb, tabab teda kaks hoopi. Tema isa on surnud ning armastatud tütarlaps Elizabeth, arvates, et Ross on hukkunud, on kihlatud tema onupoja Francisega, Poldarkide pärijaga. Leides eest vaid räämas kodu ning kaks purjus teenijat, hakkab Ross isa pärandit uuesti üles ehitama. Avab kaevanduse ning matab ennast töösse. Linnaskäigul päästab ta 13-aastase tüdruku peksust ning palkab ta teenijatüdrukuks. Ross on isemeelne ja tulihingeline mees, kellele läheb korda ka lihtrahva käekäik. Teenijatüdrukust Demelzast kasvab noor naine, Rossile aga armastatud abikaasa. Neil sünnib tütar Julia. Demelzal on soojad suhted Rossi onutütre Verityga, kes tunneb üksildust ning südamevalu, sest perekond ei kiitnud heaks tema suhet laevakapten Andrew Blamey'ga. Demelza otsustab nad uuesti kokku viia. Sekkumisest tekib aga sündmusteahel, mis lõhub Poldarki perekondade vahelised suhted ning Rossi suure töö, saavutamaks paremaid tulemusi kaevandusäris. Demelza ja Rossi jaoks saabub lunastus, kuid kahjuks maksab see väga kallist hinda.

Arvasin, et suudan raamatut lugedes ära unustada telesarja, kuid kahjuks see ei õnnetunud. Selle vari saatis mind kogu lugemise aja. Väga suuri erinevusi raamatu ja sarja tegevuses ei ole. Kuid üks suurimaid erinevusi on see, et raamatus tuli Demelza Rossi majja 13- aastasena ning ta ei olnud punapea nagu sarjas, vaid hoopis tumedajuukseline. Hoopis Elizabeth on raamatus heledate juustega. Ja muidugi see, et nii Elizabethil kui George Warlegganil on raamatus mõlemad vanemad täitsa olemas, tõsi, nad ei mängi suurt erilist rolli ning ilmselt seetõttu on nad sarjast välja jäetud. Erinevusi raamatu ja sarja vahel on veelgi, kuid needki jäävad vaid väikesteks varjunditeks. Need kaks raamatut hõlmavad tegevust telesarja esimeses hooajas.

Mulle meeldivad raamatu olustik, tegelased. Kartsin, et sarja näinuna jääb raamat kuidagi ebahuvitavaks, kuid eksisin. Lugesin seda suure õhinaga. Ainus, mis mulle nende raamatute juures kohe üldse ei meeldi ja mis mind marru ajab, on nende hind raamatukauplustes.

Graham, Winston, 1908-2003
Ross Poldark: Cornwalli romaan, 1783-1787
(Ross Poldark, 1945)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
392 lk.

Graham, Winston, 1908-2003
Demelza: Cornwalli romaan, 1788-1790
(Demelza, 1946)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
448 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.