Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas"

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, kasutatuna või said tasuta (13/53)

Sain raamatu Tartu Riiamäe uuskasutuskeskusest hinnaga 1.20. Raamatu soetasin just autori pärast.

Kes ei teaks "Salaaeda", "Väike lord Fautleroyd" või "Väikest printsessi"?! Sama autori sulest on ka "Valge rahvas". Minu ootused sellele olid kõrged, kuid kahjuks neile ei vastatud. Lugu räägib ühest Šotimaal elavast tüdrukust, kes näeb ja suhtleb vaimudega, nn valge rahvaga. Idee iseenesest mulle väga meeldib ja kirjakunstiliselt on ilus, šoti olustik on suurepäraselt edasi antud, kuid sisult kuidagi pealiskaudne ja lühike. Võibolla sobibki lastele paremini...

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas" ("The White People", 1917)
tõlkinud Margit Peenoja
Fantaasia, 2004
84 lk.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt"

11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi (12/53)

Autor on baltisakslane, kes kirjutab oma lapsepõlvest, ülikooliajast ning II maailmasõja sõjamälestusi, mis seotud Eestiga. Taasiseseisvumise eel ja järel külastas ta tihti Eestit ning oli riigi ülesehitamise tunnistajaks.

Sattusin seda raamatut lugema põhjusel, et autor on tugevalt seotud Põlvaga. Raamatust sain head aimu tolleaja linna ilmest jm. Lugu oli väga huvitav ja nauditav kuni teemaks tuli taasiseseisumisaegne periood. See oli minu jaoks liialt tuim poliitiline jutt, mis ei pakkunud eelnevaga võrreldavat naudingut. Kuid soovitan seda kindlasti igale põlvamaalasele.

Bernd Nielsen-Stokkeby "Mälestusi Eestimaalt" ("Baltische Erinnerungen. Estland, Lettland, Litauen zwischen Unterdrückung und Freiheit", 1990)
tõlkinud Ursula Põks
Perioodika, 1993
111 lk.

Jo Nesbø "Prussakad" / "Päästja" (Harry Hole, #2 ja #6)

6. Mitu (või üks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lk.(11/53)

Kokku 773 lk.

"Prussakad" on Harry Hole sarja 2. ja "Päästja" 6. raamat. Alustasin mõned aastad tagasi kolmandast raamatust ning lugesin järjest veel 2 otsa. Ehk siis 2. ja 6. osa lugemine oli loogiline jätk.

Teadaolevalt saavutas autor suurema tähelepanu alles kolmanda raamatuga. Ning minu arvates on iga järgmine veelgi parem olnud. Taseme vahe tuli neid (2. ja 6.) järjestikku lugedes väga ilmselt esile ning annab lootust, et seitsmenda ja kõigi järgmiste osade lugemine pakub vähemalt sama suurt naudingut kui kuues. Ehk "Prussakad" oligi selline harju keskmine krimka, kuid "Päästja" oli ikka tõsiselt hea, väga raske oli seda mitte lugeda.

Jo Nesbø "Prussakad" ("Kakerlakkene", 1998)
tõlkinud Sigrid Tooming
kujundanud Eiko Ojala
Varrak, 2015
326 lk.

Jo Nesbø "Päästja" ("Frelseren", 2005)
tõlkinud Maarja Siiner
kujundanud Eiko Ojala
Varrak, 2012
447 lk.

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks (10/53)

Lugesin seda lapsele õhtuti unejutuks. Pealkiri just sellele otstarbele ju viitabki.

Une-Mati on üks vigurvänt, kes ei piirdu ainult uneliiva silma puistamisega, vaid pakub väikesele tüdrukule Madlile ka väga head seltskonda, jutustades talle lugusid, mis tunduvad uskumatud, kuid samas ka veidi õpetlikud.

Raamatule eelneb 2 osa, kuid neid ma lugenud ei ole. Tungivalt soovitan endale needki läbi lugeda, sest kindlasti on need sama lõbusad ja absurdsed. Naeruturtsatused on suure tõenäosusega garanteeritud.

Illustratsioonid väärivad eraldi ära mainimist.

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"
pildid joonistas Heiki Ernits
toimetanud Kairit Henno
kujundanud Katri Haarde
A-Disain, 2016
64 lk.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"

7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (8/53)

See raamat sattus mu lugemisnimekirja tädi soovitusel. Usaldan tema maitset ning eks pealkiri on ka huviäratav.

Täiesti ootamatult toimub raamatu tegevus Lõuna-Aafrikas, Botswanas. Eestimaa auks väljakutsesse valitud teema all oleks võinud lugeda Eesti autori teose, kuid siiski, Botswanal (raamatu autor on siiski šotlane) on Eestiga ühised lipuvärvid ning tundsin lugemise ajal õrna seost Eestiga.

Precious Ramotswe paistab olevat täiesti tavaline aafrika naine. Ainult et tema otsustab pärast ebaedukat abielu oma elul ohjad haarata ning oma äri alustada. Ta tekitab sensatsiooni, avades Botswana, kui mitte kogu Aafrika, esimese naisena detektiiviagentuuri. Koguka naisena võib ta ennast kurikaelu jälitades turvaliselt tunda, kuid juhtumid lahenevad siiski tema suurepärasetele vaimuannetele ning inimlikele oskustele.

Millegipärast seostus mul lugedes kohe Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu...". Ilmselt sellepärast, et peategelaseks oli keskmisest intelligentsem Aafrika naine. Erinevalt aga Jonassoni raamatust, ei näidata selles raamatus rahva trööstitut vaesust ning kui ei oleks öeldud, et tegevus toimub Botswanas, võiks see vabalt toimuda kus tahes. Tegevuspaigana võis Aafrika tuvastada selle järgi, et raamatusse oli sisse toodud aafrika rahvauskumusi. Uskumatut absurdi selles loos ei olnud. Hoopis mõnusalt lõbus oli. Kindlasti loen kunagi ka järgmist osa "Kaelkirjaku pisarad".

Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"
("The No. 1 Ladies' Detective Agency", 1998)
tõlkinud Kaaren Kaer
toimetanud Krista Kaer
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, Eesti Päevaleht, 2013
222 lk.

Agatha Christie "Kümme väikest neegrit"

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole

Minu nimes ei ole K-tähte.

Neegrisaar on üksik saar meres, millel kõrgub uhke häärber. Keegi ei tea, kellele see kuulub. Saladuslik omanik kutsub 10 inimest sinna nädalalõppu veetma. Salapära lisab seegi, et nad hakkavad ükshaaval surema, ning ülejäänud hakkavad omakeskis uurima, kes on kõige selle taga. Lõpuks ei jäänud kedagi järele ning uurimise võttis üle politsei, aga sellest raamatus enam pikalt ei kirjutata. Õnneks mõistatus siiski lahendamata ei jää.

Mulle krimkad meeldivad. Põnev oli. Samas lõpus olin väga pettunud, millegipärast. Ilmselt sellepärast, et sellise lahenduse peale ei oleks ise elu sees tulnud. Tundsin ennast petetuna.

Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" ("Ten Little Niggers", 1939)
tõlkinud Mart Aru, kaas Maarja Värv
Varrak, 1994
189 lk.

Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist (5/53)

Raamat räägib elust tsirkuses, armastusest ja ellu jäämisest. Peategelane, loomaarstiks õppiv poola päriltolu noormees Jacob Jankowski jääb ootamatult maailma üksinda. Tal pole sugulasi, elukohta ega tulevikku... Hüpanud esimesele mööduvale rongile, satub ta rändtsirkuse elu keerisesse. Saab tööd tsirkuse loomatalitaja ja -arstina ning armub kaunisse tsirkuseartistisse Marlenasse.

Film oli täitsa armas. Raamat oli ka loetav, kuid ei midagi väga erilist. Kui raamatus poleks üheks tegelaseks elevant olnud, oleks see minu arvates vähem emotsiooni pakkunud. Muuseas, elevandil on raamatus väga tähtis roll ning kohati tekkis isegi tunne, et just tema on kõige arukam tegelane selles loos. Aga elevandid ongi targad loomad.

Tegevus toimub 1930ndate Ameerika Ühendriikides. Tsirkuse elu kujutamine on usutav. Majanduskriisi tingimustes ei olnud ka neil kerge ellu jääda ning inimene oli vahel surnuna rohkem väärt kui elusana. Julm. Õnneks saavad selles loos kõik pahad oma palga.

Vormiliselt on tegemist Jacobi jutustusega oma noorusajast ajal, mil ta on juba vanadekodus. Mind kurvastas, et tema lapsed ja lapselapsed on ta unustanud, kuigi nad ometi sündisid nii suurest armastusest nagu tema ja Marlena oma. Raamatu päris lõpp tuleb mulle üllatusena, positiivse puändina.

Sara Gruen "Vesi elevantidele" ("Water for Elephants", 2006)
tõlkinud Krista Kallis, Tanel Kallis
Eesti Ajalehed 2011
344 lk.

Lois Lowry "Andja" (The Giver, #1)

32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat

Vot see on raamat, mis mind lugemise ajal nii segadusse ajas, mida pole suutnud ükski teine.

Raamatule on antud Newbery medal, Ameerika Ühendriikide lastekirjanduse auhind. Tähendab, tegemist on lasteraamatuga. Aga miks see vanamees seal esikaanel on? Ok... tegelane on 12-aastane poiss, et siis ikkagi on nagu lasteraamat. Aga raamatu olustik on "päris" ulmekatest tuttav ulmeline... oeh. Et siis ikkagi rohkem nagu noorteka moodi? Tegevusse sisenes väga vana mees, poisi mentor Andja. See seletab kaanekujundust. Segadus mu peas hakkas veidi juba selginema, aga ikkagi jäi veel küsimus, miks sellele medal anti. Ja siis, põmm!, selle pärast ja, põmm-põmm!, lõpp ütles kõik. Ma sain nägijaks. Ma ei oska seda seletada, peate ise lugema.

P.S. Selle raamatu järgesid tahan ka lugeda, aga vabandan ennast hetkel sellega, et neid pole minu teada eesti keeles ilmunud.

Lois Lowry "Andja" (The Giver, 1993)
tõlkinud Kattri Ezzoubi
Draakon & Kuu 2010
192 lk.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, #1)

36. Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud

Sobib ka teemasse
8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud...
32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist.

Filmi jah sattusin varem nägema kui raamatut lugema. Film oli täitsa ok, aga mitte piisavalt hea, et kohe raamatu järele oleks haaranud. Tänavune väljakutse seega soosis seda, et ma selleni lõpuks siiski jõudsin.

See raamat maandus mu lugemislisti 22. augustil 2015. Päris pikk, kuid kannatlik ootamine oli. Mul endal on ka nüüd meel veidi kergem, et see mul nüüd loetud sai. Tekkis isegi mõte järjed ka läbi lugeda. Algul ei plaaninudki seda kohe teha. Aasta pole nagu õieti veel alanudki, kuid ma olen juba väljakutses väga tubli olnud, otsustasin siiski need kohe järgmisena väljakutseväliselt ette võtta. Ootavadki juba kannatamatult stardijoonel. (Start antakse pärast raamatut "Vesi elevantidele".) See on nüüd mu uus põhimõte, et sarju lugeda ikka järjest, nii kurb on vaadata oma lugemislistis neid üksikult ootavaid teisi osasid... sel aastal on plaanis Harry Potteri teine osa läbi lugeda, pean siis kõik järgmised ka jutti lugema?! Kui mul sel aastal jälle väljakutse täitmata jääb, on see just selle uue põhimõtte süü!

Aga mida ma siis raamatust arvan? Kindlasti on see "lehe-keeraja". Põnev ja kaasahaarav, veidi romantikat. Selline mõnus kerge lugemine. Ühe koha peal tõi isegi pisara silma, kuid selle paari pisara pärast ei hakkaks ma raamatut väljakute 23. teema alla (raamat, mis pisara silma tõi) paigutama. Tegemist on ulme(fantaasia)kirjandusega. Sisuliselt idee ka täitsa kannab. Kogu see lugu tundub mulle ühe suure hoiatusena tänapäeva inimesele, kuhu meeletu meedia, eriti televisooni ja muude audiovisuaalsete kanalite tarbimine võib viia. Selles raamatus on inimkond ikka täitsa hukas, sest ühiskonna suurimaks meelelahutuseks on gladiaatorite võitlust meenutava vaatemängu jälgimine. Peategelase Katnissi kujutamises jäi minu jaoks midagi puudu, ta karakterina ei olnud minu jaoks täielikult usutav. Ilmselt sellepärast saigi raamat minult Goodreadsis hindeks ainult 3 tärni (meeldis), mitte aga 4 (väga meeldis) või 5 (suurepärane!). Kuid see ei takista mind järgesid lugemast, üldse mitte. Ootan juba kannatamatult.

Suzanne Collins "Näljamängud" (The Hunger Games, 2008)
inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel
kaanekujundus: Elizabeth B. Parisi
Tänapäev 2009
304 lk.

Johnny B. Isotamm "Tekstiraamat"

1. Raamatukogu - eesnime esitähega autorid - Su vanusele vastav raamat

Sobiks ka teemasse
9. Raamat, mida ei ole veel keegi grupis tutvustanud
32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat

Oli ikka tegu selle raamatu leidmisega. Katsetasin maailmakirjanduse hulgast teemakohast raamatut leida. Seal polnudki nii palju raamatuid. Olen ma tõesti liiga vana?! Eesti kirjanduse riiuli juures hoidsin loendamise ajal hinge kinni, et raamatuid ikka jaguks. Õige arvu juures hakkasin juba raamatut riiulist välja tõmbama, kui oot-oot, enne seda on veel üks, mis loendamata jäi. Kahe korraliku raamatu vahelt hüppas välja see – väike ja õhuke. Kui see, siis see. Küll on vahva teema!

Johnny B. Isotamm (kodanikunimega Jaan Isotamm) ei ole mulle väga võõras autor, kuid tõsi, ilmus mu ellu suht hiljuti, Kersti ja Marja Undi koostatud raamatu "Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis" kaudu.

Luule ei ole just mu lemmikžanr, kuid aeg-ajalt on täitsa tore luulet lugeda. Lisaks kergemale ja kiiremale lugemisteema täitumisele annab see siiski ka mõttetegevusele vaheldust. Ei loe ju lihtsalt tuima näoga luuletust ära, vaid ikka mõtled ka veidi järele, millest see räägib. Vähestest sõnadest võib välja lugeda väga palju. Need luuletused olid julged, teravad, otsekohesed ning pakkusid väga palju mõtteainet.

Peaks luulet tihemini lugema.

Johnny B. Isotamm "Tekstiraamat"
Eesti Raamat 1972
72 lk.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus"

20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa

Sobiks ka teemasse
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist
46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole.

Alustasin raamatu lugemist 28. detsembril ja lõpetasin 3. jaanuaril.

Regina on kaasaegne (1978) Eesti naine. Elab Tallinas, töötab õpetajana, perekonna loomisele väga ei mõtle, kuid tunneb ennast siiski hüljatuna, kui senine meessõber ta teise pärast maha jätab. Naine asub elama maa-asulasse tädilt päranduseks saadud majja ning avastab, et oleks aeg ka pere luua. Aga kust sa maal neid häid mehi leiad? Ta abiellub alkoholi liigpruukiva, kuid kuldsete kätega Antsuga. Kuid lapsi ta ei kavatse selle mehega saada. Laste isad on hoolikalt valitud ning kontrollitud isendid, kellega Regina kohtub vaid lapse sigitamiseks. Kõik tundub hästi minevat, kuni asjasse pühendatud sõbranna Mari ähvardab kogu avantüüri paljastada.

Tegelikult ongi raamatu kirjutamist alustatud sellelt kohalt, kus Regina ootab närviliselt saladuse paljastamist ning kogu lugu on ülesehitatud tagasivaatelisele jutustusele. Palju on filosoofilisi mõtisklusi, just nagu Regina analüüsikski kõike tagantjärele.

Raamatu teema ja süžee mulle tundmatu polnud, sest olen selle ainetel tehtud filmi "Regina" näinud. Raamatut lugedes leidsin ennast aga vahel mõtlemas, et sellel on isegi teatud ulme sugemeid. Teaduslikus fantastikaski võiks ju inimeste sigimist sellise mustri järgi kujutada. Samas tundub see ka väga primitiivne olevat. Loodusliku valiku tingimustes jäävad ju ellu vaid kõige paremate geenidega isendid.

Raamat ilmus sarjas "Aegumatud armastuslood", kuid mul on raske selles raamatus leida tugevat seost armastusega. Korraks vaid anti vihje, et Regina vaatamata kõigele siiski armastas Antsu, kuid üldiselt nimetaks ma Reginat külmaks ja kalkuleerivaks naiseks, kes hoolis vaid iseenda heaolust. Samuti ei tähelda ka kuigivõrd Antsu armastust Regina vastu. Ehk siis armastuslugu miinusmärgiga. Arvestades seda, kuidas lugu lõppes, läheks see lugu tõenäoliselt sama rada edasi. Aga mine tea, võibolla Regina siiski oleks sellest midagi õppinud. Õppinud armastama.

Mõistan, miks see raamat omal ajal suurt tähelepanu pälvis.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus" (1978)
kujundanud Merike Tamm
Varrak 2016
247 lk.

Lugemise väljakutse 2018

Seekord ma aasta algul raamatuid teemade juurde ei paiguta. Loen seda, mida tahan, ning alles siis vaatan, millise teema alla raamatu paigutan.

Tänavused väljakutse teemad on järgmised:

& 1. Raamatukogu - eesnime esitähega autorid - Su vanusele vastav raamat

& 2. Raamat, mille pealkirjas on number 8 või 18 (2018 auks)

&     3. Raamat, mille kaanele on kirjutatud ".... bestseller"

&     4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, kasutatuna või said tasuta

&     5. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud sellest grupist

&     6. Mitu (või üks) raamat samalt autorilt, et kokku tuleks 700 lk.

&     7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (Eestimaa auks)

&     8. Häbi tunnistada aga ma pole kunagi lugenud...

&     9. Raamat, mida ei ole veel keegi grupis tutvustanud

&   10. Jabura pealkirjaga raamat

&   11. Välismaa autori teos, kus mainitakse Eestit vōi eestlasi

&   12. Raamat, mida lugesid vaid autori pärast, sisututvust lugemata

&   13. Raamat autorilt, kelle perekonnanimi on tähendusega nimisõna

&   14. Praegu väga populaarse kirjaniku debüütromaan

&   15. Raamat mõne valitseja kohta

&   16. Raamat kirjastuse Eesti Raamatu sarjast „Mirabilia“

&   17. Raamat, mille autor suri eelmisel (2017) aastal

&   18. Raamat, mille kaanel on kass

&   19. Raamat, mille pealkirjas on sõna "tuli" või midagi tulega seotut

&   20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa

&   21. Anna autorile teine võimalus

&   22. Raamat, mille pealkirjas on mainitud naisterahvast

&   23. Raamat, mis pisara silma tõi

&   24. Tondijutt

&   25. Raamat, mis oli populaarne aastal, kui Sa sündisid

&   26. Venemaa kirjaniku raamat

&   27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

&   28. Raamat, mille põhjal tehtud film linastub 2018

&   29. Raamat, mille võtad raamatukogusse äsja tagastatud raamatute hulgast

&   30. Mõne eksootilise maa kirjaniku teos

&   31. Raamat, mille pealkirjas on sõna "öö"

&   32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat

&   33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist

&   34. Raamat, mille pealkirjas on sõnad “elu” või “surm”

&   35. Ajalooline romaan

&   36. Raamat, mis on sinu lugemisnimekirjas kõige kauem oodanud

&   37. Raamat, mille raamatukogutöötaja sulle esimesena välja pakub

&   38. Raamat, mille on kirjutanud mõne Eesti naaberriigi autor

&   39. Raamat, mis jutustab Eesti Wabariigi aegadest

&   40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks.

&   41. Raamat, mille peategelane on koer

&   42. Kõige paksem lugemata ilukirjanduslik raamat sinu isiklikust riiulist

&   43. Eesti ulmekirjaniku teos

&   44. Raamat autorilt, kelle kodumaad oled külastanud

&   45. Sellise inimese elulugu, kellest sa lugu pead.

&   46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole

&   47. Sa loed seda raamatut? Päriselt ka või?

&   48. Raamat, mille kaanel on pilt kohast, kus sooviksid olla

&   49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla

&   50. Raamat maa kirjanikult, mille nimi algab sinu nime tähega

&   51. Raamat, mille pealkirjas esineb midagi, mis sulle meeldib

&   52. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast "Nüüdisromaan"

&Üllatusteema! Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest Sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud!

Lugemisaasta 2017

Jaanurikuu on juba täies hoos. Parem hilja kui mitte kunagi teha väike kokkuvõte möödunud lugemisaastast.

95 raamatut
25 845 lehekülge

Kõige õhem raamat 16 lk. Eduard Vilde "Vigased pruudid".
Kõige paksem raamat 624 lk. George R. R. Martin "Tants lohedega" 2. raamat.
Keskmine raamatu paksus 272 lk.

Lisaks siin tutvustatud raamatutele lugesin veel
Richard Roht "Jutte loomadest"
Eno Raud "Roostevaba mõõk"
Rudyard Kipling "Mowgli"
Ferenc Molnár "Pál-tänava poisid"
Mauri Kunnas "12 kinki jõuluvanale"
Liis Kängsepp "Minu Argentina"
Aino Pervik "Paula raamatukogus"
Eduard Vilde "Vigased pruudid"
Madonna "Pailu de Pappi"
Erika Esop "Edev jänku"
"Päkapikk, kus peidad end?"
Francesca Simon "Hirmus Henry röövib panka"
Sarah Morgan "Ootamatult eelmisel suvel"
Sarah Morgan "Võib-olla nende jõulude ajal"
Jan Fennell "Koerakuulaja"
"Tormese Lazarillo elukäik"
François Rabelais "Pantagruel"
Gerald Durell "Minu pere ja muud loomad"
Gerald Durell "Linnud, loomad ja sugulased"
Gerald Durell "Jumalate aed"
Aime Maripuu "Miks rähnipojad alailma karjuvad"
Merca "Mullivesi"
Nicolas Sparks "Päevaraamat"
Lev. S. Võgotski "Laste loovus ja kujutlusvõime. Mäng ja selle osa lapse psüühilises arengus"
Janno Põldma "Džuudopoisid"
Kadri Hinrikus "Konnade mäss"
Mauri Kunnas "Aarete saar"
Maria Turtschaninoff "Maresi: Punase kloostri kroonikad"
Mihkel Raud "Eestlase käsiraamat"
Stephen King "Raamatukogupolitseinik"
Holger Kaints "Mälestusi raamatutest"
Amélie Nothomb "Helge nostalgia"
"See juhtus raamatukogus"
Mitch Albom "Viis inimest, keda kohtad taevas".

Ilmar Tomusk "Isamoodi unejutud"

Mu 5-aastasele tütrele see väga meeldis. Igal õhtul tuli ta ise raamatuga minu juurde, et ma talle ette loeks. Ta mäletas täpselt, kus meil eelmisel õhtul pooleli jäi, võttis ise õige järje raamatus lahti ning oskas jutustada, mis eelmises loos juhtus.

Tundub, et selle sihtrühm ongi pigem tüdrukud, sest peategelane on lasteaialaps Marta, kellele isa, kes ei ole üldse mingi eriline jutuvestja, suudab igal õhtul täiesti pöörase unejutu vesta. Jutud on tõesti pöörased ning minul täiskasvanuna oli kohati isegi valus neid kuulda. Kuid kummaliselt kombel panid need lõpuks mindki endas rohkem last nägema ning vabamalt, fantaasiarikkamalt elu ja asjadele vaatama ning mõtlema.

Üks parimaid lasteraamatuid, otsustades oma lapse reaktsiooni põhjal. Meie peres on sellel raamatul märgiline tähtsus ka seetõttu, et laps ei jää enam ühelgi õhtul enne magama, kui pole unejuttu kuulanud. Järgmine, mille välja valisin, talle ei meeldinud. Jäime lõpuks Kristiina Kassi "Nõianeiu Nöbinina" juurde pidama. Tundub, et maitselatt on nüüd ikka väga kõrgele tõusnud, kui tekib juba tõsiseid raskusi järgmist lugemisvara leida.

Tomusk, Ilmar, 1964-
Isamoodi unejutud
pildid joonistanud Priit Rea
Tammerraamat, 2017
103 lk.

Winston Graham "The Angry Tide" (Poldark, #7)

Poldarki sarja 7. raamatus toimub tegevus 1798-1799. Imeilusa Cornwalli kõrval viiakse lugeja sel korral ka Londonisse.

Rossi ja Demelza suhe tasapisi paraneb. Ross viibib pikalt Londonis, et täita oma parlamendiliikme kohust. Sel ajal peab Demelza hoolitsema kodu ja laste eest, aga tuleb  kiireid otsuseid vastu võtta ning ka tegutseda, kui neid ähvardab Warlegganite punutud intriigide pärast suur rahaline kaotus. Samuti juhtub ka kaevanduses järjekordne õnnetus. Et veidigi Demelza ellu vaheldust ja kergendust tuua, võtab Ross Londonisse kaasa ka Demelza. Sealgi leiavad aset sündmused, mis nende suhte jällegi proovile paneb.

Dwight ja Caroline saavad lapse. Seda õnne ei saa nad aga kuigi kaua tunda ning Caroline pageb Londonisse hingehaavadest paranema, et sealt tervema ja tugevamana naasta.

Pidevalt on pildis ka Drake ja Morwenna. Saatuse tahtel antakse neile uus võimalus ning juba mõtlesingi, et lõpuks ometi saavad kaks armastajat õnnelikult kokku. Aga võta näpust, ei saanudki... vähemalt mitte esialgu.

Raamatu lõpupoole pööratakse enim tähelepanu George'i ja Elizabethi suhetele. Nende vahelt pole ikka veel lõpuni kadunud Valentine'i päritolu kahtluse vaim ning Elizabeth, leides end jällegi lapseootel, otsustab seda ära kasutades hajutada viimsedki kahtlusekübemed. Kahjuks on sellel aga saatuslikud tagajärjed.

Jällegi üks väga haarav, põnev ning ootamatute pööretega Poldarki sarja raamat.

Graham, Winston, 1908-2003
The Angry Tide: A Novel of Cornwall, 1798-1799 (1977)
Pan Books, 2008
612 lk.