Cornelia Funke "Tindisüda"

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. (35/54)

Raamatuköitja Mo’l on imepärane võime: kui ta loeb raamatut ette, satub alati keegi raamatust meie maailma aga keegi ümbritsevatest kaob raamatu kaante vahele. Nii ilmubki ühel päeval „Tindisüdame“ raamatust Folchartide majja kurjuse kehastus Capricorn, tema teener Basta ja tuleneelaja Tolmusõrm, nende asemel kaob raamatusse Meggie ema Reza. Capricornile meeldib siinne elu ja et tagasisattumist vältida, otsustab ta kõik „Tindisüdame“ eksemplarid hävitada. Nii röövivadki Capricorni mehed viimase „Tindisüdame“ ning ka Mo, et tema imepärast võimet omakasupüüdlikult ära kasutada. Raamatuköitja tütrel ei jää muud üle, kui minna isa otsima.

Ma väga ootasin selle raamatu lugemist. Idee iseenesest mulle väga meeldib, kuid millegipärast ei edenenud lugemine kuigi hästi. Tegin lugemisse pause, mil lugesin midagi muud. Jõudsin vahepeal 8 teist raamatut läbi lugeda, enne kui sellega lõpetasin. Tekst ei olnud minu jaoks piisavalt sujuv. Muidugi võiks ju süüdistada selles tõlkijat. Või siis oli lugemiseks vale aeg ja koht. Või siis iseennest... Ma arvasin juba üsna alguses ära, mis oleks lahendus ning muudkui ootasin ja ootasin, millal raamatus see idee välja käiakse. Veidi üksluine oli ka tegevuskäik. Röövitakse, põgenetakse, röövitakse jälle. Liiguti kogu aeg sama rada. Kahjuks ei tekkinud minu jaoks põnevust, mis ajendaks ennastunustavalt leht lehe järel edasi lugema. Mul on kohutavalt kahju selle pärast. Loodetavasti on film parem.

Funke, Cornelia, 1958-
Tindisüda
(Tintenherz. 2003)
tõlkinud Toomas Toomra
autori illustratsioonid
kaanekujundus: Cornelia Funke ja Martina Petersen
Tiritamm, 2015
490 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Alexander Genis. Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra

Alustasin selle lugemist juba augustis. Võtsin selle raamatu ette, sest see oli hommikul kohvi kõrvale palju käepärasem lugemisvara kui "Ohakalind". Unustasin ennast kohe lugema ning kohv jahtus... Kui lõpuks kohvi siiski joodud sai, ei tahtnud raamatut käest panna. Sundisin ennast.

"Ohakalind" sai loetud ning nii jäi seegi minust köögilauale vedelema. Seal leidis selle minu tädi, kelles tekkis huvi seda lugeda. Ta pidi selle raamatukogust võtma, sest mul oli kavatsus see siiski lähiajal läbi lugeda. Kuid sinna ta jäi. Kolis köögilaualt kirjutuslauanurgale suure kuhja lastekirjanduse alla. Kuni ühel novembrikuu päeval lasteraamatuist küllastunult tuli soov millegi rammusama järele.

Rammus on see raamat tõesti. Vähemalt minu jaoks. Ei suutnud seda lõpuni läbi seedida. Arvan, et sellest pole hullu, sest seda suudavad ilmselt vaid kirjandusest ja raamatutest läbi imbunud tüübid, kelleks mina ennast teps mitte ei pea. Mulle meeldis seda lugeda, sest mõtted, millele suutsin kaasa mõelda, olid väga väärt mõtted. Arvan, et see ei ole raamat, mida ühe jutiga kaanest kaaneni läbi lugeda, vaid seda tulekski manustada väikeste ampsudega, neid põhjalikult nautides ning koostist mõistatades – nii nagu hõrgutisi. Raamatusõbra pikantne hõrgutis – maitseb väga või ei maitse üldse, see on maitse (loe:suhtumise) küsimus.

Goodreads

Genis, Alexander, 1953-
Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra
(Уроки чтения: камасутра книжника, 2013)
vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Toomas Kall
kujundanud Asko Künnap
Kultuurileht, 2016
221 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).