George R. R. Martin "Seitsme kuningriigi rüütel"

Kui seda raamatut kataloogis nägin, teadsin kohe, et ma tahan seda. On ju loomulik, et iga "Jää ja tule laulu" fänn lihtsalt peab seda lugema. Järgmisel päeval pärast tellimuse esitamist oli see mul juba käes, kuid lugemine pidi veidi ootama. Ootasin põnevusega.

Raamatu tegevus toimub Westeroses umbes 100 aastat enne "Troonide mängu" tegevust. Seega tegemist on saaga eellooga. Õigemini eelloo algusega. Peategelasteks on vaene kannupoiss Dunk, kellest pärast oma isanda surma saab rändrüütel. Oma teekonna algul kohtab 17-aastane noormees väikest paljaspäist poissi, keda hüütakse Munaks, kes sokutab ennast Dunkile kannupoisiks. Esimese seikluse lõpuks selgub Muna päritolu, kuid hoolimata sellest on saanud neist lahutamatud sõbrad ning nad jätkavad oma teekonda koos.

Raamat koosneb kolmest osast: Rändrüütel, Ihukaitsja ja Salarüütel. Igaüks neist on omaette seiklus, millel on algus ja lõpp. Kusjuures, kui algul tundubki, et loed ja loed, aga midagi erilist nagu ei juhtugi, aga siis vastu lõppu saabub võimas kulminatsioon, mis on igati väärt ootamist. Seega pakub see raamat lausa kolme mõnulainet. Kolmanda ehk viimase järel olid aga emotsioonid nii laes, et oleks kohe tahtnud edasi lugeda, kui oleks olnud mida lugeda. Tõsiselt sõltuvusttekitav. Järjekordselt. George R. R. Martin ikka oskab...

Raamatus on väga ilusad pildid, mis olid lugemiselamusele meeldivaks täienduseks.

Martin, George R. R., 1948-
Seitsme kuningriigi rüütel
(A Knight of the Seven Kingdoms, 2013)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
illustreerinud Gary Gianni
Varrak, 2017
360 lk.

Cornelia Funke "Tindisüda"

46. Raamat, mille kaanepildil on raamat. (35/54)

Raamatuköitja Mo’l on imepärane võime: kui ta loeb raamatut ette, satub alati keegi raamatust meie maailma aga keegi ümbritsevatest kaob raamatu kaante vahele. Nii ilmubki ühel päeval „Tindisüdame“ raamatust Folchartide majja kurjuse kehastus Capricorn, tema teener Basta ja tuleneelaja Tolmusõrm, nende asemel kaob raamatusse Meggie ema Reza. Capricornile meeldib siinne elu ja et tagasisattumist vältida, otsustab ta kõik „Tindisüdame“ eksemplarid hävitada. Nii röövivadki Capricorni mehed viimase „Tindisüdame“ ning ka Mo, et tema imepärast võimet omakasupüüdlikult ära kasutada. Raamatuköitja tütrel ei jää muud üle, kui minna isa otsima.

Ma väga ootasin selle raamatu lugemist. Idee iseenesest mulle väga meeldib, kuid millegipärast ei edenenud lugemine kuigi hästi. Tegin lugemisse pause, mil lugesin midagi muud. Jõudsin vahepeal 8 teist raamatut läbi lugeda, enne kui sellega lõpetasin. Tekst ei olnud minu jaoks piisavalt sujuv. Muidugi võiks ju süüdistada selles tõlkijat. Või siis oli lugemiseks vale aeg ja koht. Või siis iseennest... Ma arvasin juba üsna alguses ära, mis oleks lahendus ning muudkui ootasin ja ootasin, millal raamatus see idee välja käiakse. Veidi üksluine oli ka tegevuskäik. Röövitakse, põgenetakse, röövitakse jälle. Liiguti kogu aeg sama rada. Kahjuks ei tekkinud minu jaoks põnevust, mis ajendaks ennastunustavalt leht lehe järel edasi lugema. Mul on kohutavalt kahju selle pärast. Loodetavasti on film parem.

Funke, Cornelia, 1958-
Tindisüda
(Tintenherz. 2003)
tõlkinud Toomas Toomra
autori illustratsioonid
kaanekujundus: Cornelia Funke ja Martina Petersen
Tiritamm, 2015
490 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Philip Pullman. Kuldne kompass (Tema tumedad ained, #1)

12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

Ei teagi kohe, kust otsast peaks alustama...

Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.

Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.

Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.

Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.

Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Jonas Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Kompenseerimaks ebaõnnestumist Nils Holgerssoniga võtsin ette midagi muud, mis sama punkti alla sobiks. Arvan, et Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu..." on selleks vägagi sobiv raamat. Kriminull see pole ning põnevikuks võib seda ju tinglikult nimetada, kuid eelkõige on tegemist siiski... Kuidas seda peakski nimetama? Koomiliseks romaaniks (comic novel)?

Oi, kui meeldivalt pettununa ma end tundsin, kui juba algul selgus, kui valesti olin raamatu pealkirja mõistnud. Kui "Saja-aastase..." puhul oli tegemist ilmselgelt 100-aastasega ning ei mõistnud seda kuidagi teisiti ehk nägin selles vaid vanust, mitte hinnangut inimese teovõimele, siis selle raamatu puhul eeldasin, et peategelane on tõesti kirjaoskamatu ning sarnaselt saja-aastasega temaga lihtsalt hakkab asju juhtuma.

Aga ei, Lõuna-Aafrika agulis sündinud Nombeko Mayeki ei ole teps mitte kirjaoskamatu. Vastupidi, ta on vägagi intelligentne ja töökas, avalike tualettide küürijast saab tuumarelva tootmise keskuse juhiks (ametlikult, tõsi küll vaid koristaja ametipostil) ning pagulasena Rootsi saabub ta hoopis Mossaadi agentide ettepanekul. Nombeko ise oleks eelistanud Liibüasse minna. Rootsis ristub tema tee kaksikvendadest Holgeritega, kellest esmasündinul on kinnisidee kukutada kuningavõim ning muuta Rootsi vabariigiks. Nombekole aga sajab kaela veel üks koorem. Nimelt saab ta Iisraeli agentide käpardlikkuse tõttu ekslikult antiloobiliha asemel hoopis tuumapommi omanikuks... Nagu pealkirjast eeldada võid, lõppeb kõik siiski õnnelikult.

Kui tuua välja sarnasusi "Saja-aastasega...", siis hõlmab seegi raamat päris pikka ajaperioodi ning tegevused on seostatud konkreetsete ajaloosündmuste ja isikutega. Mulle väga meeldis, et ajalooline ning poliitiline teravik oli Rootsi kõrval just Aafrikal, Iisraelil ja Hiinal. Ning tekst on ikka sama hea: ladus, vürtsitatud iroonilise huumoriga, tegevuskäigud absurdsed. Mõnus lugemine. "Kirjaoskamatu..." on minu arvates veidike parem kui "Saja-aastane...". Jään huviga "Mõrtsuk-Andersit..." ootama.

Jonasson, Jonas, 1961-
Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
(Analfabeten som kunde räkna, 2013)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2014
335 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika

15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s

Mikita, Valdur, 1970-
Lindvistika ehk Metsa see lingvistika
HM, 2015
236 lk.

Goodreads

Sel nädalal on see raamat Rahva Raamatu müügitabelis 7. kohal, Apollos 3. kohal. Mina ostsin raamatu märtsi algul, siis oli koht RR tabelis veel kõrgem. Täna on juba märtsi teine pool - kaua loetud kaunikene. Järgisin Mikita soovitust raamatut väikeste ampsudena manustada (vaata siit). Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see kujunes.

Algus ongi selline veidi kuivem, raskesti seeditav. Kirjutab peamiselt eesti keelega seonduvast. Teine pool on aga palju lahedam. Peatükki "Õnnistatud eesti ruum" lugedes vaevalesin kõhukrampide käes. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii palju naernud olen (võiks vabalt panna pööraselt naljaka raamatu kategooriasse). Tema nägemus asjadest on niivõrd lihtne, samas sügav. Seosed on väga loogilised (minu jaoks), et paneb imestama, kuidas ma ise selle peale pole tulnud. Mul on hea meel, et ta need ja veel palju muudki välja ütleb. Tõsiselt pahviks lööb ta aga oma innovatiivsete ideede ja tulevikunägemusega Eestist, eestlastest, eesti keelest ja kultuurist. Ma olen lihtsalt sõnatu, et ei oska midagi rohkem kosta. Lugege Mart Juure arvustust.

Veronica Roth. Lahkulööja

2. Noortekas

Chicagos on viimased 200 aastat elatud killustatult. Piirkonda eraldab muust maailmast kõrge tara. Rahu nimel on inimesed vastavalt oma omadustele jaotatud viide kilda: Siirad, Isetud, Kartmatud, Sõbralikud, Erudiidid. Kord aastas viiakse 16-aastastele läbi test, mis näitab, millisesse kilda inimene kuulub ning selle põhjal peab ta otsustama, kelle hulgas ta oma edasise elu veedab. Uue killa valinuna, peab unustama oma eelneva perekonna ning pühenduma vaid uuele. Kilda vastuvõtmisele eelnevad põhjalikud treeningud ja katsed. Kes neis läbi kukuvad, jäävad killatuks. Nende saatuseks on räpane töö ja elu tänaval. Igal killal on oma juhtkond, kuid ühiskonda on valitsema pandud Isetute oma, sest inimesed, kes ihalevad võimu ja saavad selle, kardavad pidevalt sellest ilma jääda. Sellepärast peame võimu andma neile, kes seda ei taha. Peategelaseks on 16-aastane Isetu tüdruk Beatrice Prior, kelle testi tulemused ei näita selget kuuluvust ühtegi kilda - ta on lahkulööja. Kuna sellistes inimestes nähakse ohtu rahule, vaikitakse see maha ning ametlikuks testivastuseks saab Isetud. Kuid Beatrice valib oma uueks killaks Kartmatud, sest on Kartmatuid noori alati vaikimisi imetlenud. Samas ei suuda ta unustada armastust oma Isetute vanemate vastu. Algab raske treeningperiood. Sellesse mahub nalja, naeru, valu ja pisaraid, aga ka armastust. Beatrice, kes on oma uues elus võtnud nimeks Tris ei tea, mis või kes on lahkulööja, kuid elab pidevas hirmus, et saadaks teada, kes ta on. Samal ajal sepistab Erudiitide juhtkond koostöös Kartmatute juhtidega ülestõusu Isetute vastu...

Ma pole suur noortekafänn. Kuid ulme-noortekad on päris mõnus lugemisvara. Eelnevalt olen lugenud Meyeri "Keha", mis mulle väga meeldis, ja Clare "Luude linn", mis oli ka loetav, kuid mitte eriti meeldejääv. Olin "Lahkulööja" suhtes enne lugema asumist äraootaval seisukohal. Õige pea aga selgus, et selles tõesti on midagi haaravat. Ma olin nõus rahvatantsu trenni hilinema, et vaid viimased leheküljed veel läbi lugeda.

Vaatasin ka filmi (Divergent). Raamat on parem, kuid film oli piisavalt hea, sest vaatasin ka teise osa "Mässaja" (Insurgent) filmi ära. Ei tea, kas teist raamatut viitsingi enam lugeda, kuid kindlasti loen kolmanda osa "Murdmatu" (Allegiant).

Goodreads

Divergent, 2011

Roth, Veronica, 1988-
Lahkulööja /  inglise keelest tõlkinud Pille Kruus ; [toimetaja René Tendermann ; kujundaja Jan Garshnek]
[Tallinn] : Pegasus, c2013 ([Tallinn] : Printon)
382, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 9.-11. jaanuar.

+6 päeva

Cormac McCarthy. Kõik need ilusad hobused

1. Raamat, mis on ilmunud aastal 2000

See raamat sattus mu to-read listi The Reading Roomi kaudu, kus sain selle mingisuguse testi vastuseks. Kahjuks ma ei mäleta, mida selle testiga välja selgitati ning ma ei saa seda ka enam järele vaadata, sest testi tulemust ma oma Fb seinal ei jaganud (sellest moraal: sellised olulised asjad peavad alati olema dokumenteeritud :D ).

Raamatu tegevus toimub 1949. aastal. Peategelaseks on 16-aastane Texase poiss John Grady Cole, kes otsustab oma 17-aastase sõbraga ette võtta ratsateekonna Mehhikosse. Sõprus, armastus, katsumused, kättemaks - need on märksõnad, millega seda lugu iseloomustaksin. John Grady on väga ausameelne noormees. Isegi kui vahepeal näidatakse ka tema pahelisemat poolt, mis tõsi küll on tingitud pigem õiglustundest kui pahatahtlikkusest, siis lunastatab ta oma patud ikkagi ausa ülestunnistusega. See on väga liigutav ning paneb loole ideaalse punkti.

Cormac McCarthy hoidvat avalikust elust eemale. See võib olla lihtsalt tagasihoidlikkus, aga tema raamatu põhjal julgen arvata, et selles võib olla ka terake arrogantsi. Need märksõnad, mida eelpool mainisin on seotud tugevate emotsioonidega, samas lugedes seda raamatut neid vahetult ei tunne (vähemalt mina ei tundnud). Emotsioonid tekivad hiljem, kui loetule järele mõtled. Sellepärast see ongi minu arvates väga hea raamat, et ta ei räägi sinu eest , vaid räägib sulle ning on sinu enda valida, kas see liigutab sind või ei.

Ma ei ole kunagi ühtegi sellist raamatut lugenud. Võibolla süvendas seda tunnet ka see, et otsekõne polnud jutumärkides ning kogu lugu oli ühtlane ning voolav.

Seda raamatut võiks veel lugeda. kui teemaks on

* Raamat, mida lugedes õpid hispaania keelt;

* Raamat, milles on suur roll hobus(t)el;

* Raamat, mis ei tekita sinus mittemingisuguseid emotsioone, aga kui see kohale jõuab, oled sillas :)

Goodreads

All the Pretty Horses, 1992

McCarthy, Cormac, 1933-
Kõik need ilusad hobused : Rajamaa triloogia esimene köide / tõlkinud Lauri Pilter ; [toimetanud Triin Kaalep ; järelsõna: Krista Kaer ; kaane kujundanud Mari Kaljuste]
[Tallinn] : Varrak, 2000 ([Tartu] : Greif)
291, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 6.-8. jaanuar.

+2 päeva