E. B. White "Charlotte koob võrku"

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. (31/54)

Meil oli lastetoas, kus koos õega elasin, väike kahe riiuliga raamaturiiul. Just sealt seda raamatut mäletangi. Lapsena lehitsesin seda aeg-ajalt, kuid kuna seal oli palju teksti ning vähe pilte, jäi ta mul lugemata. Kuid mäletan oma õde seda lugemas.

Initsiaalide E. B. taga peitub Elwyn Brooks. Kirjaniku soov oli tiitellehtedel kasutada nime lühendatud kuju. Raamat sisaldab kolme tema jutustust: "Charlotte koob võrku", "Stuart Little" ja "Luige trompet".

Kõigis neis jutustustes seguneb reaalsus fantaasiaga, milles peaosa on loomadel, kellele omistatakse inimlikke oskusi. Minu jaoks on lugude suurimaks väärtuseks hoopis teadmised loomade elu kohta. Charlotte on laudas elav ämblik ning tema kaudu saab aimu ämblike eluolu kohta. Muidugi ei koo ämblikud oma võrkudesse inimkeelseid tähti, kuid kõik muu oli väga huvitav. Jutustuse "Stuart Little" peategelane on hiireke, kelle vanemateks on inimesed. Päriselt, ta sündis inimesest, mitte ei adopteeritud (nagu filmis). Mind kui täiskasvanut valdas lugedes pisuke õõvastus, kuid lapsed (tegemist on lastekirjandusega) suhtuvad sellesse ilmselt hoopis teisiti. Stuart Little on küll hiireke, kuid elab igatepidi inimese elu. "Luige trompet" jutustab trompetluige Louise elust. Ta sündis puudega ehk polnud võimeline tegema trompetluigele iseloomulikku häält, mis kõlab nagu keegi puhuks trompetit (kuula). Selle järgi on linnud ka oma nime saanud. Trompetluiged elavad Põhja-Ameerikas ning on kõige haruldasemad luiged maailmas. Lugu hargneb päris mõnusalt selle kohani, kus luigeisa varastab muusikapoest trompeti, et oma last aidata. Louisest saab aga kuulus muusik.

Juurdlen selle üle, kas mulle oleks see raamat lapsena meeldinud, kui ma seda lugenud oleks. Võibolla oleks, kui oleks kõigele ebaloomulikule tähelepanu mitte pööranud. Nüüd aga, kuigi teades, et tegu on lastekirjandusega ning seda tulebki veidi avatuma meelega võtta, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi "õigele" lainele saada. "Charlotte koob võrku" suutsin lugeda ja mitte ärrituda. Seda juba mainisin, mis mind "Stuart Little"-i juures häiris. "Luige trompet" oli neist kõige hullem, täiesti ajuvaba.

Kuid. Lõpuks mõistsin siiski, et tegemist on väga hea lastekirjandusega. Lisaks loodusteadmistele on igas loos oma sügavam mõte sees. Kõige emotsionaalsem ilmselt ongi "Luige trompet", mis räägib ju loo ühest puudega lapsest, keda vanemad iga hinna eest aidata tahavad ning tänu sellele saavutab see laps au ja kuulsuse. Igatahes väga võimas ja inspireeriv lugu.

White, E. B., 1899-1985
Charlotte koob võrku. Stuart Little. Luige trompet
(Charlotte's Web, 1952; Stuart Little, 1945; The Trumpet of the Swan, 1970)
inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Enn Soosaar
värsid tõlkinud Paul-Erik Rummo
illustreerinud Asta Vender
Eesti Raamat, 1979
343 lk.

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.

Heli Künnapas. Minu ilus elu maal

34. Raamat, mille autor on sündinud sinuga samal aastal

Sünniaasta 1982. Valisin Heli Künnapase. Kahjuks seda ei mäleta enam, miks ma just selle raamatu valisin. Võibolla pealkirja pärast, sest elan ise ka maal.

Tegemist on päevikuga perioodil oktoober 2012 kuni mai 2013. Seega ühe talve lugu. Sinna talve mahub väga palju. Majaost, remonditööd, lapsed, küüliku- ja lambakasvatus, raamatute kirjutamine ja lugemine.

Tunnistan, et ei lugenud seda sõna-sõnalt läbi, vaid sirvisin ning lugesin kohti, millele pilk peale jäi. Mulle pole maa-elu võõras, seega see teema ei suutnud mind palju köita (raamatut valides kujutasin seda veidi teistmoodi ette). Kõik lastega soenduv pakkus siirast äratundmist, sest mul on ka palju (väikeseid) lapsi. Kõige suuremat huvi pakkusid loomulikult kõik, mis oli seotud raamatute ja lugemisega. Seda oleks võinud isegi rohkem olla, kuid arusaadavalt sellise elutempo juures nagu raamatu autoril, on tõsine saavutus, et üldse jõuab raamatuid kirjutada ja veel teiste omi lugeda.

Raamat on siiras ja vahetu. Võimalik, et tõesti täidab oma eesmärgi ning inspireerib mõnda linnaperekonda maale kolima. Kuid samas võib see ka hirmutav olla, et kuidas nad küll jaksavad, kui maaelu ongi selline. Lohutuseks neile, maaelu ei tähenda vaid remonti ja loomapidamist ning karja lapsi. Milliseks igaühe elu kujuneb, on siiski igaühe enda otsustada. Aga eks vanasõnagi ütleb, kes teeb, see jõuab. Nemad jõuavad – respect!

Mul igatahes tekkis huvi ka autori ilukirjandusliku loominguga tutvuda.

Väljakutse raames mainin veel, et raamatus on mainitud autori teisi teoseid: "Lõpupidu", "Homme on ka päev", "Tristan". Lisaks sellele veel Knut Hamsuni "Maa õnnistus" ja Epp Petrone "Minu Ameerika 2".

Goodreads

Künnapas, Heli, 1982-
Minu ilus elu maal
kaane kujundus: Sigrid Kink
Heli Kirjastus, 2015
280 lk.

Michael Punke. Mees, kes jäi ellu

Punke, Michael, 1964–
Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.

Goodreads

Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.

"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.

Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.

See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.

Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.

Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!

Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.