Frans Gunnar Bengtsson "Orm Punane"

28. Raamat kirjastuse Eesti Raamat sarjast „Põhjamaade romaan“. (41/54)

«Orm Punane» on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast -- X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse. 
«Orm Punane» on juba üle viiekümne aasta olnud paljude rootslaste lemmikraamat, omamoodi Põhjala «Kolm musketäri».

Umbes kõik see nii oligi - lendavad pead, pummelung ja naised. Luuletamist ka, mis seostus mulle tänapäeva räpivõistlusega. Üsna algusest peale hakkasin seda kõrvutama Herman Sergo "Vihavaldiga", mille tegevus toimub küll sadu aastaid hiljem, kuid süžees on sarnasusi, eriti esimeses pooles. Ma arvan, et kindlasti on "Orm Punane" rootslastele olulisem teos kui "Vihavald" eestlastele. Samas, võite mind süüdistada küll erapoolikuses, kuid "Vihavald" on kirjakunstiliselt palju mõnusam lugeda. "Orm Punase" jätsin viimases veerandis lihtsalt pooleli, sest ei tahtnud seda enam lugeda, huvi kadus. Kui see oleks kirjutatud piisava kaasahaaravusega, ei oleks seda ilmselt juhtunud.

Bengtsson, Frans Gunnar, 1894-1954
Orm Punane
(Röde Orm, 1941)
rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär
järelsõna: Hain Rebas
kujundanud Heino Kersna
kaanejoonistus: Jordi Arkö
Eesti Raamat, 1997
504 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Jonas Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Kompenseerimaks ebaõnnestumist Nils Holgerssoniga võtsin ette midagi muud, mis sama punkti alla sobiks. Arvan, et Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu..." on selleks vägagi sobiv raamat. Kriminull see pole ning põnevikuks võib seda ju tinglikult nimetada, kuid eelkõige on tegemist siiski... Kuidas seda peakski nimetama? Koomiliseks romaaniks (comic novel)?

Oi, kui meeldivalt pettununa ma end tundsin, kui juba algul selgus, kui valesti olin raamatu pealkirja mõistnud. Kui "Saja-aastase..." puhul oli tegemist ilmselgelt 100-aastasega ning ei mõistnud seda kuidagi teisiti ehk nägin selles vaid vanust, mitte hinnangut inimese teovõimele, siis selle raamatu puhul eeldasin, et peategelane on tõesti kirjaoskamatu ning sarnaselt saja-aastasega temaga lihtsalt hakkab asju juhtuma.

Aga ei, Lõuna-Aafrika agulis sündinud Nombeko Mayeki ei ole teps mitte kirjaoskamatu. Vastupidi, ta on vägagi intelligentne ja töökas, avalike tualettide küürijast saab tuumarelva tootmise keskuse juhiks (ametlikult, tõsi küll vaid koristaja ametipostil) ning pagulasena Rootsi saabub ta hoopis Mossaadi agentide ettepanekul. Nombeko ise oleks eelistanud Liibüasse minna. Rootsis ristub tema tee kaksikvendadest Holgeritega, kellest esmasündinul on kinnisidee kukutada kuningavõim ning muuta Rootsi vabariigiks. Nombekole aga sajab kaela veel üks koorem. Nimelt saab ta Iisraeli agentide käpardlikkuse tõttu ekslikult antiloobiliha asemel hoopis tuumapommi omanikuks... Nagu pealkirjast eeldada võid, lõppeb kõik siiski õnnelikult.

Kui tuua välja sarnasusi "Saja-aastasega...", siis hõlmab seegi raamat päris pikka ajaperioodi ning tegevused on seostatud konkreetsete ajaloosündmuste ja isikutega. Mulle väga meeldis, et ajalooline ning poliitiline teravik oli Rootsi kõrval just Aafrikal, Iisraelil ja Hiinal. Ning tekst on ikka sama hea: ladus, vürtsitatud iroonilise huumoriga, tegevuskäigud absurdsed. Mõnus lugemine. "Kirjaoskamatu..." on minu arvates veidike parem kui "Saja-aastane...". Jään huviga "Mõrtsuk-Andersit..." ootama.

Jonasson, Jonas, 1961-
Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
(Analfabeten som kunde räkna, 2013)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2014
335 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Lars Kepler. Hüpnotisöör

35. Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015. aastal loetud raamatute põhjal

Lugesin eelmisel aastal päris palju rootsi ja norra krimikirjandust, ilmselt seetõttu see raamat ka soovitusnimekirja sattus.

Ütlen kohe ära, et mulle see raamat väga ei meeldinud. Tõsi, see ei olnud halb, sest lugesin selle läbi ja keskmisest hulga kiiremini, kuid on üht-teist, mis mulle selle raamatu juures üldse ei meeldi.

Tapetakse üks perekond, väga jõhkralt – osa laipu on tükeldatud ning kõigil rohked torke- ja lõikehaavad. Üks pereliikmetest, poeg, jääb imekombel ellu. Asja asub uurima riigi kriminaalpolitsei uurija Joona Linna. Saamaks niidiotsi juhtunu uurimiseks, laseb ta perepoega hüpnotiseerida. Selle viib läbi kunagi hüpnoteraapiaga tegelenud arst Erik Maria Bark, kes lõpetas selle praktiseerimise 10 aastat tagasi. Hüpnoosis tunnistab poiss üles, et tema tappis oma perekonna. Poisil aga õnnestub haiglast põgeneda. Siis aga röövitakse Eriku poeg Benjamin. Kahtlus langeb mõrvar-poisile, kuid üha enam saab selgeks, et röövijat tuleb otsida Eriku minevikust.

Ma arvan, et loos on liiga palju võrdseid tegelasi. Kui raamatut reklaamitakse kui Joona Linna sarja, siis võikski see olla peaasjalikult Joona Linnast ja õigustatult eeldan, et tema on see "aju", kes asjad ära lahendab. Mulle jäi mulje, et temal on hoopis kõrvalosa, sest seal oli Erik, kes tegi ära palju ajugümnastikat. Ok, temaga veel võib leppida, kuid selle Eriku äia Kenneti vajalikkuses ma kahtlen. Võibolla olen ma liiga konservatiivne oma ootustes kriminullide suhtes ning see on raamat, mis neid taotluslikult murrab, ma ei tea, aga ebaharilik on see tõesti.

Ma sain tugeva pettumuse osaliseks ka sellepärast, et raamat algas väga paljutõotavalt (selline jõhker mõrv!), aga süüdlane oli ka õige varsti selge. Hästi, vähemalt sai ta põgenema, sellega oleks saanud lugu tõesti edasi minna. Aga siis ilmub mingi kõrvaline tegevus, Benjamini röövimine, ning kohe ka selgub, et tagaaetav ei ole poisi röövija. No mida?! Nagu lõpuks välja tuleb, on need juhtumid küll omavahel seotud, kuid liiga kaudselt. Ning see osa, kus pikalt kirjutatakse Eriku minevikust, tekitas minus segadust. Ma ei saanud aru, miks sellest nii pikalt kirjutatakse. Küsisin päris mitu korda endalt, et millal see ükskord läbi saab ning jälle asjast räägitakse. Lisaks sellele sisaldas see osaliselt juba eelnevalt räägitut. Tõsi, sellest sai vihjeid röövija kohta, kuid seda oleks võinud kuidagi lühemalt teha.

Trükivead ma annan veel andeks, kuid mis sõna see "prioriteerima" on? Ma saan aru, mida sellega ilmselt öelda on tahetud, kuid eesti keeles ei ole (ÕS 2013 andmetel) sellist sõna. Eesti keeles on sõna "prioriseerima", mis tähendab esikohale panema, eelistama, esimeseks tunnistama.

Kui rääkida aga positiivsest, siis tuleb tunnistada, et see on raamat, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Mul oli väga valus lugeda kõike seda, mis puudutas lapsi. Mõrvargi oli ju alles laps. Igatahes väga mõtlemapanev.

Sain sellest raamatust ühe ladinakeelse väljendi: Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid – ning raamatuvihje punkti alla "Raamat, millest on juttu teises raamatus": Virginia Woolfi "Tuletorni juurde". Muidugi sai ka veidi teadmisi hüpnoosi ja hüpnotiseerimise kohta.

Rootsis on raamatu põhjal valminud ka film. Julgen arvata, et Lasse Hallströmilt taaskord midagi head.

Goodreads

Kepler, Lars
Hüpnotisöör
(Hypnotisören, 2009)
tõlkinud Marike Tammet
kaane kujundanud Jan Garshnek
Pegasus, 2012
495 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.

Camilla Läckberg. Jääprintsess

22. Detektiivilugu

Läckberg, Camilla, 1974-
Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.

Goodreads

"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".

Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.

Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.

Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.

Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Allani sõbrad ja tuttavad

4. Pööraselt naljakas raamat

Raamatu peategelane on Allan Karlssoni nimeline mees. Tegevus algab tema 100. sünnipäeval, ta põgeneb vanadekodust. Teda ootavad ees uskumatud seiklused. Aga mitte ainult. Selgub, et kogu tema elu on olnud üks suur seiklus ning kõik see saab selle raamatu kaante vahel ära jutustatud. See on jutustus, mis hargneb paralleelselt minevikus ja olevikus, et lõpuks välja jõuda sinna, kust lugu algas.

Seda võib pidada ka kriminaalromaaniks. Toimuvad mõrvad, uurijad toimetavad, aga...

Minu jaoks ei olnud see pööraselt naljakas selle otseses mõttes. Ma ei peatunud lugemisel naermise tõttu kordagi. Aga see on vaatamata sellele vägagi naljakas. Ma olen lugejana lihtsalt väga pikaldane. See on lihtsalt nii uskumatu lugu. Samas vägagi hariv, õpetab ajalugu tundma.

Vaatasin peale raamatu lugemist filmi. No see oli raamatu kõrval vaid hale vari. Kes filmi näinud ja sellega rahule jäänud, peaks kindlasti raamatut lugema, et tõelist naudingut kogeda.

Goodreads

Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann, 2009

Jonasson, Jonas, 1961-
Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus / rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp ; [toimetanud Kadi-Riin Haasma ; kujundanud Anne Pikkov]
Tallinn : Varrak, 2012, 2014
311, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 12.-19. jaanuar

+12 päeva