Cormac McCarthy "Tee"

26. Õudukas, väga sünge sisuga raamat (27/54)

Raamat kujutab isa ja poja teekonda põhjast lõunasse pärast suurt katastroofi. Ega see raamatu jooksul väga ei selgugi, mis täpselt juhtus, kuid elu on praktiliselt hävinud, põletatud maa, ei lille ega lindu. Õnneks on võrdlemisi hästi säilinud hooned ning maanteed. Teekonnal ei ohusta neid ainult vee ja toidupuudus, vaid ka teised ellujäänud inimesed, kes kipuvad olema pigem vaenulikud kui sõbralikud.

Algul tundub see maailm, kus nad rändavad, tõesti õõvastav. Põlenud inimjäänused vaatavad vastu seal, kust tule eest pole jõutud põgeneda, söömistunnustega imikujäänused majajäetud laagripaigas. Õudne. Kummalisel kombel harjub sellega lugemise ajal ära, ilmselt nagu selle loo tegelasedki. Samas kui mina lugejana unustan selle õuduse varsti pärast lugemist, kuid neid jääb see saatma ilmselt kogu nende edasise elu, mis sellele mõeldes tekitab minus omakorda õudu.

See raamat avas minu silmad selle suhtes, et arvatavasti pärast "maailmalõppu" ei koondu ellujääjad üheks ning ei lähe koos edasi nagu ma sinisilmselt oma vaimusilmas ette näen, vaid pärast hävingut võtab võimust ikkagi looduse seadus: igaüks enda eest ning tugevam jääb ellu.

Selle raamatuga olen läinud poole väljakutsest ehk olen veidi graafikust maas, kuid loodan vägevale lõpuspurdile.

McCarthy, Cormac, 1933-
Tee
(The Road, 2006)
inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
toimetanud ja järelsõna: Marja Unt
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2008
215 lk.

August Jakobson. Vaeste-patuste alev

Üllatusteema: Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust 90 raamatut 90 päevaga.

See sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Ootas seal kannatlikult umbes 2 aastat, kuni talle lugemise väljakutses sobiva punkti leidsin. Jälgisin ka Vikerraadio saadet "90 raamatut 90 päevaga".

Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel. Vaeste-patuste aleviks nimetatakse agulit, kus töölisklass kasinates tingimustes elab. Raamat jälgib ühe perekonna lugu rahutul ajal vastloodud Eesti Vabariigis. Lüünede perekonda kuuluvad isa, ema ja 4 kodus elavat last. Üks poegadest on surnud, üks tütar on vangis ning üks täiskasvanud laps, pereema vallaslapsena sündinud poeg Alleksander, saabub koju pärast aastaid kestnud teenistust sõjaväes.

Agulirahva elu on raske. Töökohti kaotatakse, töölisi lastakse lahti. Mure järgmise päeva leiva pärast on igapäevane. Sellistes oludes on kommunismiideedel kerge idaneda. Alleksader seob end vasakpoolsetega, et kuidagigi töölisrahva olukorda parandada. Rahutused aga surutakse maha ning tema kaasvõitlejad tapetakse. Alleksander aga kuulutatakse tagaotitavaks. Saatus ei hellita ka teisi Lüünede lapsi. See lugu on masendav ja kurb. Iga kord kui veidigi lootust tekib paremale elule, tabab saatus neid inimesi aga veelgi suurema pauguga.

Ilmselgelt jutustab see vaid ühe eesti rahvakillu lugu sel keerulisel ajajärgul, kuid sellepärast ei tohiks selle tähtsust siiski alahinnata. Pilt, mis raamatut lugedes tekib, on tõepärane. Hakkasin mõistma neid eestlasi, kes seisid sel ajal kommunismi eest ning tõesti soovisid paremat elu rõhutud rahvale.

Raamat sai 1927.aastal kirjastuse Loodus romaanivõitlusel 1. koha.

Kuna see oli August Jakobsoni debüütromaan, siis võiks seda ka väljakutse 38. punkti alla paigutada.

Jakobson, August, 1904-1963
Vaeste-patuste alev (1927)
järelsõna: Rein Veidemann
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
432 lk.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.

Jaan Oks. Tume inimeselaps

Oks, Jaan, 1884-1918
Tume inimeselaps: novellid (1918)
kaane kujundanud Mari Kaljuste
Eesti Rahvusraamatukogu, Digira, 2014

Goodreads

Lae raamat alla epub (2014) või pdf (1918).

Kogumik sisaldab novelle "Küla", "Perekonna hommikutund", "Tume inimeselaps", "Koolmeistri hobune", "Vana madrus".

Goodreadsis kirjutatakse, et Jaan Oks oli pärit Saaremaalt Ratla külast, Pärsamaa vallast. Lõpetas 1902 Kaarma seminari. Töötas 1905–1911 kooliõpetajana. Massu vallakooli juhatajana asus ta tööle 1905. 1907. aastal sõitis Samaara kubermangu kösterkooliõpetajaks. Oli tubli koolmeister, aga alkoholiprobleemide tõttu vallandati pärast paari tööaastat.

Kirjutas (eriti 1906–1910) rohkesti proosat, luulet ja kirjanduskriitikat ning publistikat – enamik on hävinud. Lisaks kirjutas ka arvustusi, mida iseloomustavad järsud maitseotsustused ja otseütlemised. Oksa üksikud tööd ilmusid Noor-Eesti albumeis ja ajakirjas, enamik jäi avaldamata. Oks saatis neid ise laiali ajalehetoimetustesse, kuhu need jäidki. Friedebert Tuglase sõnul, kes Oksaga kümmekond aastat kirjavahetuses oli, "on Oks kirjutanud ühes luuletustega mitu- ja mitusada tööd."

See raamat sattus mu lugemislisti kogumikust "101 Eesti kirjandusteost". Küllap sel on eesti kirjandusloos oma koht. Arvan, et sellest mingisugust sotti saada, tuleb seda valjusti lugeda, sest see pole meelelahutus. Mulle jättis see raamat tõesti väga sünge mulje.