Patrick Rothfuss. Tuule nimi I (Kuningatapja kroonika, #1)

Aasta algul väljakutse nimekirja koostades paigutasin selle raamatu punkti alla 31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et see kuju raamatukaanel ei ole siiski eemalduv. Lugesin raamatu läbi sellegi poolest. Kui selle raamatukokku tagasi viisin, mõtlesin, et otsin siis välja uue, mis sobiks teemasse. Alustasin maailmakirjanduse riiulis siis järjest raamatute kaasi piiluma. Õnneks kuigi kaugele ei jõudnudki, sest leidsin Jelena Ahtjorskaja "Paanika kohvris". No ei läinud see peale, jätsin pooleli. Leian selle punkti alla raamatu kunagi hiljem.

"Tuule nimi" esindab fantaasikirjanduset. Autori loodud maailma on võrreldud isegi Tolkieni "Keskmaaga", mida ma pole ise lugenud, seega võrdlusmoment mul puudub. Varem loetutest meenutas see mulle kõige enam Ursula Le Guini "Meremaa võlurit" ning ka George R. R. Martini "Jää ja tule laulu"-sarja. Sarnaselt "Meremaa võluriga" on selles fantaasiamaailmas kõige suurem saladus nimi. Kui tead kellegi-millegi nime, on nimekandja sinu võimuses.

Raamatus saame teada, et see on maailm, kus kunagi on midagi juhtunud, ja tutvume peategelasega, kellega on juhtunud. Aga ta ei istu oma töö teinud kangelase kombel väärikalt troonil, vaid on peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil maailma ääres. Tema kohta liiguvad legendid ja tema ellu on sekkunud olevused, keda peeti vaid legendidesse kuuluvateks. Ta oli õnnelik ja õpihimuline poiss, kes rändas ringi koos vanemate näitetrupiga. Kui ta kaotas ainsa hetkega kõik oma lähedased, ei saanud ta enam olla õnnelik. Üleloomulike vaenlaste võitmiseks tahtis ta käsutada tuult, ning seda sai ta õppida vaid ülikoolis. Selle harvanähtavalt hästi jutustatud loo esimeses osas ta ülikooli jõuabki.

Algus oli paljutõotav. Kõrtsid on minu nägemuses keskaega imiteeriva fantaasiakirjanduse žüsee kohustuslik nähtus. Olustik mulle meeldis ning kohe algul ilmnes, et on mingisugused varjatud saladused ning kui siseneb kroonikakirjutaja tegelaskuju hakkas minu jaoks pinge veelgi kasvama. Nüüd alles seiklused algavad! Minu suureks pettumuseks hakkas kõrtsmik hoopis talle oma lugu jutustama. See oli muidugi ka seiklus, kuid mitte päris see. Suure pauguga äratasid mind aga traagilised sündmused, mis Kvothe lapsepõlvele kiire lõpu tegid, ning siis neelasin raamatut juba suure isuga. Kindlasti loen ka II raamatut ning kui see on vähemalt sama hea, siis ka teise osa "Targa mehe hirm".

Rothfuss, Patrick, 1973-
Tuule nimi. I raamat
(The Name of the Wind, 2007)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
Varrak, 2008
367 lk.

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.