John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Rabindranath Tagore. Laevahukk

4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.

Gloobust mul pole, seega kasutasin atlast. Sõrm sattus Indiale. Mulle see täitsa sobis, sest raamatut polnud vaja kaugelt otsida. "Laevahukk" oli mu lugemislistis juba kauemat aega oma järge oodanud.

Raamatu tagakaanel seisab: "Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu möödunud sajandi (19. sajandi) teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiiselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu.

Rameš on noor mees Kalkutast, kes lõpetanud just õigusteaduse õpingud. Ta on sage külaline sõbra ja ülikoolikaaslase Džogendra juures. Rameši ja sõbra õe Hemnalini vahel tekib säde ning ka tüdruku isa on noorte abielu poolt. Kui aga Rameš pöördub tagasi isakoju, selgub, et talle on kaasa juba valitud ning pulmad õige pea tulemas. Algab teekond pruudi juurde mööda Gangest, satuvad aga tormi kätte ning laevad upuvad. Ärgates leiab Rameš ennast liivaseljandikul pruudirõivas Kamalaga, kes teda ekslikult oma abikaasaks peab. Mõlema perekonnad on hukkunud ning ta võtab tüdruku oma hoole alla, kuid samas peab pulmaplaani ka Hemnaliniga. Kui aga tüdruku perekonnale saab teatavaks, et Ramešil on juba naine jäävad pulmad katki ning Rameš rändab Kamalaga sisemaale. Rameš aga ei suuda Hemnalini unustada. Hemnalinile aga leitakse uus kavalerikandidaat, arstina töötav Nalinakša.

Edasi läheb lugu nagu mehhiko seebis. Surnuks peetud inimesed ei ole tegelikult surnud ning abikaasad leiavad tee tagasi teineteise juurde. Kuna lõplik lahendus ei olnud täielikult ootuspärane, siis seebiks seda siiski ei nimetaks. Selles on paras ports pinevust ning romantikat. Lugedes hakkas kohe Bollywoodi film silme ees jooksma. Suurimaks väärtuseks on sellel ilmselgelt siiski tolle aja india ühe ühikonnakihi elu-olu kujutamine.

Tagore (1861-1941) oli mitmekülgne mees. Teda tuntakse india kirjaniku, helilooja, filosoofi, kultuuri- ja rahvustegelasena. Kirjutanud hulgaliselt luuletusi, näidendeid, romaane, kooliõpikuid jm. 1913. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. "Laevahuku" lugemine oli silmaringi avardamiseks omal kohal, kuid kahtlen, kas mõnda tema romaani veel loen. Luulega on küll huvi lähemalt tutvuda.

Tagore, Rabindranath
Laevahukk
(নৌকাডুবি, 1906)
kaas: J. I. Witam
 Athena, 1996
330 lk.

Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Hermann Hesse. Siddhartha

23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat

Lugesin raamatut, mis ilmus 2004. aastal, kuid sellele tehti 2013 juurdetrükk, mille kaanepilt on teistsugune.

Hermann Karl Hesse oli saksa prosaist, luuletaja, esseist ja kriitik. Oli tegev ka kunsti ja muusika vallas. Nobeli kirjanduspreemia sai ta 1946. aastal. (Vikipeedia)

Pidime gümnaasiumis Hesse "Stepihunti" lugema. Minu lugemispäevikus see aga millegipärast ei kajastu. Mäletan, et see oli üks lilla raamat, st ma kindlasti hoidsin seda käes, aga ilmselt ei lugenud seda tookord läbi. Hesse loomingust jäi mulle aga mulje, et see on igav ja raskesti loetav.

Mu arvamus pole oluliselt muutunud, pärast selle raamatu lugemist. Ma jumaldan "Siddharthat" ning korraks juba arvasin, et olen kogu selle aja elanud pimeduses ning tema loomingut väga vääriti mõistnud. Ja siis ma võtsin ette "Hommikumaarännu". Mitte kuidagi ei edenenud. võimatu oli süveneda. Loo veidigi paremaks mõistmiseks pidi lugema ohtraid märkusi nimede jm kohta, aga tausta teadmata ei olnud ka sellest midagi kasu. Loobusin.

"Siddhartha" aga on tõeline meistriteos. See on lugu ühe india mehe elust. Tema eneseleidmise teekonnast, mis vältab mitmeid aastakümneid. Siddhartha on ahtapuusaline, üleva lauba ja kuningliku pilguga india kõrgesse kasti kuuluv noormees, braahmani (preestri) poeg. Tal on sõber Govinda. Koos võtavad nad ette teekonna samanate (metsas elavad askeedid) juurde. Siis viib elu nad kokku Gautamaga – Buddhaga, kes jagab oma õpetust. See viib sõbrad aga eriradedele. Govinda järgneb Buddhale, Siddhartha aga läheb oma teed. Tema järgmiseks õpetajaks saavad kurtisaan Kamala ja kaupmees Kamasvami. Siddhartha kaotab selle, kes ta oli varem. Tee tagasi leiab ta ülevedaja Vasudeva juures.

Lugu on idamaiselt sügavmõtteline, õpetlik lugu elust, õnne ja eelkõige iseenda leidmisest. See on jutustus, mida peaks aeg-ajalt üle lugema. Märkisin ära ka mõned katkendid raamatust.

"Ma arvan, et seda asja, mida me õppimiseks nimetame, polegi tegelikult olemas. Mu sõber, on vaid teadmine, see on kõikjal, see on aatman, see on sinus ja minus ja igas olevuses. Ja ma hakkan juba uskuma, et teadmisel pole hullemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine." (lk. 21)

Vestluses Buddhaga lausub Siddhartha: "Sa oled leidnud lunastuse surmast. See sai sulle osaks sinu enese otsimisest, sinu enese teel, läbi mõtlemise, läbi süüvimise, läbi teadmise, läbi valgustuse. Ja minu mõte on, oo suursugune, et kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi. Kellelegi, oo auväärne, ei suuda sa sõnades ja õpetuse kaudu teada anda ega öelda seda, mis juhtub sinuga valgustuse tunnil!" (lk. 31)

Sügavalt mõtiskles ta, nagu läbi sügava vee laskus ta selle tundmuse põhja, sinna, kus põhjused peituvad, sest põhjuste äratundmine, nii näis talle, just ongi mõtlemine ja ainult seeläbi saab tundmusest teadmus ega lähe kaotsi, vaid muutub tõeliseks ja hakkab välja kiirgama seda, mis temas on. (lk. 33)

Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile jõuda, kui ta oskab mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda. (lk. 48)

Vestlus kaupmehe ja Siddhartha vahel. Kaupmees:

"Millest sa siis elad, kui sul pole vara?"

"Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma olen üle kolme aasta varatuna elanud, aga ma pole kunagi mõelnud, millest ma elama peaksin."

"Niisiis elasid sa teiste varast."

"Ilmselt oli see nii. Aga ka kaupmees elab teiste varast."

"Hästi öeldud. Ometi ei võta kaupmees muidu, vaid annab vastu oma kaupa."

"Nii see tõepoolest on. Igaüks võtab, igaüks annab, nii on elu."

"Aga pea, kui sul pole vara, mida sa siis annad?"

"Igaüks annab seda, mis tal on. Sõjamees annab jõudu, kaupmees kaupa, õpetaja õpetust, talupoeg riisi, kalur kalu."

"Väga hea, aga mida on sinul anda? Mida oled sa õppinud, mida sa oskad?"

"Ma oskan mõelda. Ma oskan oodata. Ma oskan paastuda." (lk. 49-50)

Viimases peatükis võetakse Siddhartha ja Govinda vestlusega lugu kokku. Kuna see on liiga pikk, et seda kõike siia kirja panna, loeb selle igaüks ise raamatust läbi.

Hesse, Hermann, 1877-1962

Siddhartha. Hommikumaaränd

(Siddhartha, 1922; Die Morgenlandfahrt, 1932)

saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Mati Sirkel

kujundanud Kristjan Mändmaa

Tänapäev, 2004
Punane Raamat

187 lk.

Goodreads