Agatha Christie "Kümme väikest neegrit"

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole

Minu nimes ei ole K-tähte.

Neegrisaar on üksik saar meres, millel kõrgub uhke häärber. Keegi ei tea, kellele see kuulub. Saladuslik omanik kutsub 10 inimest sinna nädalalõppu veetma. Salapära lisab seegi, et nad hakkavad ükshaaval surema, ning ülejäänud hakkavad omakeskis uurima, kes on kõige selle taga. Lõpuks ei jäänud kedagi järele ning uurimise võttis üle politsei, aga sellest raamatus enam pikalt ei kirjutata. Õnneks mõistatus siiski lahendamata ei jää.

Mulle krimkad meeldivad. Põnev oli. Samas lõpus olin väga pettunud, millegipärast. Ilmselt sellepärast, et sellise lahenduse peale ei oleks ise elu sees tulnud. Tundsin ennast petetuna.

Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" ("Ten Little Niggers", 1939)
tõlkinud Mart Aru, kaas Maarja Värv
Varrak, 1994
189 lk.

Winston Graham "The Angry Tide" (Poldark, #7)

Poldarki sarja 7. raamatus toimub tegevus 1798-1799. Imeilusa Cornwalli kõrval viiakse lugeja sel korral ka Londonisse.

Rossi ja Demelza suhe tasapisi paraneb. Ross viibib pikalt Londonis, et täita oma parlamendiliikme kohust. Sel ajal peab Demelza hoolitsema kodu ja laste eest, aga tuleb  kiireid otsuseid vastu võtta ning ka tegutseda, kui neid ähvardab Warlegganite punutud intriigide pärast suur rahaline kaotus. Samuti juhtub ka kaevanduses järjekordne õnnetus. Et veidigi Demelza ellu vaheldust ja kergendust tuua, võtab Ross Londonisse kaasa ka Demelza. Sealgi leiavad aset sündmused, mis nende suhte jällegi proovile paneb.

Dwight ja Caroline saavad lapse. Seda õnne ei saa nad aga kuigi kaua tunda ning Caroline pageb Londonisse hingehaavadest paranema, et sealt tervema ja tugevamana naasta.

Pidevalt on pildis ka Drake ja Morwenna. Saatuse tahtel antakse neile uus võimalus ning juba mõtlesingi, et lõpuks ometi saavad kaks armastajat õnnelikult kokku. Aga võta näpust, ei saanudki... vähemalt mitte esialgu.

Raamatu lõpupoole pööratakse enim tähelepanu George'i ja Elizabethi suhetele. Nende vahelt pole ikka veel lõpuni kadunud Valentine'i päritolu kahtluse vaim ning Elizabeth, leides end jällegi lapseootel, otsustab seda ära kasutades hajutada viimsedki kahtlusekübemed. Kahjuks on sellel aga saatuslikud tagajärjed.

Jällegi üks väga haarav, põnev ning ootamatute pööretega Poldarki sarja raamat.

Graham, Winston, 1908-2003
The Angry Tide: A Novel of Cornwall, 1798-1799 (1977)
Pan Books, 2008
612 lk.

Emily Brontë "Vihurimäe"

32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine. (42/54)

Raamatu tagakaanel ütleb Hanno Rajandi:

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Midagi sellist ei ole ma varem lugenud ega ilmselt ei loe ka kunagi (sest jätan selle lihtsalt pooleli, kui midagi taolist järgmine kord ette satub). Mõtlen, et milline vaimuomaduste kombinatsioon küll selle raamatu lõi, sest ei suutnud ma leida sealt kuumust ega fantaasiat (kui siis jah, haiget fantaasiat). Sellega pean küll nõustuma, et ilmsüütust selles tõesti on, kuid mitte positiivses, vaid negatiivses mõttes. Ma nimetaks seda hoopis süüdimatuseks. Üldse on see üks kurjemaid ning süngemaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen. See kurjus ja süngus (raamatukaanel oleva kaunis kleidis naise pilk tabab väga hästi raamatu meeleolu) ei tekita kaastunnet, vaid hirmu ja pelgust selle loo ja tegelaste suhtes. Tegelikult tahaks kohe lugeda mõnda raamatut, mis on "Vihurimäest" inspireeritud. Suure tõenäosusega on see isegi loetav, sest vaevalt suudaks keegi midagi veel hullemat kirjutada kui see. See on nii halb, et hakkab tagantjärele isegi heana tunduma. Või siis ka mitte...

Brontë, Emily, 1818-1848
Vihurimäe
(Wuthering Heights, 1847)
inglise keelest tõlkinud Ester Jaigma
kujundanud Ruth Huimerind ja Jüri Lõun
järelsõna: Henno Rajandi
Varrak, 2006
328 lk.

Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Helen Fielding "Bridget Jonesi päevik"

30. 33. raamat sinu kodu raamaturiiulis. (32/54)

Võibolla ma teen sohki, sest tegemist ei ole 33. raamatuga päris raamaturiiulilt, vaid Goodreadsi to-read listi 33. raamatuga. Kuid et Goodreads on mu teine kodu, on juriidiliselt  kõik korrektne.

Ma lihtsalt jumaldan Bridget Jonesi filmi. Ma ei tea miks. Tegelikult ei ole selles ju kunstiliselt midagi erilist, kuid see film teeb alati mu tuju heaks, kui seda vaatan.  Bridget on nii armsalt ullike ning talle on nii lihtne kaasa elada. See on üks väheseid filme, mida tahan aeg-ajalt jälle vaadata.

Raamat seevastu oli täielik pettumus. Ma ei tundnud kusagil ära seda toredat filmi-Bridgetit. Jah, seal oli kohti ja tegevusliine, mis filmist tuttavad on, kuid suurt pilti vaadates tundub, et raamatul ja filmil on ühised vaid nimed. Terviklikku seostatud lugu, mida võiks ühelt ilukirjanduslikult teoselt ju oodata, ma selles ei näe. Lihtsalt mingi suvaline kaootiline mula. Kas järgmisi osi ongi üldse mõtet lugeda?

Fielding, Helen, 1958-
Bridget Jonesi päevik
(Bridget Jones's Diary, 1996)
tõlkinud Kersti Tarien
kaane kujundanud Piret Frey
Varrak, 1998
303 lk.

Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Winston Graham "The Four Swans" (Poldark, #6)

Lõpetasin selle lugemise umbes nädal tagasi ning olen jõudnud pärast seda veel 2 raamatut läbi lugeda. Seega meenutused sellest saabuvad distantsilt.

Üha enam koorub tõsiasi, et kõik, mida George saavutab, juhtub sellepärast, et Ross on sellest loobunud. Nüüd, kui Rossist on saanud kangelane, äratab ta huvi võimukandjates, kes teda oma ridadesse soovivad. Kui Ross loobub rahukohtuniku ametist, pakutakse seda George'ile. Kui Ross loobub parlamendisaadikuks kandideerimast, pakutakse seda George'ile. Igatahes kandub nende omavaheline rivaliteet juba kõrgematesse sfääridesse.

Demelzal areneb suhe noore leitnandi Hugh Armitage'iga. Ta on noor, vapper, andekas ja romantiline ning tohutult sisse võetud Demelzast, kes ei suuda kõigele sellele vastu panna. Suure annuse romantikat lisab loole selle kurb lõpp.

Edasi veerevad ka Drake'i ja Morwenna elud. Selles osas küll eri radu pidi. Tüdruk on aheldatud abiellu nilbe vaimulikuga, kuid lõpuks saabub ka tema igapäevaellu veidike leevendust. Rossi abiga alustab Drake iseseisvat sepakarjääri. Hoolimata tema ette veeretatud takistustest veereb elu tema jaoks siiski ülesmäge. Selles osas saab rohkem tähelepanu ka Drake'i vend Sam.

Raamatu pealkiri on "Neli luike", kelleks idee järgi on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna. Nelja luige motiiv käib sellisel kujul raamatust ka läbi. Caroline'i roll jääb selles osas tagasihoidlikuks. Seega jääb mulle veidi arusaamatuks, miks just tema raamatu uue trüki kaanele pandi. Morwenna oleks sinna oluliselt sobivam olnud.

Lugesin selle väga ruttu läbi, sest silmapiirile sattus raamat, mille vastu huvi oli veel suurem, kuid tahtsin selle enne läbi saada, kui uue kallale asun. Selline kappamine oli väga väsitav ning lõpuks tundsin tõsist küllastust kogu sellest Poldarki-saagast. Nüüd, nädal hiljem aga on huvi järgmise osa lugemise vastu vargsi tagasi tulnud. Tegelikult ma ju siiski armastan neid lugusid, tegelasi, ajastut, tegevuspaika, pean edasipidi lihtsalt veidi hoogu maha võtma ning loobuma viimasel ajal mu lugemisharjumusse juurdunud põhimõttest "üks raamat korraga". Suure tõenäosusega on kuu aja pärast mu laual juba järgmine osa ootel.

Graham, Winston, 1908-2003
The Four Swans: A Novel of Cornwall, 1795-1797 (1976)
Pan Books, 2008
581 lk.

Winston Graham "The Black Moon" (Poldark, #5)

Poldarki-saaga jätkub. Selles raamatus on esiplaanil uued tegelased ja nende lugu, kuid edasi areneb ka tegevus tuttavate tegelaste ümber.

Namparasse saabuvad Demelza vennad Sam ja Drake. Sam saab tööd kaevanduses, Drake ehitusel (Rossi ja Demelza kodu). Trenwithi saabub Elizabethi vanaonu pojatütar, nooruke Morwenna, Geoffrey Charlesi hoidja ja õpetaja. Drake'i ja poisi vahel tekib südamlik sõprus, millest tärkab ka armastus Drake'i ja Morwenna vahel.

Sünnib 2 uut ilmakodanukku. Valentine, Elizabethi ja George'i poeg ning Clowance, Rossi ja Demelza tütar. Raamatu pealkiri viitab Valentine'i sünnile musta kuu ajal, mis ei ole uskumise järgi hea enne. Kuigi kogu edasise tegevuse otsene seotus lapsega on nõrk, tõstatub teema teravalt raamatu viimastel lehekülgedel.

Ross ja George selles raamatus karvupidi kokku ei lähe. Suudavad teineteisele sõnadega asju selgeks teha, kuid ilmselt oodata nende omavahelite suhete teravnemist järgmistes osades. Selles raamatus on Rossi südameasjaks hoopis sõjas kaduma jäänud Dwight, kelle kohta tal siiski õnnestub teateid saada. Dwightist on saanud Prantsusmaal sõjavangi. Käivitub pingeline päästeopertsioon.

Raamat on senistest osadest parim. Põhjuseid selleks on ilmselt mitu. Ühelt poolt see, et eelmise osa ja selle osa ilmumise vahe on 20 aastat ehk võibolla on põhjuseks see, et kirjanikki oli muutunud oskuslikumaks. Teisalt minust endast tulenev põhjus. Eelmisi osasid lugesin paralleelselt seriaali vaatamisega, mis ilmselgelt segas. Nüüd ei jooksnud kõrval ühtegi teist pilti ning sain rahulikult loosse süveneda. Üheks meisterlikumaks kujundiks raamatus on võrdlus ämbliku tapmisega (lk. 544), kuid ka raamatu viimased lõigud, kus kirjeldatakse inimese lahkumist elust. See on niivõrd hingeminev, kuidagi nii ilus ja väärikas. Oeh.

Väga oskuslikult on edasi antud olustikku. Selles osas on palju tähelepanu pööratud usulisele tegevusele, mida antakse edasi Sami tegelase kaudu. See ei ole kuigi tugevalt pealiiniga seotud, kuid see ning ka sõjaga seotu ilmestab väga hästi ühiskonnas tol ajal valitsenud meelsust.

Eriliselt meeldis see, et sisse oli toodud toredat huumorit konna-saaga näol. See naeruvääristas George'i minu silmis veelgi rohkem, kuid seekord hoopis millegi tühise ja toreda kaudu.

Minu eriliseks lemmikuks on läbivalt olnud  Agatha. Ka selles osas on tal oma tähtis roll täita ning Rossi tegevus tema suhtes pani mind tõsiselt heldima. Minu jaoks oli see raamatu üheks kõrgpunktiks. See andis Rossi tegelasele minu silmis mingisuguse uue mõõtme.

Võtan kohe järgmise osa ette.

Graham, Winston, 1908-2003
The Black Moon: A Novel of Cornwall, 1794-1795 (1973)
Pan Books, 2008
546 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Winston Graham. Warleggan (Poldark, #4)

Alustasin selle lugemist juba vahetult pärast "Jeremy Poldarki" (3. raamat) lugemist, e-raamatuna. Aga kuna ma eelistan paberraamatut e-raamatule, tellisin endale selle Book Depositoryst (eesti keeles ilmus see just äsja ning on juba poes saadaval). Pakki oodates hoidsin ennast tagasi, et e-raamat enne loetud ei saaks kui pakk kohale jõuab. Kui raamat lõpuks saabus, oli tunne nagu mul oleks sünnipäev ja keegi on kinkinud mulle midagi ääretult ihaldusväärset.

Ma ei ole inglise keeles varem väga palju lugenud, kuid seda raamatut lugedes ei omanud selle keel minu jaoks üldse tähtsust. Kohati isegi unustasin, et loen võõrkeeles. Ei saa just öelda, et ma kõigist sõnadest oleks aru saanud, kuid see ei seganud üldse sisust aru saamist. See on sama põnev kui eelmised osad.

Ma ei ole veel päriselt aru saanud, miks see sari mulle nii kohutavalt meeldib. Ilmselt on selles teeneid ka telesarjal. Ka selle raamatu sisuga olin juba enne lugemist tänu sarjale tuttav. See ei vähendanud tõmmet seda ikka ja jälle kätte võtta. Ootan juba kannatamatult järgmisi osi, et saaks nö puhta lugemiselamuse (olen nüüd targem ja tellin ikka mitu osa korraga, jätkub kauemaks).

Kui veidi sisust rääkida, siis selles osas lähevad Rossi ja Demelza suhted kolinal allamäge, kuid minu silmis see vaid kasvatab loo usutavust (kõik fännid juba ilmselt teavad, mis juhtub Rossi ja Elizabethi vahel, sest see osa oli täpselt nädal tagasi eetris ära). Ka Dwighti ja Caroline'i suhe saab tagasilöögi, kuid kui kaks inimest teineteist väga armastavad, peavad nad koos olema (nagu kõlab Demelza tarkus). Raamatu pealkirjaks on "Warleggan", sest selles osas kerkib esile George'i roll. Ta abiellub Elizabethiga ning peremehetseb Poldarkide kantsis Trenwithis. Ross ja Demelza aga lepivad, mida kindlasti soosib nende oluliselt paranenud majanduslik olukord, millest muidugi kohe ka George üritab kasu lõigata. Kas see tal ka õnnestub, saab ilmselt teada juba järgmisest osast. Jään suure huviga ootama.

Graham, Winston, 1908-2003
Warleggan: A Novel of Cornwall, 1792-1793 (1953)
Pan Books, 2008
471 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Winston Graham. Jeremy Poldark (Poldark, #3)

Teine osa lõppes Rossi ja Demelza jaoks traagiliselt. Räsituna tütre surmast, avastab Ross oma abajas tormis merehätta sattunud laeva ning kutsub külarahva kokku rannast kaupa kokku korjama. Madalikule sõidab ka teine laev ning õnnetusest kujuneb suursündmus, kuhu tullakse kohale ka kaugemalt. Rahvas joob ning tähistab kaelalangenud õnne, kuid kähmlused ei jää tulemata. Sarja kolmandas osas astub Ross kohtu ette süüdistatuna mässu õhutamises ja riigiametnikule kallaletungis. Rossi suurima vaenlase George'i meelepahaks mõistetakse ta aga õigeks. Vabanemaks George'i üha lähenevast sissesöömisest Rossi ärisse, müüb Ross pooled oma Wheal Leasure'i aktsiatest ning taasavab koos Francisega Wheal Grace'i, oma isa kunagise kaevanduse, mis sai nime Rossi ema järgi. Kahjuks ei kulge aga Rossi ja Demelza suhe roosilist rada pidi. Ross on hakanud jälle liialt Elizabethile mõtlema ning Demelza ümber tiirleb teisi jõukaid mehi. Demelza varjab kuid Rossi eest oma rasedust, sest arvab, et mees ei taha seda last. Pingeid lisab ka Rossi otsus teenida veidi lisaraha salakaubavedajate abistamisega. Kaevanduse käivitamine ning poja sünd annavad siiski lootust paremale tulevikule.

Mulle jääb veidi arusaamatuks, miks on raamatu pealkiri "Jeremy Poldark". Muidugi on laps kogu raamatu tegevuse jooksul juba olemas, kuid tema sünd leiab aset alles üleeelviimase ja eelviimase peatüki vahel. Ju siis jätkab see lihtsalt esimeste osadega sama rada. Kuid näiteks Ameerika Ühendriikides ilmunud väljaanne kannab pealkirja "Venture Once More" ("Veel üks julgustükk" või midagi taolist), soomekeelne "Syytetty" ("Süüdistatav"?), hollandikeelne "Op leven en dood" ("Elu ja surm"), saksakeelne "Schatten auf dem Weg" ("Varjud teel"). Viimane neist iseloomustab minu arvates kõige paremini raamatu õhustikku.

Vaatamata kaheldavale pealkirjale olen raamatuga väga rahul. Jumaldan seda olustikku ning kuna sarja teine hooaeg on mul juba vaadatud, siis jooksis see lugedes paralleelselt kujutluses kaasa. Minu jaoks olulisi erinevusi nende vahel pole. Sarjas on Poldarki perekondade suhete soojenemine tugevamalt välja mängitud, sh Francise muutumine. Maa-arst Dwighti ja rikka pärijanna Caroline'i lugu saab ka raamatus piisavalt tähelepanu. See toob raamatusse teatud elevust ning kompenseerib Rossi ja Demelza võrdlemisi leigeid suhteid.

Kuna eesti keeles pole veel järgmist osa, "Warlegganit", ilmunud, siis tuleb vist inglisekeelne ette võtta, sest sarja teine hooaeg sisaldab eelduste kohaselt jälle kaht raamatu osa... või siis ootan ära.

Graham, Winston, 1908-2003
Jeremy Poldark: Cornwalli romaan, 1790-1791
(Jeremy Poldark, 1950)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2017
301 lk

Winston Graham. Ross Poldark. Demelza (Poldark, #1 ja #2)

43. Raamat, mille leiad raamatukogu „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.

Kui "Poldarki" sari eelmisel aastal ETV ekraanile jõudis, võitis see kohe minu südame. Kui raamat ilmus, ei raatsinud ma seda osta ning aimates selle populaarsust raamatukogus, ei hakanud lugemisega rabelema. Nüüd aga juhusikult sattusin raamatukogus selle peale just uudiskirjanduse riiuli juures. Ühe soojaga sai ka teine osa loetud (sain raamatu teisest raamatukogust).

Raamatute tegevus toimub Inglismaal Cornwallis. Esimeses osas aastatel 1783-1787, teises osas 1788-1790. Kui Ross Ameerika iseseisvussõjast koju naaseb, tabab teda kaks hoopi. Tema isa on surnud ning armastatud tütarlaps Elizabeth, arvates, et Ross on hukkunud, on kihlatud tema onupoja Francisega, Poldarkide pärijaga. Leides eest vaid räämas kodu ning kaks purjus teenijat, hakkab Ross isa pärandit uuesti üles ehitama. Avab kaevanduse ning matab ennast töösse. Linnaskäigul päästab ta 13-aastase tüdruku peksust ning palkab ta teenijatüdrukuks. Ross on isemeelne ja tulihingeline mees, kellele läheb korda ka lihtrahva käekäik. Teenijatüdrukust Demelzast kasvab noor naine, Rossile aga armastatud abikaasa. Neil sünnib tütar Julia. Demelzal on soojad suhted Rossi onutütre Verityga, kes tunneb üksildust ning südamevalu, sest perekond ei kiitnud heaks tema suhet laevakapten Andrew Blamey'ga. Demelza otsustab nad uuesti kokku viia. Sekkumisest tekib aga sündmusteahel, mis lõhub Poldarki perekondade vahelised suhted ning Rossi suure töö, saavutamaks paremaid tulemusi kaevandusäris. Demelza ja Rossi jaoks saabub lunastus, kuid kahjuks maksab see väga kallist hinda.

Arvasin, et suudan raamatut lugedes ära unustada telesarja, kuid kahjuks see ei õnnetunud. Selle vari saatis mind kogu lugemise aja. Väga suuri erinevusi raamatu ja sarja tegevuses ei ole. Kuid üks suurimaid erinevusi on see, et raamatus tuli Demelza Rossi majja 13- aastasena ning ta ei olnud punapea nagu sarjas, vaid hoopis tumedajuukseline. Hoopis Elizabeth on raamatus heledate juustega. Ja muidugi see, et nii Elizabethil kui George Warlegganil on raamatus mõlemad vanemad täitsa olemas, tõsi, nad ei mängi suurt erilist rolli ning ilmselt seetõttu on nad sarjast välja jäetud. Erinevusi raamatu ja sarja vahel on veelgi, kuid needki jäävad vaid väikesteks varjunditeks. Need kaks raamatut hõlmavad tegevust telesarja esimeses hooajas.

Mulle meeldivad raamatu olustik, tegelased. Kartsin, et sarja näinuna jääb raamat kuidagi ebahuvitavaks, kuid eksisin. Lugesin seda suure õhinaga. Ainus, mis mulle nende raamatute juures kohe üldse ei meeldi ja mis mind marru ajab, on nende hind raamatukauplustes.

Graham, Winston, 1908-2003
Ross Poldark: Cornwalli romaan, 1783-1787
(Ross Poldark, 1945)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
392 lk.

Graham, Winston, 1908-2003
Demelza: Cornwalli romaan, 1788-1790
(Demelza, 1946)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
448 lk.

Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Peter Robinson. Pimeduse varjus

Väljakutseväline raamat

Robinson, Peter, 1950-
Pimeduse varjus (Watching the Dark, 2013)
tõlkinud Tiia Krass
Varrak, Eesti Päevaleht, 2014
Maailma Krimiklassika, 29. raamat
368 lk.

Goodreads

Inspektor Banksi 20. raamat. Tapetakse politseinik. Juhtlõngad viivad mahajäetud tallu, kust leitakse noore Eesti mehe surnukeha. Uurimise huviorbiiti satub kohalik Ida-Euroopast tööjõudu vahendav kuritegelik gäng. Leitakse seos kahe tapetud mehe vahel ning päevakorda kerkib 6 aasta tagune lahendamata juhtum, kui Tallinnas  kadus jäljetult üks inglise tütarlaps. Banks saabub Tallinnasse asja lähemalt uurima. Lahenevad nii mõrvalood, kui ka kadunud tütarlapse juhtum.

Minu kokkupuuted inspektor Banksiga on olnud põgusad. Telesarjast olen näinud üht (seda osa, kus tapetud oli eesti tütarlaps), võibolla ka kaht osa. Raamatuid polnud seni lugenud, aga neid vist ei olegi eesti keeles kuigi palju ilmunud. Esmamulje oli tagasihoidlik. Tegevus on krimikale tavapärane, ei midagi erilist. Harry Holega (kellest ma koheselt kergesse vaimustusse sattusin) võrreldes on Banksi tegelaskuju igav, aga võibolla briti politseinikud ongi sellised. Samas mõrvalugu, mida lahendatakse on sügav ja haarav. Laipu on rohkem kui üks ning esmapilgul seostamatud asjaolud muutuvad nähtavaks järk-järgult. Samuti on teemad valusalt aktuaalsed. Lugejana köitis muidugi ka asjaolu, et kirjeldatud juhtumisse on tugevalt segatud eestlased ja Eesti. Eestit puudutavad kirjeldused on täpsed ning pakuvad äratundmisrõõmu ning südame teeb soojaks, et välismaine autor on meie väikese riigi ja inimesed üles leidnud. Tõsiselt hea meel on selle üle, et raamatus loodud kuvand eestlastest ja Eestist on tasakaalustatud, halva kõrval on märgatud ka väga palju head. Kiidetakse meie ilusat Tallinna vanalinna, suurepärast toitu, aga ka hurmavalt ilusat loodust. Julgen isegi väita, et selle raamatu näol on tegemist tõsiseltvõetava Eestit reklaamiva teosega.