Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.

Sarah Morgan. Aisakellad lumes

1. Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal.

Kayla Green on noor inglannast tunnustatud PR-spetsialist New Yorgis. Tema elu on tema töö. Kui ta oli 13-aastane, varises tema maailm kokku, sest sai teada, et oli kogu oma senise elu elanud vales. Tema suhted vanematega halvenesid ning perekond kaotas tema jaoks tähenduse.

Jackson O'Neil on ärimees Vermontist, kes pärast isa surma on pöördunud tagasi vanematekoju, juhtima talipuhkusi pakkuvat ja vahtrasiirupit tootvat pereettevõtet ning päästma seda pankrotist, mis hävitakse perekonna mitme põlvkonna töö. Jackson soovib teha pereäris kulukaid muutusi, kuid tema vanaisa seisab sellele väga vastu.

Jackson palkab agentuuri, kus Kayla Green töötab ning soovib just naist pereärile reklaamikampaaniat korraldama. Kayla Green sõidab jõulueelseks nädalaks Vermonti olukorraga lähemalt tutvuma. Maaliliselt romantilise talvemaastiku, vastupandamatult seksika Jacksoni ning tema kokkuhoidva perekonna keskel naine murdub ning leiab õnne ja armastuse.

See raamat sattus mu nimekirja just selle väljakutse punkti tõttu. Otsisin raamatukogu e-kataloogist jõuluteemalisi raamatuid ning see juhtus olema üks esimesi nimekirjas. "Aisakellad lumes" on triloogia 1. raamat, "Ootamatult eelmisel suvel" 2. raamat ja "Võib-olla nende jõulude ajal" 3. raamat. Jacksonil on kaks venda ning 2. raamat on tema vennast Seanist ning 3. raamat Tylerist.

Ei mäletagi, millal viimati mõnda naistekat lugesin. Vahelduseks oli päris hea midagi kerget lugeda, kuid nii köitev see minu jaoks polnud, et ka järjed ette võtta. Jacksoni ja Kayle omavaheline keemia mind kuigivõrd ei erutanud. Kui seksistseenid välja jätta, oleks raamatu üldmulje minu jaoks parem olnud. Vaatamata sellele kiskus see siiski paar korda ka pisara välja. Hinge läks just kõik see, mis puudutas perekonnaliikmete omavahelisi suhteid: Tyleri suhe oma tütrega, Jacksoni suhe vanaisaga ning veidi värinaid tekitas ka Kayla minevikuga seotu. Arvan, et naistekafännidele võib see päris häid elamusi pakkuda.

Morgan, Sarah
Aisakellad lumes
(Sleigh Bells in the Snow, 2013)
inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Ersen, 2014
376 lk.

Donna Tartt. Ohakalind

43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

Tundub nagu midagi ebamaiselt head. Võiks ju eeldada, sest sai see ju Pulitzeri preemia ning tekitas elavat vastukaja.

Lugesin peaaegu pool raamatut läbi ja alles siis hakkasin aduma, miks seda tunnustatakse ning mis selle eriliseks teeb. Ühelt poolt selle tänapäevasus pommiplahvatuse näol, kus 13-aastane Theodore Decker oma ema kaotab, kuid ise eluga pääseb. Lisaks sellele kujutatakse selles teismelise poisi rasket elu pärast ema kaotust, see tekitab lugejas kaastunnet. Kultuuriarmastajale pakub huvi ilmselt eelkõige kõik see, mis ohakalindu kujutavasse maali puutub, mille Theo plahvatuse järel muuseumit pihta paneb. Theo armastus plahvatuses ellujäänud tütarlapse Pippa vastu pakub huvi armastusromaanide austajaile. Ning muidugi see, kuidas lugu lõppeb. Sel on asjaolusid arvestades väga hea lõpp, mitte liiga positiivne, et mõjuda muinasjutuna, ega ka üdini negatiivne, et lugeja tuju pärast pea 900 leheküljelist pingutust ära rikkuda. Raamatus käsitletud teemad on mitmekesised ning huvipakkuvad.

Aga minu jaoks on raamatul ainus, aga üsnagi tõsine puudus – see on liiga pikk. Mõistan, et asjade pikalt seletamine on ilmselt ka anne, kuid kahjuks mitte selline, mida ma kõrgelt hindaks. Minu arvates ei andnud see raamatule kuidagi sügavust juurde, vaid tõesti ainult kaalu, st massi.

Eriliselt hinge läks mulle Theo ja Borissi sõprus. Lugemise ajal juba tabasin ennast mõttelt, et pole tähtis, et su teod ühiskonna silmis on halvad, kuni sa oma sõbrale truu oled. Inimesed, kes teevad küll halbu asju, kuid iial oma sõpru hätta ei jäta, ei ole kindlasti halvad inimesed. Heas raamatus ei öelda kunagi otsesõnu välja mõtteid, mis lugejal tõenäoliselt tekivad, mõtteid, mida kirjanik soovib raamatus edasi anda. Seega olin veidi pettunud, kui raamatus umbes samasugused mõtted hiljem otse välja öeldi.

Kõige positiivsem oli raamatus aga see, et sisaldas tohutul hulgal viiteid igasugustele raamatutele. Theo võitis mu poolehoiu, sest ta luges raamatuid. Mind ei huvitanud, et ta joob, teeb triipu, varastab... ta luges raamatuid! Märkisin ära 23 viidet mõnele kirjandusteosele:

Murasaki Shikibu „Genji lugu”
Barbara Pym "Jane ja Prudence"
Alfred Lord Tennyson "In Memoriam"
William Shakespeare "Macbeth"
Charles Dickens "Jõululaul"
Charles Dickens "Suured lootused"
Henry David Thoreau "Walden"
J. K. Rowling "Harry Potter"
Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Fjodor Dostojevski "Idioot"
Carson McCullers "Süda on üksildane kütt"
John Steinbeck "Vihakobarad"
Nathaniel Hawthorne "Seitsmeviilumaja"
Stephen Crane "Vapruse punane pitser"
George Eliot "Silas Marner"
Antoine de Saint-Exupéry "Inimeste maa"
C. S. Lewis "Lõvi, nõid ja riidekapp"
mingi lordi "Elu ja kirjad"
Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
Vladimir Nabokov "Meeleheide"
W.G. Sebald "Saturni rõngad"
L. Frank Baum "Ozma Ozi maalt"
Herman Melville "Moby Dick"

mõni võis veel kahe silma vahele jääda... kindlasti ei olnud kõik sellised, mida Theo luges, vaid mõne juhul oli viiteks tegelane raamatust ning kasutati millegi või kellegi kirjeldamiseks.

See on tõesti hea raamat, kuid mul on siiski veidi kahju ajast, mida selle lugemisele kulutasin.

Goodreads

Tartt, Donna, 1963-
Ohakalind
(The Goldfinch, 2013)
inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
kaanekujundus: Keith Hayes
Pegasus, 2016
877 lk.