Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks (10/53)

Lugesin seda lapsele õhtuti unejutuks. Pealkiri just sellele otstarbele ju viitabki.

Une-Mati on üks vigurvänt, kes ei piirdu ainult uneliiva silma puistamisega, vaid pakub väikesele tüdrukule Madlile ka väga head seltskonda, jutustades talle lugusid, mis tunduvad uskumatud, kuid samas ka veidi õpetlikud.

Raamatule eelneb 2 osa, kuid neid ma lugenud ei ole. Tungivalt soovitan endale needki läbi lugeda, sest kindlasti on need sama lõbusad ja absurdsed. Naeruturtsatused on suure tõenäosusega garanteeritud.

Illustratsioonid väärivad eraldi ära mainimist.

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"
pildid joonistas Heiki Ernits
toimetanud Kairit Henno
kujundanud Katri Haarde
A-Disain, 2016
64 lk.

Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"

7. Raamat, mille pealkiri algab „E“ tähega (8/53)

See raamat sattus mu lugemisnimekirja tädi soovitusel. Usaldan tema maitset ning eks pealkiri on ka huviäratav.

Täiesti ootamatult toimub raamatu tegevus Lõuna-Aafrikas, Botswanas. Eestimaa auks väljakutsesse valitud teema all oleks võinud lugeda Eesti autori teose, kuid siiski, Botswanal (raamatu autor on siiski šotlane) on Eestiga ühised lipuvärvid ning tundsin lugemise ajal õrna seost Eestiga.

Precious Ramotswe paistab olevat täiesti tavaline aafrika naine. Ainult et tema otsustab pärast ebaedukat abielu oma elul ohjad haarata ning oma äri alustada. Ta tekitab sensatsiooni, avades Botswana, kui mitte kogu Aafrika, esimese naisena detektiiviagentuuri. Koguka naisena võib ta ennast kurikaelu jälitades turvaliselt tunda, kuid juhtumid lahenevad siiski tema suurepärasetele vaimuannetele ning inimlikele oskustele.

Millegipärast seostus mul lugedes kohe Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu...". Ilmselt sellepärast, et peategelaseks oli keskmisest intelligentsem Aafrika naine. Erinevalt aga Jonassoni raamatust, ei näidata selles raamatus rahva trööstitut vaesust ning kui ei oleks öeldud, et tegevus toimub Botswanas, võiks see vabalt toimuda kus tahes. Tegevuspaigana võis Aafrika tuvastada selle järgi, et raamatusse oli sisse toodud aafrika rahvauskumusi. Uskumatut absurdi selles loos ei olnud. Hoopis mõnusalt lõbus oli. Kindlasti loen kunagi ka järgmist osa "Kaelkirjaku pisarad".

Alexander McCall Smith "Esimene daamide detektiiviagentuur"
("The No. 1 Ladies' Detective Agency", 1998)
tõlkinud Kaaren Kaer
toimetanud Krista Kaer
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, Eesti Päevaleht, 2013
222 lk.

Randall Munroe "Mis oleks, kui...?"

36. Mitteilukirjanduslik raamat.

Tõsised teaduslikud vastused absurdsetele ja hüpoteetilistele küsimustele. Raamat algab lahtiütlusega: Käesolevas raamatus kirjeldatut ei tasu ise proovida. Nimelt on raamatu looja internetikoomiksiautor, mitte ohutusekspert. Talle meeldib, kui midagi põleb või plahvatab, seega ei ole sinu huvid tema jaoks esmased. Autor ja kirjastus ütlevad lahti igasugusest vastutusest selles raamatus sisalduvast teabest otseselt või kaudselt tulenevate soovimatute tagajärgede eest.

Uskuge, need tagajärjed võivad olla vägagi kohutavad. Näiteks, mis juhtuks, kui minna kasutatud [tuuma]kütusevarraste basseini ujuma või kui proovida ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, mille iga klots oleks tehtud vastavast elemendist või kui koguda ühte kohta kokku üks mool mutte või kui föön sisse lülitada ja sulgeda õhukindlasse kuupmeetrisesse kasti või mis on suurim kiirus, millega on võimalik kiirustõkkest üle sõites ellu jääda jne.

Küsimused, millele selles raamatus vastus antakse on enamasti tõesti absurdsed, kuid leidub ka päris asjalikke. Paljud küsimused on loodusteaduslikud, millele saab vastuse anda füüsika ja matemaatika abil. Minu jaoks olid kõige huvitavamad järgmised küsimused: Mis siis, kui igaühel on üksainus hingesugulane, suvaline inimene kusagil juhuslikus maailma punktis? (Vastus: See oleks uskumatu luupainaja.) Kui palju internet ruumi võtab? (Natuke vähem kui mahutab naftatanker.) Kui palju arvutusvõimsust tekiks, kui kõik maailma inimesed jätaksid oma tegemised pooleli ja hakkaksid arvutusi tegema? (1500 korda vähem kui kaasaegsel lauaarvutikiibil.) Millal - kui üldse - ületab interneti ribalaius FedExi oma? (Internet ei ületa tippmahu poolest seda kunagi, kuid selle pingimisaeg oleks 80 miljonit millisekundit.) Kui palju säutsusid on inglise keeles võimalik kirjutada? (Umbes 2x 10 astmes 46.) Kui sul oleks terve trükitud Wikipeedia, siis kui palju printereid läheks vaja, et elektroonilisse versiooni tehtud muudatustega sammu pidada? (6 printerit, kuid see ei oleks siiski hea mõte, sest välja trükiks umbes 300 kuupmeetrit paberit kuus ning kogukulu oleks pool miljonit dollarit kuus.) Kas kunagi on nii, et Facebookis on rohkem surnud kui elavate inimeste profiile? (2060. või 2130. aastal.)

Küsimustele lähenetakse tõsiselt ning vastused on väga põhjalikud. Kuna küsimused on võrdlemisi absurdsed, siis lõpuks kõlavad ka vastused üsnagi absurdselt. Tähelepanuväärne on muidugi ka autori keelekasutus. Tundub, et ta ei ole mitte ainult koomiksiautor, vaid ka koomik. Igatahes väga mõnusalt humoorikas raamat.

Munroe, Randall
Mis oleks, kui ...?
(What If?, 2014)
tõlkija Mari Arumäe
kaanekujundus ja illustratsioonid: Christina Gleason
Äripäev, 2015
319 lk.

Mark Haddon. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

17. Raamat, mille pealkirjas on 5 sõna.

See on 15-aastase Aspergeri sündroomiga Christopheri minajutustus. Raamatut ajendas teda kirjutama naabrinaise koera surm, keegi oli vaese looma aiahargiga tapnud. Christopher on suur Sherlock Holmesi fänn (Arthur Conan Doyle talle üldse ei meedinud!), vihkas kollast ja pruuni värvi ja seda, kui keegi teda puudutab, ning elab koos isaga Swindonis, Inglismaal. Mõrvajuurdlus jääb selles raamatus tagasihoidlikuks, kuid olulisem ongi see, mis hakkab juhtuma pärast seda, kui mõrvar on leitud.

See on väga lõbus raamat, vaatamata sellele, et teemad on tõsised. Väga hea ettekujutuse saab Aspergeri sündroomiga laste olemusest ja elust, mis ei ole üldse kerge nii neile endile, kui ka nende lähedastele. Kuid raamatust jääb minu jaoks kõlama just see positiivsem pool sellest. Nad on väga vahvad, heasüdamlikud ning võimekad.

Raamatus on väga palju otseseid viiteid teistele raamatutele: "Pimeduse süda", "Düün", "Blake'i seitsmik", "Kolmanda astme lähikontakt", "Baskerville'ide koer", "Maskeeritud" (Georgette Heyer), "Kaos" (James Gleick), "Boscombe'i oru saladus", "Nelja märk" jt.

Paar tsitaati raamatust. Vaatasin kappide otsa ja sahtlite taha ja ahju alla ja kasutasin oma spetsiaalset Maglite'i taskulampi ja majapidamisasjade ruumist võetud peeglitükki, mis aitas mul vaadata pimedatesse kohtadesse kappide taga, kuhu ronisid hiired aiast oma beebisid sünnitama (lk. 115).
Ja Siobhan (õpetaja) ütleb, et inimesed käivad puhkuse reisidel uusi asju vaatamas ja lõõgastumas, aga mind see ei lõõgastaks, ja uusi asju saab näha, vaadates mulda mikroskoobiga või joonistada selle keha kujutist, mis tekib, kui 3 võrdse jämedusega rõngast ristuvad täisnurga alla (lk. 212-213).

Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Lugu on lavastatud, kuid kahjuks ei ole see veel filmiks saanud, kuigi kavatsused selleks on algusest peale olnud suured. Seda filmi kindlasti tahaks näha.

Haddon, Mark, 1962-
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
(The Curious Incident of the Dog in the Night-Time, 2003)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Triin Tael
kujundanud Heino Prunsvelt
Varrak, 2003
264 lk

Jaan Rannap. Seitseteist tundi plahvatuseni

41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17.

Raamatu pealkirja ja kaanepildi järgi võiks arvata, et tegemist on mõne sõjalooga. Raamat sisaldab aga hoopis 9 kooli ja õpilaste teemalist jutukest. Jutukeste tegelased on umbes või täpselt 7. klassi õpilased.

Raamatu nimiloos "Seitseteist tundi plahvatuseni" ei lasta mitte midagi õhku, vaid peategelaseks on ülielava ettekujutamisvõimega agar poiss, kes loeb lihtsalt palju põnevuslugusid ning püüab selle kõrvalt läbida oma isiklikku missiooni, järgmiseks päevaks kõigis ainetes hindeks viis saada.

Kõige lõbusam on minu arvates jutt "Vana vaat". Selles loos veeretavad lapsed üht kooli juures vedelevat vana vaati, millel märgitud kuupäev ja kellaaeg, mille nende õpetaja oli sinna üles tähendanud kui kuupäeva, millal kavatseb lahkumisavalduse anda, sest ei suuda enda arvates olla hea õpetaja.

Mulle väga meeldivad Rannapi koolilood. Need on muhedad ja südantsoojendavad. Ka neis lugudes on mingi oma tarkusetera või vimpka sees.

Rannap, Jaan, 1931-
Seitseteist tundi plahvatuseni
illustreerinud Olev Soans
Eesti Raamat, 1975
103 lk.

Jonas Jonasson. Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Kompenseerimaks ebaõnnestumist Nils Holgerssoniga võtsin ette midagi muud, mis sama punkti alla sobiks. Arvan, et Jonas Jonassoni "Kirjaoskamatu..." on selleks vägagi sobiv raamat. Kriminull see pole ning põnevikuks võib seda ju tinglikult nimetada, kuid eelkõige on tegemist siiski... Kuidas seda peakski nimetama? Koomiliseks romaaniks (comic novel)?

Oi, kui meeldivalt pettununa ma end tundsin, kui juba algul selgus, kui valesti olin raamatu pealkirja mõistnud. Kui "Saja-aastase..." puhul oli tegemist ilmselgelt 100-aastasega ning ei mõistnud seda kuidagi teisiti ehk nägin selles vaid vanust, mitte hinnangut inimese teovõimele, siis selle raamatu puhul eeldasin, et peategelane on tõesti kirjaoskamatu ning sarnaselt saja-aastasega temaga lihtsalt hakkab asju juhtuma.

Aga ei, Lõuna-Aafrika agulis sündinud Nombeko Mayeki ei ole teps mitte kirjaoskamatu. Vastupidi, ta on vägagi intelligentne ja töökas, avalike tualettide küürijast saab tuumarelva tootmise keskuse juhiks (ametlikult, tõsi küll vaid koristaja ametipostil) ning pagulasena Rootsi saabub ta hoopis Mossaadi agentide ettepanekul. Nombeko ise oleks eelistanud Liibüasse minna. Rootsis ristub tema tee kaksikvendadest Holgeritega, kellest esmasündinul on kinnisidee kukutada kuningavõim ning muuta Rootsi vabariigiks. Nombekole aga sajab kaela veel üks koorem. Nimelt saab ta Iisraeli agentide käpardlikkuse tõttu ekslikult antiloobiliha asemel hoopis tuumapommi omanikuks... Nagu pealkirjast eeldada võid, lõppeb kõik siiski õnnelikult.

Kui tuua välja sarnasusi "Saja-aastasega...", siis hõlmab seegi raamat päris pikka ajaperioodi ning tegevused on seostatud konkreetsete ajaloosündmuste ja isikutega. Mulle väga meeldis, et ajalooline ning poliitiline teravik oli Rootsi kõrval just Aafrikal, Iisraelil ja Hiinal. Ning tekst on ikka sama hea: ladus, vürtsitatud iroonilise huumoriga, tegevuskäigud absurdsed. Mõnus lugemine. "Kirjaoskamatu..." on minu arvates veidike parem kui "Saja-aastane...". Jään huviga "Mõrtsuk-Andersit..." ootama.

Jonasson, Jonas, 1961-
Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga
(Analfabeten som kunde räkna, 2013)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2014
335 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.

Olavi Ruitlane. Kroonu

46. Raamat, mis on võitnud/ära märgitud mõnel Eestimaisel romaanivõistlusel

Olavi Ruitlase "Kroonu" on mõtteline jätk Tammsaare "Põrgupõhja uuele Vanapaganale", sest 2004. aasta romaanivõistlusele esitati see pealkirjaga "Kaval-Peeter ja Vene-Pagan". Raamat sai võistlusel II koha (I koht Sass Henno "Mina olin siin"). Lisaks sellele on raamat saanud Virumaa kirjandusauhinna, Bernard Kangro kirjanduspreemia ning Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia.

Siska, Peeter ja Heino on 3 Eesti noormeest, kes 1988. aastal nõukogude armeesse aega teenima kutsuti. Esmalt viis tee nad Ukrainasse, kuid õige pea viidi nad üle Arhangelskisse. Teenistusaega mahub palju sekeldusi, viina ja ilusaid (aga ka koledaid) naisi ning kaks ebatavalist juhtumit peldikuga. Sellest kõigest tullakse välja eluga, tugevama ning targemana, sest armee on koht, kust nagu igast teisestki poisist lõpuks mees vormitakse.

Kinkisin selle raamatu oma abikaasale pulma-aastapäevaks. Tookord proovisin seda ka ise lugeda, kuid millegipärast kuigi kaugele ma sellega ei jõudnud. Seevastu abikaasale on see lemmikraamat. Vähemalt läks kink asja ette...

Pärast "Vee peal" lugemist, mis mulle väga meeldis, võtsin selle juba enesekindlamana ette (olen ka "Naist" lugenud). Ei pidanud pettuma. Väga muhe ja armas raamat. Loodetavasti pakub mingisugustki äratundmisrõõmu neile, kes nõukogude armees teeninud, ning vaimuka ettekujutuse neile, kes sellest vaid jutte kuulnud. Raamat ei ilusta olustikku, see on taust, kust esile kerkivad loovus ja julgus keerulistest olukordadest kavalalt välja tulla ning sellest isegi kasu lõigata. Tegelased kujutavad eritüübilisi Eesti mehi: Siska on rahumeelne seto, Peeter kamba aju ning teotahteline Kaval-Ants, Heino tagasihoidlik blond poiss, kes millegipärast kõige enam naistele peale läheb.

Keegi võiks sellest filmi teha. Raamatut julgen küll soovitada.

Goodreads

Ruitlane, Olavi, 1969-
Kroonu
(2005)
illustratsioonid: Veiko Tammjärv
kujundanud Andres Rõhu
Jumalikud Ilmutused, 2009
228 lk.

Justin Petrone. Minu Eesti 3

40. Üks Minu-sarja raamat

Lugemise väljakutse 40. raamat, kuid aasta 60. raamat, mis tähendab, et Goodreadsi Reading Challenge on tehtud.

Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".

Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.

Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...

Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.

Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.

Goodreads

Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.

Andrus Kivirähk. Karneval ja kartulisalat

26. Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat

Ma pole varem Kivirähki lasteraamatuid lugenud. Tema looming mulle väga meeldib ning kui peaksin seda kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis võiks see sõna olla crazy - pöörane ja ettearvamatu. "Karneval ja kartulisalat" seda kindlasti on.

Raamatus on 30 lühikest, aga väga löövat lugu. "Karneval ja kartulisalat" on esimese loo pealkiri. See on lugu lapse sünnipäevapeost, kus üks poiss väga palju süüa tahtis, selle asemel, et teiste lastega mängida. Poiss aga tiriti siiski kaasa karnevali mängima. Kui teised kehastasid ennast printsessideks, haldjateks ja päkapikkudeks, siis poiss maskeeris ennast leevikeseks, kes "söögimajja" sööma "lendas". Puänt oligi selles, et tema sõi ja teised vaatasid suu ammuli, sest leevikest ei tohi segada ega hirmutada.

Kuigi lood sisuliselt omavahel otseselt seotud pole, on lood ajaliselt järjestatud, algab talvel ja lõppeb jõuludega. Kõiki lugusid ühendab mingisuguse reaalse pildi olemasolu, mida vaadatakse hoopis isesuguse nurga alt. See vaade on samas vägagi loogiline, väga lähedane lapse loogikale. Näiteks on seal lugu tädist ("Tädike ja sirel"), kes soovis, et linnukesed tema akna alla sireli okstele kauemaks istuma jääksid. Ta riputas põõsale rasvapallid. Aga siis soovis ta oma aeda lapsi. Ta riputas põõsale komme ja lapsed tulid. Lõpuks olid põõsa otsas linnukesed, lapsed ja postiljon ning tädi oli väga õnnelik. Vot ise täiskavanuna ei tuleks selle pealegi...

Minu lemmiklugu on aga "Kuidas supikulp lasteaias käis". Huvitav oleks teada, kas päriselt ka sellist asja on juhtunud, et mõni laps mänguasja asemel supikulbi lasteaeda kaasa võtab. Igatahes on see väga armas ja südantsoojendav lugu.

Muidugi tahan kiita ka väga ilusaid ja vahvaid Heiki Ernitsa joonistatud pilte, mis muudavad lood tõeliselt elavaks.

Goodreads

Kivirähk, Andrus, 1970-
Karneval ja kartulisalat
illustratsioonid: Heiki Ernits
Varrak, 2015
128 lk.

Aapo Ilves. Muinasjutud lastele ja suurtele

20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.

Ilves, Aapo, 1970-
Muinasjutud lastele ja suurtele
Regina Lukk-Toompere illustratsioonid
Futu Print, 2012
48 lk.

Goodreads

Aapo Ilvest olen kohalikel rahvaüritustel publiku hulgas näinud. Nüüd siis avanes hea võimalus ka tema loomingut lugeda (kuulnud oleme seda kindlasti kõik).

Kuigi pealkiri ütleb, et need on muinasjutud lastele ja suurtele, täpsustaks, et need on muinasjutud SUURTELE lastele ja suurtele. Raamatus on 26 lühikest muinasjutu-laadset lugu. Inspiratsiooni on saadud meie tänapäevast ja selle veidrustest, vaadatud neile hoopis teise pilguga ning paigutatud need muinasjutu vormi. Need on andekad, enamik ka sellised lõbusamad lood. Selline kohatine absurdsus mõjub humoorikalt, kuid järele mõeldes mõistad loo sügavamat sisu - nagu muinasjuttudega ikka.

Sobib pühapäeva hommikul pannkooke küpsetavale abikaasale ette lugeda.

Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

"Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu". Nii kõlab raamatu tutvustus. Nõustun sellega, ainult et raamatus räägitakse riigi vara riisujatest, aga eks sel ajal, 1970ndatel oligi rahva vara riigi vara.

Ühel veebruaripäeval jääb Riias trammi alla naine, kel käekotis 11 tuhat rubla. Samal ajal nähakse üht meest üle tänava jooksmas. Õnnetust hakkab uurima kriminaaljälitusosakonna inspektor Juris Dobens. Uurimise lõpuks jõutakse aga riigivaraste, õmblusvabriku juurdelõikaja Viljams Argalise ja tema sõber kauplusejuhataja Alberts Cauna jälile. Tegelikult see ongi pigem Viljamsi ja Albertsi lugu. Lugu nende elust ja olust. Ja saatusest.

Raamat annab omapärase pildi tolle aja ühiskonnast Nõukogude Liidus. Peamine kuritegelik tegevuspaik on õmblusvabrik. Aga ilmselt selles peitubki selle raamatu satiiriline kude. Muidugi ka pealkirjas. Ootad, ootad, et millal see jooksev mees siis mängu tuleb...

Raamat ei ole midagi ülevoolavalt head, kuid siiski lihtne ja tore lugemine.

Goodreads

Cilvēks, kas skrēja pāri ielai, 1978

Kolbergs, Andris, 1938-
Mees, kes jooksis üle tänava / läti keelest tõlkinud Mari Vaba, Lembit Vaba
Eesti Raamat, 1984
255 lk.

Lugemisaeg 30. jaanuar - 02. veebruar

+26 päeva

Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Allani sõbrad ja tuttavad

4. Pööraselt naljakas raamat

Raamatu peategelane on Allan Karlssoni nimeline mees. Tegevus algab tema 100. sünnipäeval, ta põgeneb vanadekodust. Teda ootavad ees uskumatud seiklused. Aga mitte ainult. Selgub, et kogu tema elu on olnud üks suur seiklus ning kõik see saab selle raamatu kaante vahel ära jutustatud. See on jutustus, mis hargneb paralleelselt minevikus ja olevikus, et lõpuks välja jõuda sinna, kust lugu algas.

Seda võib pidada ka kriminaalromaaniks. Toimuvad mõrvad, uurijad toimetavad, aga...

Minu jaoks ei olnud see pööraselt naljakas selle otseses mõttes. Ma ei peatunud lugemisel naermise tõttu kordagi. Aga see on vaatamata sellele vägagi naljakas. Ma olen lugejana lihtsalt väga pikaldane. See on lihtsalt nii uskumatu lugu. Samas vägagi hariv, õpetab ajalugu tundma.

Vaatasin peale raamatu lugemist filmi. No see oli raamatu kõrval vaid hale vari. Kes filmi näinud ja sellega rahule jäänud, peaks kindlasti raamatut lugema, et tõelist naudingut kogeda.

Goodreads

Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann, 2009

Jonasson, Jonas, 1961-
Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus / rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp ; [toimetanud Kadi-Riin Haasma ; kujundanud Anne Pikkov]
Tallinn : Varrak, 2012, 2014
311, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 12.-19. jaanuar

+12 päeva