Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.