5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.
Õpin raamatukogundust ning juhuslikult sattusin just seda raamatut ka lugema oma 3 nädala pikkusel esimesel erialasel töökohal töötades.
Raamatutegelased, kes raamatukogus töötavad on Oshima ja Saeki.
Eelmise aasta augustis hakkasin kuulama selle inglisekeelset audioraamatut. Mul ei olnud selle teose kohta kuigi palju eelinfot, kui vaid see, et see on hea. Sain kuulama asudes kohe aru, et see meeldib mulle. Kuna see oli mu esimene audioraamatu kuulamine üldse, siis olin selles suht saamatu, ei suutnud "teksti" piisava tähelepanuga jälgida, palju läks lihtsalt kõrvust mööda ning kuulamiskorrad olid pigem juhuslikud kui planeeritud ning toimusid pikkade aegade tagant. Otsustasin, et tahan kindlasti seda raamatut lugeda, et saada sellest paremat elamust. Audioraamatu lõpetasin vaid veidi enne raamatu lugemise algust. Kuigi raamat oli ka raamatukogus täiesti saadaval, otsustasin siiski endale selle osta. Väärt ost oli.
Raamatu sisekaanel tutvustatakse raamatut järgmiste sõnadega: Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.
Mulle meeldis, et üleminekud reaalsuse ja fantaasia-maailma vahel olid väga sujuvad. Loed nagu iga teist tavalist juturaamatut, kuid hiljem järele mõeldes avastad, et oot-oot, mis mõttes, see pole ju võimalik. Lugedes hakkasingi uskuma, et üleloomulikes sündmustes (sardiinide, makrellide ning kaanide sadu jt) ei olnud midagi üleloomulikku, vaid nii pidigi olema ning sellel hetkel täiesti loomulik nähtus. Piirid on hägusad ning see jääbki lugeja enda otsustada, kas konkreetne tegevus toimub reaalselt või on see unenägu. Igatahes väga müstiline.
Ma ei tea Murakamist eriti midagi, kuid seda raamatut lugedes tekkis kindel veendumus, et tegemist on väga intelligentse inimesega. Ma ei oodanud üldse, et ühes jaapani kirjandusteoses võiks olla nii palju kokkupuuteid läänemaailmaga: filosoofia, kirjanduse ja klassikalise muusikaga. Võibolla on see ka põhjus, miks see läänemaailmas nii populaarne on?
Arvan, et see on raamat, mida iga tõsisem raamatusõber lugema peaks. Ärgu lasku ennast alguse segasusest ja õudustest heidutada (kasside "lahkamise" stseen ajas mul südame pahaks). Kui esimesest mõistmatusest ning vastumeelsusest üle saada, siis edasi on juba oluliselt kergem. Lugu läheb põnevamaks ja haaravamaks. Ning tõesti, ajab kohati ikka väga muigama, aga ka heldima. Julgen öelda, et see on kindlasti üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.
Murakami, Haruki, 1949-
Kafka mererannas
(Umibe no Kafuka, 2002)
jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna: Kati Lindström
kujundanud Dan Mikkin
Varrak, 2016
584 lk.
Showing posts with label Moodne Aeg. Show all posts
Showing posts with label Moodne Aeg. Show all posts
Saturday, February 18, 2017
Thursday, May 5, 2016
Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu
27. Raamat "Moodsa aja" sarjast
Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.
Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.
Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.
See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.
Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...
Mõned lõigud, mis mind liigutasid:
Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)
See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)
"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)
Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.
Goodreads
Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.
Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.
Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.
Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.
See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.
Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...
Mõned lõigud, mis mind liigutasid:
Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)
See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)
"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)
Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.
Goodreads
Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.
Subscribe to:
Posts (Atom)

