Winston Graham "The Angry Tide" (Poldark, #7)

Poldarki sarja 7. raamatus toimub tegevus 1798-1799. Imeilusa Cornwalli kõrval viiakse lugeja sel korral ka Londonisse.

Rossi ja Demelza suhe tasapisi paraneb. Ross viibib pikalt Londonis, et täita oma parlamendiliikme kohust. Sel ajal peab Demelza hoolitsema kodu ja laste eest, aga tuleb  kiireid otsuseid vastu võtta ning ka tegutseda, kui neid ähvardab Warlegganite punutud intriigide pärast suur rahaline kaotus. Samuti juhtub ka kaevanduses järjekordne õnnetus. Et veidigi Demelza ellu vaheldust ja kergendust tuua, võtab Ross Londonisse kaasa ka Demelza. Sealgi leiavad aset sündmused, mis nende suhte jällegi proovile paneb.

Dwight ja Caroline saavad lapse. Seda õnne ei saa nad aga kuigi kaua tunda ning Caroline pageb Londonisse hingehaavadest paranema, et sealt tervema ja tugevamana naasta.

Pidevalt on pildis ka Drake ja Morwenna. Saatuse tahtel antakse neile uus võimalus ning juba mõtlesingi, et lõpuks ometi saavad kaks armastajat õnnelikult kokku. Aga võta näpust, ei saanudki... vähemalt mitte esialgu.

Raamatu lõpupoole pööratakse enim tähelepanu George'i ja Elizabethi suhetele. Nende vahelt pole ikka veel lõpuni kadunud Valentine'i päritolu kahtluse vaim ning Elizabeth, leides end jällegi lapseootel, otsustab seda ära kasutades hajutada viimsedki kahtlusekübemed. Kahjuks on sellel aga saatuslikud tagajärjed.

Jällegi üks väga haarav, põnev ning ootamatute pööretega Poldarki sarja raamat.

Graham, Winston, 1908-2003
The Angry Tide: A Novel of Cornwall, 1798-1799 (1977)
Pan Books, 2008
612 lk.

Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.

Joanna Trollope "Hispaania armuke"

27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. (36/54)

Raamat ilmus sarjas "Varraku ajaviiteromaan" 1995. aastal (kaanepilt). Kuid lugesin läinud aastal ilmunud väljaannet sarjast "Aegumatud armastuslood".

Raamat räägib kaksikõdedest Lizziest ja Francesest. Lizziel on perekond ja karjäär, Francesel ainult karjäär. Äriasjus Hispaanias viibides tutvub Frances kuumaverelise Luisiga. See on ilmselt Francese viimane võimalus saada emaks.

/Õlakehitus/ Tavaline kvaliteetnaistekas. Mõistan, mida autor on selle looga öelda tahtnud, kujutades kahe naise erinevat rada läinud elu. Isegi kui kõik näib korras olevat, on erinevaid valikuid teinud inimeste eludes kõigis oma traagika. Ka kõige idüllilisemas suhtes saab alati midagi viltu minna. Elul on omad tõusud ja mõõnad.

Kuigi see raamat ei ole kuigi paks, kaotasin enne lõppu sügava huvi selle raamatu vastu. Seepärast sai viimane ots diagonaalis ja üle lehekülje loetud. Ma ilmselt ei kuulu naistekate tõsiseltvõetavasse sihtgruppi.

Mind on hakanud tõsiselt häirima varemilmunud raamatute uues kuues ja sarjas avaldatud väljaannetes esinevad tõenäoliselt tekstituvastusest tulenevad kirjavead. Õnneks oli neid selles raamatus suhteliselt vähe.

Trollope, Joanna, 1943-
Hispaania armuke
(A Spanish Lover, 1993)
inglise keelest tõlkinud Heli Greenbaum
kujundanud Merike Tamm
Varrak, 2016
320 lk.

Winston Graham "The Four Swans" (Poldark, #6)

Lõpetasin selle lugemise umbes nädal tagasi ning olen jõudnud pärast seda veel 2 raamatut läbi lugeda. Seega meenutused sellest saabuvad distantsilt.

Üha enam koorub tõsiasi, et kõik, mida George saavutab, juhtub sellepärast, et Ross on sellest loobunud. Nüüd, kui Rossist on saanud kangelane, äratab ta huvi võimukandjates, kes teda oma ridadesse soovivad. Kui Ross loobub rahukohtuniku ametist, pakutakse seda George'ile. Kui Ross loobub parlamendisaadikuks kandideerimast, pakutakse seda George'ile. Igatahes kandub nende omavaheline rivaliteet juba kõrgematesse sfääridesse.

Demelzal areneb suhe noore leitnandi Hugh Armitage'iga. Ta on noor, vapper, andekas ja romantiline ning tohutult sisse võetud Demelzast, kes ei suuda kõigele sellele vastu panna. Suure annuse romantikat lisab loole selle kurb lõpp.

Edasi veerevad ka Drake'i ja Morwenna elud. Selles osas küll eri radu pidi. Tüdruk on aheldatud abiellu nilbe vaimulikuga, kuid lõpuks saabub ka tema igapäevaellu veidike leevendust. Rossi abiga alustab Drake iseseisvat sepakarjääri. Hoolimata tema ette veeretatud takistustest veereb elu tema jaoks siiski ülesmäge. Selles osas saab rohkem tähelepanu ka Drake'i vend Sam.

Raamatu pealkiri on "Neli luike", kelleks idee järgi on Demelza, Elizabeth, Caroline ja Morwenna. Nelja luige motiiv käib sellisel kujul raamatust ka läbi. Caroline'i roll jääb selles osas tagasihoidlikuks. Seega jääb mulle veidi arusaamatuks, miks just tema raamatu uue trüki kaanele pandi. Morwenna oleks sinna oluliselt sobivam olnud.

Lugesin selle väga ruttu läbi, sest silmapiirile sattus raamat, mille vastu huvi oli veel suurem, kuid tahtsin selle enne läbi saada, kui uue kallale asun. Selline kappamine oli väga väsitav ning lõpuks tundsin tõsist küllastust kogu sellest Poldarki-saagast. Nüüd, nädal hiljem aga on huvi järgmise osa lugemise vastu vargsi tagasi tulnud. Tegelikult ma ju siiski armastan neid lugusid, tegelasi, ajastut, tegevuspaika, pean edasipidi lihtsalt veidi hoogu maha võtma ning loobuma viimasel ajal mu lugemisharjumusse juurdunud põhimõttest "üks raamat korraga". Suure tõenäosusega on kuu aja pärast mu laual juba järgmine osa ootel.

Graham, Winston, 1908-2003
The Four Swans: A Novel of Cornwall, 1795-1797 (1976)
Pan Books, 2008
581 lk.

Winston Graham "The Black Moon" (Poldark, #5)

Poldarki-saaga jätkub. Selles raamatus on esiplaanil uued tegelased ja nende lugu, kuid edasi areneb ka tegevus tuttavate tegelaste ümber.

Namparasse saabuvad Demelza vennad Sam ja Drake. Sam saab tööd kaevanduses, Drake ehitusel (Rossi ja Demelza kodu). Trenwithi saabub Elizabethi vanaonu pojatütar, nooruke Morwenna, Geoffrey Charlesi hoidja ja õpetaja. Drake'i ja poisi vahel tekib südamlik sõprus, millest tärkab ka armastus Drake'i ja Morwenna vahel.

Sünnib 2 uut ilmakodanukku. Valentine, Elizabethi ja George'i poeg ning Clowance, Rossi ja Demelza tütar. Raamatu pealkiri viitab Valentine'i sünnile musta kuu ajal, mis ei ole uskumise järgi hea enne. Kuigi kogu edasise tegevuse otsene seotus lapsega on nõrk, tõstatub teema teravalt raamatu viimastel lehekülgedel.

Ross ja George selles raamatus karvupidi kokku ei lähe. Suudavad teineteisele sõnadega asju selgeks teha, kuid ilmselt oodata nende omavahelite suhete teravnemist järgmistes osades. Selles raamatus on Rossi südameasjaks hoopis sõjas kaduma jäänud Dwight, kelle kohta tal siiski õnnestub teateid saada. Dwightist on saanud Prantsusmaal sõjavangi. Käivitub pingeline päästeopertsioon.

Raamat on senistest osadest parim. Põhjuseid selleks on ilmselt mitu. Ühelt poolt see, et eelmise osa ja selle osa ilmumise vahe on 20 aastat ehk võibolla on põhjuseks see, et kirjanikki oli muutunud oskuslikumaks. Teisalt minust endast tulenev põhjus. Eelmisi osasid lugesin paralleelselt seriaali vaatamisega, mis ilmselgelt segas. Nüüd ei jooksnud kõrval ühtegi teist pilti ning sain rahulikult loosse süveneda. Üheks meisterlikumaks kujundiks raamatus on võrdlus ämbliku tapmisega (lk. 544), kuid ka raamatu viimased lõigud, kus kirjeldatakse inimese lahkumist elust. See on niivõrd hingeminev, kuidagi nii ilus ja väärikas. Oeh.

Väga oskuslikult on edasi antud olustikku. Selles osas on palju tähelepanu pööratud usulisele tegevusele, mida antakse edasi Sami tegelase kaudu. See ei ole kuigi tugevalt pealiiniga seotud, kuid see ning ka sõjaga seotu ilmestab väga hästi ühiskonnas tol ajal valitsenud meelsust.

Eriliselt meeldis see, et sisse oli toodud toredat huumorit konna-saaga näol. See naeruvääristas George'i minu silmis veelgi rohkem, kuid seekord hoopis millegi tühise ja toreda kaudu.

Minu eriliseks lemmikuks on läbivalt olnud  Agatha. Ka selles osas on tal oma tähtis roll täita ning Rossi tegevus tema suhtes pani mind tõsiselt heldima. Minu jaoks oli see raamatu üheks kõrgpunktiks. See andis Rossi tegelasele minu silmis mingisuguse uue mõõtme.

Võtan kohe järgmise osa ette.

Graham, Winston, 1908-2003
The Black Moon: A Novel of Cornwall, 1794-1795 (1973)
Pan Books, 2008
546 lk.

Victor Hugo. Jumalaema kirik Pariisis

10. Raamat, mida kunagi ammu lugesid ja mis jättis sulle tol hetkel nii vägeva mulje, et mäletad seda emotsiooni tänaseni.

Lugesin seda 10. klassis kohustusliku kirjandusena. Kirjandus ei olnud minu lemmikõppeaine. Eelkõige sellepärast, et mul ei tule käsu peale lugemine kuigi hästi välja. Selle raamatu lugemine ning selle põhjal kirjandi kirjutamine on mul aga väga hästi meeles. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, kuid hindeks sain 4+, mis oli kogu mu gümnaasiumiõpingute parim hinne kirjanduses. Südamlikud tervitused minu kirjandusõpetajale, Rita Ilvesele!

Selle raamatu tegevus viib lugeja 15. sajandi lõpu Pariisi. Raamatu esimeses pooles oli olustiku kirjeldusi rohkem ning algul hakkasingi kahtlema, et kuidas see raamat mulle meeldida sai, kui seal nii pikalt heietatakse. Aga lõpuks sai kõik selgeks. Selles on tohutult ainest paisuvate emotsioonide tekkeks. Kogu see traagika, mis sellest õnnetust armastusloost välja paiskub. Samuti tajun selles ühiskonnakriitikat. Ma ei tea, kas Hugo seda taotles, kuid lugedes lihtsalt tekivad sellised tunded. 21. sajandi inimene tajub seda arvatavasti veel teravamalt kui 19. või 20. sajandi inimene. Väga raske oli mõista tolle aja kombeid inimesi hukata ning hukutada ning see muutis selle raamatu lugemise minu jaoks vägagi emotsionaalseks. Valus romantika Esmeralda ning tema armastatu ning armastajate ümber lõikas seda veel sügavamaks.

Hugo, Victor, 1802-1885
Jumalaema kirik Pariisis
(Notre-Dame de Paris, 1831)
inglise keelest tõlkinud Johannes Semper
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 1. raamat
381 lk.

Winston Graham. Warleggan (Poldark, #4)

Alustasin selle lugemist juba vahetult pärast "Jeremy Poldarki" (3. raamat) lugemist, e-raamatuna. Aga kuna ma eelistan paberraamatut e-raamatule, tellisin endale selle Book Depositoryst (eesti keeles ilmus see just äsja ning on juba poes saadaval). Pakki oodates hoidsin ennast tagasi, et e-raamat enne loetud ei saaks kui pakk kohale jõuab. Kui raamat lõpuks saabus, oli tunne nagu mul oleks sünnipäev ja keegi on kinkinud mulle midagi ääretult ihaldusväärset.

Ma ei ole inglise keeles varem väga palju lugenud, kuid seda raamatut lugedes ei omanud selle keel minu jaoks üldse tähtsust. Kohati isegi unustasin, et loen võõrkeeles. Ei saa just öelda, et ma kõigist sõnadest oleks aru saanud, kuid see ei seganud üldse sisust aru saamist. See on sama põnev kui eelmised osad.

Ma ei ole veel päriselt aru saanud, miks see sari mulle nii kohutavalt meeldib. Ilmselt on selles teeneid ka telesarjal. Ka selle raamatu sisuga olin juba enne lugemist tänu sarjale tuttav. See ei vähendanud tõmmet seda ikka ja jälle kätte võtta. Ootan juba kannatamatult järgmisi osi, et saaks nö puhta lugemiselamuse (olen nüüd targem ja tellin ikka mitu osa korraga, jätkub kauemaks).

Kui veidi sisust rääkida, siis selles osas lähevad Rossi ja Demelza suhted kolinal allamäge, kuid minu silmis see vaid kasvatab loo usutavust (kõik fännid juba ilmselt teavad, mis juhtub Rossi ja Elizabethi vahel, sest see osa oli täpselt nädal tagasi eetris ära). Ka Dwighti ja Caroline'i suhe saab tagasilöögi, kuid kui kaks inimest teineteist väga armastavad, peavad nad koos olema (nagu kõlab Demelza tarkus). Raamatu pealkirjaks on "Warleggan", sest selles osas kerkib esile George'i roll. Ta abiellub Elizabethiga ning peremehetseb Poldarkide kantsis Trenwithis. Ross ja Demelza aga lepivad, mida kindlasti soosib nende oluliselt paranenud majanduslik olukord, millest muidugi kohe ka George üritab kasu lõigata. Kas see tal ka õnnestub, saab ilmselt teada juba järgmisest osast. Jään suure huviga ootama.

Graham, Winston, 1908-2003
Warleggan: A Novel of Cornwall, 1792-1793 (1953)
Pan Books, 2008
471 lk.

Winston Graham. Jeremy Poldark (Poldark, #3)

Teine osa lõppes Rossi ja Demelza jaoks traagiliselt. Räsituna tütre surmast, avastab Ross oma abajas tormis merehätta sattunud laeva ning kutsub külarahva kokku rannast kaupa kokku korjama. Madalikule sõidab ka teine laev ning õnnetusest kujuneb suursündmus, kuhu tullakse kohale ka kaugemalt. Rahvas joob ning tähistab kaelalangenud õnne, kuid kähmlused ei jää tulemata. Sarja kolmandas osas astub Ross kohtu ette süüdistatuna mässu õhutamises ja riigiametnikule kallaletungis. Rossi suurima vaenlase George'i meelepahaks mõistetakse ta aga õigeks. Vabanemaks George'i üha lähenevast sissesöömisest Rossi ärisse, müüb Ross pooled oma Wheal Leasure'i aktsiatest ning taasavab koos Francisega Wheal Grace'i, oma isa kunagise kaevanduse, mis sai nime Rossi ema järgi. Kahjuks ei kulge aga Rossi ja Demelza suhe roosilist rada pidi. Ross on hakanud jälle liialt Elizabethile mõtlema ning Demelza ümber tiirleb teisi jõukaid mehi. Demelza varjab kuid Rossi eest oma rasedust, sest arvab, et mees ei taha seda last. Pingeid lisab ka Rossi otsus teenida veidi lisaraha salakaubavedajate abistamisega. Kaevanduse käivitamine ning poja sünd annavad siiski lootust paremale tulevikule.

Mulle jääb veidi arusaamatuks, miks on raamatu pealkiri "Jeremy Poldark". Muidugi on laps kogu raamatu tegevuse jooksul juba olemas, kuid tema sünd leiab aset alles üleeelviimase ja eelviimase peatüki vahel. Ju siis jätkab see lihtsalt esimeste osadega sama rada. Kuid näiteks Ameerika Ühendriikides ilmunud väljaanne kannab pealkirja "Venture Once More" ("Veel üks julgustükk" või midagi taolist), soomekeelne "Syytetty" ("Süüdistatav"?), hollandikeelne "Op leven en dood" ("Elu ja surm"), saksakeelne "Schatten auf dem Weg" ("Varjud teel"). Viimane neist iseloomustab minu arvates kõige paremini raamatu õhustikku.

Vaatamata kaheldavale pealkirjale olen raamatuga väga rahul. Jumaldan seda olustikku ning kuna sarja teine hooaeg on mul juba vaadatud, siis jooksis see lugedes paralleelselt kujutluses kaasa. Minu jaoks olulisi erinevusi nende vahel pole. Sarjas on Poldarki perekondade suhete soojenemine tugevamalt välja mängitud, sh Francise muutumine. Maa-arst Dwighti ja rikka pärijanna Caroline'i lugu saab ka raamatus piisavalt tähelepanu. See toob raamatusse teatud elevust ning kompenseerib Rossi ja Demelza võrdlemisi leigeid suhteid.

Kuna eesti keeles pole veel järgmist osa, "Warlegganit", ilmunud, siis tuleb vist inglisekeelne ette võtta, sest sarja teine hooaeg sisaldab eelduste kohaselt jälle kaht raamatu osa... või siis ootan ära.

Graham, Winston, 1908-2003
Jeremy Poldark: Cornwalli romaan, 1790-1791
(Jeremy Poldark, 1950)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2017
301 lk

Winston Graham. Ross Poldark. Demelza (Poldark, #1 ja #2)

43. Raamat, mille leiad raamatukogu „uue kirjanduse“ või „populaarse kirjanduse“ väljapanekust.

Kui "Poldarki" sari eelmisel aastal ETV ekraanile jõudis, võitis see kohe minu südame. Kui raamat ilmus, ei raatsinud ma seda osta ning aimates selle populaarsust raamatukogus, ei hakanud lugemisega rabelema. Nüüd aga juhusikult sattusin raamatukogus selle peale just uudiskirjanduse riiuli juures. Ühe soojaga sai ka teine osa loetud (sain raamatu teisest raamatukogust).

Raamatute tegevus toimub Inglismaal Cornwallis. Esimeses osas aastatel 1783-1787, teises osas 1788-1790. Kui Ross Ameerika iseseisvussõjast koju naaseb, tabab teda kaks hoopi. Tema isa on surnud ning armastatud tütarlaps Elizabeth, arvates, et Ross on hukkunud, on kihlatud tema onupoja Francisega, Poldarkide pärijaga. Leides eest vaid räämas kodu ning kaks purjus teenijat, hakkab Ross isa pärandit uuesti üles ehitama. Avab kaevanduse ning matab ennast töösse. Linnaskäigul päästab ta 13-aastase tüdruku peksust ning palkab ta teenijatüdrukuks. Ross on isemeelne ja tulihingeline mees, kellele läheb korda ka lihtrahva käekäik. Teenijatüdrukust Demelzast kasvab noor naine, Rossile aga armastatud abikaasa. Neil sünnib tütar Julia. Demelzal on soojad suhted Rossi onutütre Verityga, kes tunneb üksildust ning südamevalu, sest perekond ei kiitnud heaks tema suhet laevakapten Andrew Blamey'ga. Demelza otsustab nad uuesti kokku viia. Sekkumisest tekib aga sündmusteahel, mis lõhub Poldarki perekondade vahelised suhted ning Rossi suure töö, saavutamaks paremaid tulemusi kaevandusäris. Demelza ja Rossi jaoks saabub lunastus, kuid kahjuks maksab see väga kallist hinda.

Arvasin, et suudan raamatut lugedes ära unustada telesarja, kuid kahjuks see ei õnnetunud. Selle vari saatis mind kogu lugemise aja. Väga suuri erinevusi raamatu ja sarja tegevuses ei ole. Kuid üks suurimaid erinevusi on see, et raamatus tuli Demelza Rossi majja 13- aastasena ning ta ei olnud punapea nagu sarjas, vaid hoopis tumedajuukseline. Hoopis Elizabeth on raamatus heledate juustega. Ja muidugi see, et nii Elizabethil kui George Warlegganil on raamatus mõlemad vanemad täitsa olemas, tõsi, nad ei mängi suurt erilist rolli ning ilmselt seetõttu on nad sarjast välja jäetud. Erinevusi raamatu ja sarja vahel on veelgi, kuid needki jäävad vaid väikesteks varjunditeks. Need kaks raamatut hõlmavad tegevust telesarja esimeses hooajas.

Mulle meeldivad raamatu olustik, tegelased. Kartsin, et sarja näinuna jääb raamat kuidagi ebahuvitavaks, kuid eksisin. Lugesin seda suure õhinaga. Ainus, mis mulle nende raamatute juures kohe üldse ei meeldi ja mis mind marru ajab, on nende hind raamatukauplustes.

Graham, Winston, 1908-2003
Ross Poldark: Cornwalli romaan, 1783-1787
(Ross Poldark, 1945)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
392 lk.

Graham, Winston, 1908-2003
Demelza: Cornwalli romaan, 1788-1790
(Demelza, 1946)
inglise keelest tõlkinud Krista Suits
Varrak, 2016
448 lk.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel

 

2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.

Minu unistuste maaks on Austraalia, mida kindlasti kunagi ka külastan. Just seal toimubki raamatu "Valgus ookeanide vahel" tegevus.

Janus Rock on väike saareke Edela-Austraalias. Seal on majakas, mis näitab teed kahe ookeani, India ookeani ja Lõuna ookeani, vaheli liiklevatele laevadele. I maailmasõda on lõppenud ning sõjast eluga naasnud austraalia mehed püüavad leida oma kohta ühiskonnas. Seal hulgas Tom. Temal on hästi läinud, sest paljud naasnud mehed leiavad oma koha hooldekodust, kuid tema on jäänud väliselt sõjast puutumata. Ta tunneb ennast süüdi, et tervelt tagasi tuli. Püüdes sisimas rahu leida, võtab ta vastu teenistuse Janus Rocki majakavahina. See on üksildane, tuuline paik keset merd, mis on ideaalne paik üksi olemiseks. 

Tema tee aga ristub noore tütarlapse Isabeliga. Nad abielluvad ning naisest saab tema kaaslane meretagusel saarel. Nad unistavad lapsest, kuid saatus tahab teisiti. Nad elavad läbi juba kolmanda nurisünnituse, siis aga uhutakse rannale paat surnud mehe ja nutva imikuga. Nad matavad mehe ning jätavad lapse endale, juhtunust kellelegi teatamata. Mõned aastad hiljem ilmneb tõde, et meest ja last leinab taga mehe abikaasa ja lapse ema. Keeruline olukord paneb proovile Tomi ja Isabeli armastuse ning otsustab inimeste saatuse.

Mulle meeldis foon, mis seda raamatut lugedes tekkis. Selleks oli mere lõhn ja meremüha. Erakordseks teeb selle kerge kuid sügav kirjutuslaad. Mitte midagi ei öelda päris otse, kuid emotsionaalselt torkab jutustus just kõige sügavamale hingesoppi. Mulle sellised raamatud väga meeldivad, mis lasevad endal kaasa mõelda ja mis veel olulisem, kaasa tunda. Muidugi on ka teema äärmiselt tundlik. Ema armastus oma lapse vastu. Olukorrale, millesse Tom ja Isabel sattusid, ei ole ühest ja kerget lahendust.

Tunnistan, et algul hoidsin sellesse raamatusse suhtumises teatud distantsi. Nagu ma tavaliselt (värskete) bestselleritega teen. Mul on väga hea meel, et mu suurim hirm, et see raamat mulle ei meeldi, ei saanud teoks. See on imeline! Suurepäraselt kirjutatud raamat.

Veidi kriitikat saab ainult kaanekujundus. Inimesele, kes filmi pole näinud, ütleb see pilt minu arvates väga vähe ehk minu arvates müüks majakas esikaanel paremini (majakas on tagakaanel).

Stedman, M. L.
Valgus ookeanide vahel
(The Light Between Oceans, 2012)
tõlkinud Bibi Raid
Pegasus, 2016
391 lk.

Sarah Morgan. Aisakellad lumes

1. Raamat, mille tegevus toimub jõulude ajal.

Kayla Green on noor inglannast tunnustatud PR-spetsialist New Yorgis. Tema elu on tema töö. Kui ta oli 13-aastane, varises tema maailm kokku, sest sai teada, et oli kogu oma senise elu elanud vales. Tema suhted vanematega halvenesid ning perekond kaotas tema jaoks tähenduse.

Jackson O'Neil on ärimees Vermontist, kes pärast isa surma on pöördunud tagasi vanematekoju, juhtima talipuhkusi pakkuvat ja vahtrasiirupit tootvat pereettevõtet ning päästma seda pankrotist, mis hävitakse perekonna mitme põlvkonna töö. Jackson soovib teha pereäris kulukaid muutusi, kuid tema vanaisa seisab sellele väga vastu.

Jackson palkab agentuuri, kus Kayla Green töötab ning soovib just naist pereärile reklaamikampaaniat korraldama. Kayla Green sõidab jõulueelseks nädalaks Vermonti olukorraga lähemalt tutvuma. Maaliliselt romantilise talvemaastiku, vastupandamatult seksika Jacksoni ning tema kokkuhoidva perekonna keskel naine murdub ning leiab õnne ja armastuse.

See raamat sattus mu nimekirja just selle väljakutse punkti tõttu. Otsisin raamatukogu e-kataloogist jõuluteemalisi raamatuid ning see juhtus olema üks esimesi nimekirjas. "Aisakellad lumes" on triloogia 1. raamat, "Ootamatult eelmisel suvel" 2. raamat ja "Võib-olla nende jõulude ajal" 3. raamat. Jacksonil on kaks venda ning 2. raamat on tema vennast Seanist ning 3. raamat Tylerist.

Ei mäletagi, millal viimati mõnda naistekat lugesin. Vahelduseks oli päris hea midagi kerget lugeda, kuid nii köitev see minu jaoks polnud, et ka järjed ette võtta. Jacksoni ja Kayle omavaheline keemia mind kuigivõrd ei erutanud. Kui seksistseenid välja jätta, oleks raamatu üldmulje minu jaoks parem olnud. Vaatamata sellele kiskus see siiski paar korda ka pisara välja. Hinge läks just kõik see, mis puudutas perekonnaliikmete omavahelisi suhteid: Tyleri suhe oma tütrega, Jacksoni suhe vanaisaga ning veidi värinaid tekitas ka Kayla minevikuga seotu. Arvan, et naistekafännidele võib see päris häid elamusi pakkuda.

Morgan, Sarah
Aisakellad lumes
(Sleigh Bells in the Snow, 2013)
inglise keelest tõlkinud Ülle Jälle
Ersen, 2014
376 lk.

Arthur Golden. Geiša memuaarid

52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid

Raamatu lõpus tänuavaldustes selgub tõde, et see on fiktsioon. Geiša nimega Sayuri ja tema lugu on välja mõeldud. Kuid olustik õnneks reaalne. Ma pole pettunud, kuigi arvasin, et need tõesti on päris inimese memuaarid. Nimetagem neid päris inimeste memuaarideks, sest raamat toetub vestlustel reaalsete inimestega, kes olustikku ja kombeid tunnevad.

Raamatu läbivaks teemaks on võitlus. Oma koha eest ühiskonnas, kogukonnas, võitlus oma elu eest. Saatus. Aga ka armastus, salasoovid ja püüdlus õnne poole. Kuidas jääda ellu ning olla edukas, visatuna vette tundmatus kohas.

Chiyo on väike tüdruk, kes elab väikeses Jaapani kalurikülas. Tal on vanem õde, isa ja ema. Kuna ema on haige ja suremas, müüb isa oma lapsed ära. Tüdrukud viiakse Kyotosse, kus nad lahutatakse. Chiyo hakkab elama okiyas. See on koht, kus elavad geišad. Tema uueks perekonnaks saab "vanaema", "ema", geiša Hatsumomo ning samasugune väike tüdruk Kõrvits. Selles perekonnas puuduvad veresidemed, neid liidavad vaid ärihuvid. Chiyo elu on raske. Teda heidutavad uus elukorraldus, kiusu ajav Hatsumomo ning igatsus õe järele. Juhuslik kohtumine rikka ärimehega toob tema ellu uut hingamist ning määrab tema saatuse.

Tegevus toimub peamiselt 1930ndatel aastatel, kujutades Jaapani ühiskonda läbi geiša-traditsiooni. Hõlmab veidi ka 1940ndaid, aega sõja ajal ja pärast seda. Geišad on väga tähtis osa jaapani kultuurist. Nad on rikaste meeste meelelahutajad ja teenijad teemajades, kuhu need meelt on tulnud lahutama. Laulavad, tantsivad, mängivad pilli, täidavad joogiklaase, saadavad tualetti, aitavad kingi jalga. Edukamatel geišadel on ka danna – mees, kellele geiša on armukese eest, teeb kalleid kingitusi ning kannab kõik tema kulud. See pole midagi räpast ega häbiväärset, hoopis austatud ja väljapeetud.

Pärast Rei Shimura lugude lugemist tärkas minus suur huvi jaapani kultuuri vastu ning sellepärast oli ka see raamat minu jaoks väga huvitav. Kuid olen päris kindel, et isegi kui sihilik huvi puudub, siis pakub see raamat ikkagi positiivse lugemiselamuse. Selles on tundmatust, põnevust, ootamatuid pöördeid, nalja ja pisaraid, lõpuks aga ka suurt heldimust ja õnnejoovastust. Lugu on väga veenvalt ja lihtsalt loetavalt kirja pandud, mis panebki iga lugeja tegelastele kaasa tundma ja elama. See on väga hariv raamat. Seda peaks kindlasti lugema kõik need, kel eelarvamused geišade suhtes ehk jaapani kultuuri selles osas pimeduses kobavad.

Goodreads

Golden, Arthur, 1956-
Geiša memuaarid
(Memoirs of a Geisha, 1997)
tõlkinud Karin Suursalu
kaane kujundanud Artur Jurin
Sinisukk, 1998
596 lk.

Vladimir Nabokov. Lolita

48. Pimekohting raamatuga e. sirutad käe raamaturiiulisse ja võtad raamatu

Kui nägin, mis raamat mulle kätte sattus, ohkasin ning tõdesin, et üldse ei tahaks seda lugeda. Aga mis parata, tuleb lugeda. Tegemist on ju ikkagi väljakutsega. Minu jaoks ei seisne ju lugemise väljakutse niivõrd loetavate raamatute hulgas (53), vaid pigem eneseüleatamises, et lugeda ka seda, mida ma üldse lugeda ei taha. Ületada eelarvamused.

See raamat oligi just selline. Põhjus, miks ma seda üldse lugeda ei tahtnud, on see, et kunagi ammu hakkasin seda lugema, kuid pettusin. Jama raamat. Nüüd uuesti ette võttes pidin aga üsna varsti tõdema, et see on täitsa loetav. Tõsi, selle lugemine võttis mul päris palju aega, peaaegu 2 nädalat, kuid osa süüd on kindlasti sellel, et lastel algas kool ning sellega seoses palju muud muret.

Raamat on ühe Ameerikasse emigreerunud professori puhtsüdamlik ülestunnistus kohtuprotsessi eel. Ta kirjutab sellest, mis viis ta nii kaugele, et ta tappis inimese. Arvan, et siinkohal ei ole vaja niivõrd loo detailidesse laskuda. Ilmselt kõik teavad, et lugu räägib vanema mehe haiglasest kiindumusest 12-aastasesse tütarlapsesse.

See on väga traagiline lugu. Mitte niivõrd lõpp, vaid just kogu see lugu, mis lõpule eelneb. Tundsin Humbertile väga kaasa. Teadlik olles oma nõrkusest ei suutnud ta tüdrukule vastu panna, kuid tüdruk ilmselt noore ja rumalana sellest mitte teadlik olles omakorda õhutas mehe tundeid ning lootusi. Ma ei julge öelda, et selles olukorras oli üks süüdi ja teine süütu. Ilmselgelt oli Humbert vaimselt nõrk, et mitte öelda haige, samas kui Dolores aga "raske" teismeline. Nõustun ka sellega, et üldisemalt võttes on tegemist armastusromaaniga, kus üks osapool ei suuda teisel minna lasta ning sellisel juhul saabki lugu vaid nii lõppeda nagu see lõppeb.

Tekst on voolav ning kergest jälgitav. Vahel ka veidi segane, kuid seda tõetruum see tundub. Kasutatakse palju prantsuskeelseid väljendeid. See veidi tüütas, sest erinevalt inglise keelst ei jaga ma prantuse keelest tuhkagi ning ebamugav oli teksti ja joonealuste märkuste vahel pendeldada.

Ma ilmselt ei soovi rohkem lähiajal Nabokovilt midagi lugeda, kuid mitte sellepärast, et see halb raamat oli. See on väga hästi kirjutatud, kuid ei vaimustanud mind.

Goodreads

Nabokov, Vladimir, 1899-1977
Lolita
(Lolita, 1955)
tõlkinud Hans Luik
Eesti Raamat, 1990
256 lk.

Sujata Massey. Surm lumes (Rei Shimura, #1)

42. Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige

Lugemise väljakutse grupis soovitab seda Tiina Liinak ning kuna see oli ka üks neist raamatuist, mille loosimängus võitsin, oli otsust väga lihtne teha.

Ja see on tõesti väärt soovitus ja väärt lugemine. Pärast parajat posu skandinaavia, briti ja ameerika krimkasid on üks hea jaapani kriminull nagu sõõm värsket õhku. Laiemalt võttes on see muidugi klassikaline kriminaalromaan, kuid tegevuspaik ja teine kultuuriruum annab sellele päris palju lisaväärtust. Huvitav, et autor ei ole ise jaapani, vaid hoopis saksa-india päritolu. Kuid Jaapanis elanuna on ta väga hästi kursis sealse elu-olu ja suhtumisega välismaalastesse, mis on ka raamatu üks teemasid.

Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide.

Rei läheb aastavahetuseks puhkama mägisesse Siroyamasse. Aastavahetus on Jaapanis oluline puhkeperiood ning mägedesse on sõitnud puhkama palju erinevaid inimesi. Rei kistakse mõrvaloo keskmesse, kui ta leiab külalistemaja aias jalutades lume alt alasti jaapanlanna surnukeha. Kui ametlikuks surmapõhjuseks kuulutatakse enesetapp, asub ta koos surnud naise sõbra, šotlasest juristi Hugh'ga ise asja uurima. Esitades politseile tõendeid, et tegemist oli mõrvaga, saab peamiseks kahtlusaluseks Hugh. See sunnib Reid veel enam pingutama, sest lõkkele on löönud ka kirelõõmad. Kaevudes üha enam surnud naise minevikku, satub ohtu ka Rei enda elu.

Kui ma siin mõned ajad tagasi vingusin Vürstkaupmeeste "Pereäri" kallal, et kõik on nagu olemas, kuid miski jääb puudu, siis selles raamatus on kõik väga olemas ja paigas - kirg, mõrvad, saladused, intriigid, ning see kõik on väga ladusalt ja kaasahaarvalt edasi antud. Lugemise ajal ei juurelnud kordagi mõrvari isiku üle, sest hetkel toimuv oli palju huvitavam. Mul tegelikult isegi puudus huvi teada saada, kes see mõrvar ikkagi oli, sest elasin hoopis Reile ja Hugh'le kaasa. Loomulikult lõpus nentisin, et kes see muu olla võiski... Oli siis oli.

Goodreadsi andmetel on Rei Shimura sarjas ilmunud 11 raamatut. Eesti keeles on ilmunud vaid 2 esimest, nii kahju. Mulle tundub, et esikaanel on trükiviga, mitte Ray, vaid ikkagi Rei.

Võtan kohe järgmise osa ette. "Ohakalind" peab ootama.

Goodreads

Massey, Sujata
Surm lumes
(The Salaryman's Wife, 1997)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2012
414 lk.

Anton Hansen Tammsaare. Ma armastasin sakslast

38. Taasleitud vana klassika

Arvan, et Tammsaare toesed kuuluvad kõik klassika hulka. Aga kuna just see mu lugemisnimekirjas figureeris, sai see raamat selle punkti alla paigutatud.

25
Raamat algab Tammsaare pöördumisega lugeja poole, kus ta selgitab raamatu tagamaad. Ta kirjutab, et see pole üldse Tammsaare enda kirjutatud, vaid see on kellegi kadunudks jäänud tundmatu noormehe käsikiri, mis on lihtsalt Tammsaare nimel välja antud. Algus tundubki selline veidi närviline, ei lähe kuidagi kokku minu ettekujutusega Tammsaarest. Üks vaene noormees elab kusagil katusekambris ja kirjutab sellest, kuidas ta midagi kirjutab. Aga eks näis, võibolla läheb veel huvitavaks. Õnneks pole see kuigi paks raamat, isegi kui on igav, siis ei pea kaua vaevlema...

Aga huvitav, kui palju määrab raamatu lugemisel see, mida eelnevalt on loetud? Püüan alati nii teha, et lõpetades ühe, alustan kohe teist. Et auku ei jääks. Eriti nüüd väljakutse raames, kui tuli pidevalt takus on. Kui palju võiks minu hinnangut selle raamatu suhtes mõjutada see, et Krossi "Kolme katku vahel" oli nii suurepärane ja mulle tohutult meeldis? Arvan, et kindlasti see mõjutab, sest tahes-tahtmata on esmaseks võrdlusmaterjaliks just eelnevalt loetu. Tegelikult on see ju kurb, kui see raamat selle tõttu minu poolehoidu vähem pälvib, sest mu hindamisskaalat on kergitatud. Seega püüan olla objektiivsem ning mitte lasta ennast Krossi lummusest mõjutada :)

82
Lugu läheb veidi huvitavamaks. Mina-tegelane noormees kirjutab oma lugu. Sellest, mis enne oli. Ta õppis ülikoolis, kuid see jäi pooleli ning töötab nüüd ühes ministeeriumis (raamatus "Kolme katku vahel" selgus, et ministeeriumi algne tähendus on vaimulike kogu; huvitav, kui sobituksid vaimulikud tänapäeva ministeeriumidesse?) ja samuti kuulus ta ka korporatsiooni (millesse juba tol ajal suhtuti kui paika, kus noored mehed vaid kerget meelelahutust naudivad!). Majas, kus ta tuba üüris, käib lastele koduõpetajaks noor sakslanna Erika, kellega kohtutakse enamasti lõunalauas. Pererahva, st majaproua suhtumine neiusse on veidi üleolev, kuna mõisnikud on kaotanud oma juhtpositsiooni ühiskonnas (tegevus toimub järelikult esimese vabariigi ajal; raamatu esmailmumine oli 1935). Noormees püüab võimalikult palju neiu kaitseks välja astuda, saadab teda õhtuti kojugi. Vahel teevad nad koos ka jalutuskäike. Oma vanaisale neiu aga oma viibimise kohta valetab, sakslastes on seisuslik uhkus veel säilinud. Noormees avaldab neiule armastust, kuid neiu jääb vastamisega tagasihoidlikuks – hirmust. Tagantjärele tõdeb noormees, et neiu ei jaganud tema suuri tundeid.

See tundub esmapilgul olevat selline üks igav armastuslugu. Tegevuspaigad on kogu aeg samad: lõunalaud, jalutuskäik ja siis noormehe enda arutlus. Et nagu ei toimukski eriti midagi. Aga lugu avaldubki tegelaste omavahelistes vestlustes. Nad puudutavad ilmselt tol ajal väga aktuaalset rahvuste vaheliste suhete küsimust (muidu poleks ju raamatul ka sellist pealkirja). Seda ka sugude lõikes a la millised on saksa neiud ja eesti noormehed. Ja keele küsimust veel eraldi.

Juba algusest peale on teada, et see on õnnetu armastuslugu, kuid praeguseks on juba piisav huvi tekkinud, mis neile noortele ikkagi saatuslikuks sai.

124
Kuna noormees on vallaline ja lastetu, siis ähvardab just teda töölt koondamine. See ajendab teda kiiremas korras suhted Erikaga ametlikuks muuta ning läheb neiu vanaisa jutule, kellele Erika on oma valetamise üles tunnistanud. Vanaisa on noormehega viisakas, kuid püüab talle rahulikult selgeks teha, et tema lapselaps on siiski paruness ning noormehel lihtsalt puuduvad võimalused teda vastavalt ülal pidada. Väga oskuslikult ja veenvalt kõneleb ta tõupuhtuse vajalikkusest Eesti vabariigis. Noormees ei suuda ennast kuidagi õigustada ning valetab ametikõrgenduse peatselt saabuvat. Juhtubki nii, et noormees koondatakse ning tunnistades seda Erikale, tekivad esimesed mõrad noorte ühisesse tulevikunägemusse.

Mulle tundub, et see vanaisa on lihtsalt üks kibestunud vanamees, kes pärast positsiooni kaotamist meeleheitlikult püüab näpuga riigi peale näidata: Ja ma ütlen teile, noormees: minu tõug on vana ja haruldaselt puhas, kui see teid huvitab. Eesti vabariigi valitsust huvitab see igatahes, sest loomade tõupuhtusest on ta õppinud juba lugu pidama, mis mulle väga meeldib. Võib-olla jõutakse kord sinnamaalegi, et ka inimesetõust hakatakse lugu pidama, nagu mina seda teen (lk. 95). Samuti on neis sõnades otsene viide natsisimile (30ndad: ajastu klapib).

Mõneti on see muidugi õige. Kui kedagi armastad, kuid ei suuda talle piisavalt pakkuda, siis lasedki teisel minna – armastuse pärast. Teisalt jälle, armastus peaks ju kõik võitma. Arvan, et noormehe poolt võidakski, kuid neiu on selles loos pidur. Muidugi tuleb mõista, et neiul on ka kaotada rohkem kui noormehel. Otsustades vastu astuda perekonna tahtele, kaotaks ta selle toetuse. Keeruline tõesti. Erika jaoks muudab otsustamise lihtsamaks ka see, et ta soovib suhtest isikliku arengu toetamist (teiselt inimeselt õppida, saada paremaks igas mõttes), aga nagu loost välja tuleb, seda see noormees piisavalt ei paku.


Noormehe nimi on Oskar. Pärast vestlust Erika vanaisaga on noormees murtud. Ta ei suuda olla piisavalt kindlameelne, et vaatamata vanaisa seisukohale suhet Erikaga jätkata. Neiule tekib keegi sakslasest noomees Ervin, kes hakkab teda õhtuti koju saatma. Oskar suundub maale vanemaid külastama. Ka seal on suhted pingelised ning ta naaseb linna. Kuna Oskaril raha ja teenistust pole, on majaproua nõus talle võlgu ulualust ja toitu pakkuma, toaga ta nõustub, kuid toidust keeldub. Nii ta siis elab vaikselt omaette, teenijatüdruk tassib talle majaproua käsul siiski söögipoolist. Aeg möödub. Ühel päeval leiab Oskar lehest Erika surmakuulutuse ning tõttab Erika vanaisa majja. Vanaisa on murtud ning kahetseb, et ei toetanud noorte armastust. Vanaisa annab Oskarile Erika kirja, mille neiu enne oma surma kirjutas, jutustades omapoolse loo.

Tegemist on seega traagilise armastuslooga. Selguse kogu loost avaldab alles Erika kiri, sest Erika tunded ja mõtted on eelnevalt väga varjus olnud (lugu jutustab ju Oskar). Raamatule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Eerik Teder. Nõustun temaga igati, et Oskari näol oli tegemist eesti noormehega, kes ei suutnud üle olla alandlikust orjameelsusest ning nägi Erikas vaid parunessi, mis saigi tegelikult suhtele saatuslikuks. Erika vastupidi oli küll aadlisoost, kuid oli valmis selle armastuse pärast kõrvale heitma. Erika kiri paneb asjaolud hoopis teise valgusse, kui need algul tundusid. Kui palju olulist elus valjule võib jääda, kui teada on vaid pool; tihti jääbki just see olulisem pool varjule. Ilmselt ei olnud ka mina lugejana piisavalt tähelepanelik, muidu oleks mõistnud, mida  vanaisa vestluse järgsel Erika ja Oskari kohtumisel see kohver tähendas...

Esmapilgul tundub see tõesti veidi igav, kuid see ei olegi pealiskaudne armastusele keskendunud lugu, vaid sisaldab endas palju laiemaid ja sügavamaid teemasid. Diskusiooni iseendaga jätkub veel mõneks ajaks pärast raamatukaane sulgemist.

Muide, järelsõnas selgitatakse ka seda autori eessõna, pöördumist lugeja poole. Tuleb välja, et selline teguviis olevat sel ajal väga tavaline ning on lohutav teada, et see siiski on Tammsaare enda looming.

Goodreads

Tammsaare, A. H., 1878-1940
Ma armastasin sakslast (1935)
Eesti Raamat, 1984
Kogutud teosed, 12. raamat
208 lk.

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.

Sarah Moore Fitzgerald. Lootuse õunakook

Sellest raamatust on palju räägitud ja kirjutatud. Minu kätte sattus see ühe sündmuse läbi, mida oma poja klassiga läbi viisin. Mõtlesin, et loen selle raamatu läbi, enne kui raamatukokku tagasi viin. Selline alla 200-leheküljeline väiksemas formaadis ja suht suure kirjaga teine. Ühe-päeva-lugemine.

Iirimaa. Meg ja Oscar on noored, klassikaaslased, parimad sõbrad. Nad on naabrid. Nende kodud asuvad teineteisele väga lähedal ning toa aknad asuvad vastamisi. Nad veedavad niiviisi oma toast lahkumata teineteisega suheldes väga palju aega. Oscar on väga eriline poiss. Tal on võimed. Ta küpsetab kõige maitsvamat õunakooki, mida eales saanud oled. Ning ta tunneb, kui keegi hädas on, ning tõttab hädasolijat päästma, õunakook karbiga kaasas. Kõlab kummaliselt...

Kui Meg aga vanematega pooleks aastaks Uus-Meremaale kolib ning nende majja üüriliseks kolinud Palomast Oscari uus naaber saab, hakkab kõik kuidagi viltu kiskuma. Kirjavahetus Megiga katkeb, Oscar langeb koolis teiste pilke alla ning lõpuks ei näe ta muud väljapääsu, ta otsustab elust lahkuda.

Kuuldes Oscari kadumisest, kihutab Meg Iirimaale tagasi. Koos Oscari vennaga on nad ainukesed, kes keelduvad Oscari surma uskumast, sest surnukeha ei leita. Meg elab vaid suures lootuses, et Oscar on elus. Asjaolusid uurides saab ta jälile Paloma salasepitsustele ning seda raskemaks muutub loota, et poiss, keda ta armastab, võiks veel kunagi tema ellu tagasi pöörduda.

Vaatamata sellele, et kirjeldused on napid ning tegevuse jutustus võrdlemisi lüheldane – raamat koosneb vaheldumisi Megi ja Oscari jutustustest –, on tegemist tõsiselt hingemineva looga. Mul on väga raske uskuda, et Paloma-suguseid inimesi on olemas. Samas, selliseid täiskasvanuid leidub tõesti, miks siis ei võiks ka selliseid lapsi olla. Ma arvan, et see raamat võiks õpetada noortele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, et ära kahtle oma tunnetes, ütle need välja, sõbrad on need, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled.

Ei juhtu kuigi tihti, et mõtleksin sellele, mis pärast raamatu lõppu edasi saab. Selle raamatu puhul mõtlesin. See polnud mingisugune fantaasia, vaid see, mis edasi sai, oli juba raamatusse sisse kirjutatud, seega pole kahtlustki, et just nii see olekski edasi läinud.

Mulle pakkus see raamat väga meeldiv üllatuse. Väljakutse raames võiks seda lugeda nt "Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamatu" punkti all.

Goodreads

Fitzgerald, Sarah Moore, 1965-
Lootuse õunakook
(The Apple Tart of Hope, 2014)
inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
182 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid, I osa

25. Raamat, mille oled saanud kingituseks

Aitäh, tädi Kreete, hea raamatu eest.

See on hea raamat, kuid siiski raske lugemine. "Kuritöö ja karistus" ja "Idioot" tunduvad mulle selle kõrval lasteraamatutena. Kui päris aus olla, seda raamatut ma päris läbi ei lugenudki, viimase, kuuenda osa juures andsin alla. Kuid lugesin viimase lehekülje ning sellest piisas, et tekiks huvi raamatu teist osa ka lugeda. Tundub, et alles seal tõsiselt põnevaks lähebki...

Raamatu tegevus toimub 19. sajandil Venemaal. Fjodor Karamazov on mõisnik, kelle päevad mööduvad alkoholi ja lõbusate naiste seltsis. Tal on 3 poega, kellest ta pole eriti kunagi hoolinud. Alles poiste täisikka jõudes muutub isa ja poegade suhtlemine tihedamaks. Kõik kolm suhet on väga erinevad - vihkamisest armastuseni. Mängus on raha ja naised.

Seda oli väga raske lugeda, sest tundub, et Dostojevksi on sellesse pannud kõik, mis tal veel südamel oli (see oli tema viimane romaan). Mind lugejana koormasid tohutult need pikad kirjeldused, arutlused, kiriku ja jumala teema... lehekülg lehekülje järel tihedat teksti, isegi taandridagi mitte. Oh, aga kindlasti võtan kunagi teise osa ka ette, sest tahan teada, mis meestest edasi sai.

Goodreads

Dostojevski, Fjodor, 1821-1881
Vennad Karamazovid. I osa
(Братья Карамазовы, 1880)
tõlkinud Virve Krimm
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
399 lk.