25
Raamat algab Tammsaare pöördumisega lugeja poole, kus ta selgitab raamatu tagamaad. Ta kirjutab, et see pole üldse Tammsaare enda kirjutatud, vaid see on kellegi kadunudks jäänud tundmatu noormehe käsikiri, mis on lihtsalt Tammsaare nimel välja antud. Algus tundubki selline veidi närviline, ei lähe kuidagi kokku minu ettekujutusega Tammsaarest. Üks vaene noormees elab kusagil katusekambris ja kirjutab sellest, kuidas ta midagi kirjutab. Aga eks näis, võibolla läheb veel huvitavaks. Õnneks pole see kuigi paks raamat, isegi kui on igav, siis ei pea kaua vaevlema...
Aga huvitav, kui palju määrab raamatu lugemisel see, mida eelnevalt on loetud? Püüan alati nii teha, et lõpetades ühe, alustan kohe teist. Et auku ei jääks. Eriti nüüd väljakutse raames, kui tuli pidevalt takus on. Kui palju võiks minu hinnangut selle raamatu suhtes mõjutada see, et Krossi "Kolme katku vahel" oli nii suurepärane ja mulle tohutult meeldis? Arvan, et kindlasti see mõjutab, sest tahes-tahtmata on esmaseks võrdlusmaterjaliks just eelnevalt loetu. Tegelikult on see ju kurb, kui see raamat selle tõttu minu poolehoidu vähem pälvib, sest mu hindamisskaalat on kergitatud. Seega püüan olla objektiivsem ning mitte lasta ennast Krossi lummusest mõjutada :)
82
Lugu läheb veidi huvitavamaks. Mina-tegelane noormees kirjutab oma lugu. Sellest, mis enne oli. Ta õppis ülikoolis, kuid see jäi pooleli ning töötab nüüd ühes ministeeriumis (raamatus "Kolme katku vahel" selgus, et ministeeriumi algne tähendus on vaimulike kogu; huvitav, kui sobituksid vaimulikud tänapäeva ministeeriumidesse?) ja samuti kuulus ta ka korporatsiooni (millesse juba tol ajal suhtuti kui paika, kus noored mehed vaid kerget meelelahutust naudivad!). Majas, kus ta tuba üüris, käib lastele koduõpetajaks noor sakslanna Erika, kellega kohtutakse enamasti lõunalauas. Pererahva, st majaproua suhtumine neiusse on veidi üleolev, kuna mõisnikud on kaotanud oma juhtpositsiooni ühiskonnas (tegevus toimub järelikult esimese vabariigi ajal; raamatu esmailmumine oli 1935). Noormees püüab võimalikult palju neiu kaitseks välja astuda, saadab teda õhtuti kojugi. Vahel teevad nad koos ka jalutuskäike. Oma vanaisale neiu aga oma viibimise kohta valetab, sakslastes on seisuslik uhkus veel säilinud. Noormees avaldab neiule armastust, kuid neiu jääb vastamisega tagasihoidlikuks – hirmust. Tagantjärele tõdeb noormees, et neiu ei jaganud tema suuri tundeid.
See tundub esmapilgul olevat selline üks igav armastuslugu. Tegevuspaigad on kogu aeg samad: lõunalaud, jalutuskäik ja siis noormehe enda arutlus. Et nagu ei toimukski eriti midagi. Aga lugu avaldubki tegelaste omavahelistes vestlustes. Nad puudutavad ilmselt tol ajal väga aktuaalset rahvuste vaheliste suhete küsimust (muidu poleks ju raamatul ka sellist pealkirja). Seda ka sugude lõikes a la millised on saksa neiud ja eesti noormehed. Ja keele küsimust veel eraldi.
Juba algusest peale on teada, et see on õnnetu armastuslugu, kuid praeguseks on juba piisav huvi tekkinud, mis neile noortele ikkagi saatuslikuks sai.
124
Kuna noormees on vallaline ja lastetu, siis ähvardab just teda töölt koondamine. See ajendab teda kiiremas korras suhted Erikaga ametlikuks muuta ning läheb neiu vanaisa jutule, kellele Erika on oma valetamise üles tunnistanud. Vanaisa on noormehega viisakas, kuid püüab talle rahulikult selgeks teha, et tema lapselaps on siiski paruness ning noormehel lihtsalt puuduvad võimalused teda vastavalt ülal pidada. Väga oskuslikult ja veenvalt kõneleb ta tõupuhtuse vajalikkusest Eesti vabariigis. Noormees ei suuda ennast kuidagi õigustada ning valetab ametikõrgenduse peatselt saabuvat. Juhtubki nii, et noormees koondatakse ning tunnistades seda Erikale, tekivad esimesed mõrad noorte ühisesse tulevikunägemusse.
Mulle tundub, et see vanaisa on lihtsalt üks kibestunud vanamees, kes pärast positsiooni kaotamist meeleheitlikult püüab näpuga riigi peale näidata: Ja ma ütlen teile, noormees: minu tõug on vana ja haruldaselt puhas, kui see teid huvitab. Eesti vabariigi valitsust huvitab see igatahes, sest loomade tõupuhtusest on ta õppinud juba lugu pidama, mis mulle väga meeldib. Võib-olla jõutakse kord sinnamaalegi, et ka inimesetõust hakatakse lugu pidama, nagu mina seda teen (lk. 95). Samuti on neis sõnades otsene viide natsisimile (30ndad: ajastu klapib).
Mõneti on see muidugi õige. Kui kedagi armastad, kuid ei suuda talle piisavalt pakkuda, siis lasedki teisel minna – armastuse pärast. Teisalt jälle, armastus peaks ju kõik võitma. Arvan, et noormehe poolt võidakski, kuid neiu on selles loos pidur. Muidugi tuleb mõista, et neiul on ka kaotada rohkem kui noormehel. Otsustades vastu astuda perekonna tahtele, kaotaks ta selle toetuse. Keeruline tõesti. Erika jaoks muudab otsustamise lihtsamaks ka see, et ta soovib suhtest isikliku arengu toetamist (teiselt inimeselt õppida, saada paremaks igas mõttes), aga nagu loost välja tuleb, seda see noormees piisavalt ei paku.
Noormehe nimi on Oskar. Pärast vestlust Erika vanaisaga on noormees murtud. Ta ei suuda olla piisavalt kindlameelne, et vaatamata vanaisa seisukohale suhet Erikaga jätkata. Neiule tekib keegi sakslasest noomees Ervin, kes hakkab teda õhtuti koju saatma. Oskar suundub maale vanemaid külastama. Ka seal on suhted pingelised ning ta naaseb linna. Kuna Oskaril raha ja teenistust pole, on majaproua nõus talle võlgu ulualust ja toitu pakkuma, toaga ta nõustub, kuid toidust keeldub. Nii ta siis elab vaikselt omaette, teenijatüdruk tassib talle majaproua käsul siiski söögipoolist. Aeg möödub. Ühel päeval leiab Oskar lehest Erika surmakuulutuse ning tõttab Erika vanaisa majja. Vanaisa on murtud ning kahetseb, et ei toetanud noorte armastust. Vanaisa annab Oskarile Erika kirja, mille neiu enne oma surma kirjutas, jutustades omapoolse loo.
Tegemist on seega traagilise armastuslooga. Selguse kogu loost avaldab alles Erika kiri, sest Erika tunded ja mõtted on eelnevalt väga varjus olnud (lugu jutustab ju Oskar). Raamatule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Eerik Teder. Nõustun temaga igati, et Oskari näol oli tegemist eesti noormehega, kes ei suutnud üle olla alandlikust orjameelsusest ning nägi Erikas vaid parunessi, mis saigi tegelikult suhtele saatuslikuks. Erika vastupidi oli küll aadlisoost, kuid oli valmis selle armastuse pärast kõrvale heitma. Erika kiri paneb asjaolud hoopis teise valgusse, kui need algul tundusid. Kui palju olulist elus valjule võib jääda, kui teada on vaid pool; tihti jääbki just see olulisem pool varjule. Ilmselt ei olnud ka mina lugejana piisavalt tähelepanelik, muidu oleks mõistnud, mida vanaisa vestluse järgsel Erika ja Oskari kohtumisel see kohver tähendas...
Esmapilgul tundub see tõesti veidi igav, kuid see ei olegi pealiskaudne armastusele keskendunud lugu, vaid sisaldab endas palju laiemaid ja sügavamaid teemasid. Diskusiooni iseendaga jätkub veel mõneks ajaks pärast raamatukaane sulgemist.
Muide, järelsõnas selgitatakse ka seda autori eessõna, pöördumist lugeja poole. Tuleb välja, et selline teguviis olevat sel ajal väga tavaline ning on lohutav teada, et see siiski on Tammsaare enda looming.
Goodreads
Tammsaare, A. H., 1878-1940
Ma armastasin sakslast (1935)
Eesti Raamat, 1984
Kogutud teosed, 12. raamat
208 lk.
No comments:
Post a Comment