Derek Rydall "Ärkamine"

Raamat räägib sellest, kuidas ennast, oma tõelist mina leida. Mõned tsitaadid raamatust:
"Me ei lahenda ealeski oma probleeme vähegi jätkusuutlikul viisil, kui jätkame senisel moel tegutsemist või jääme samadeks inimesteks kui seni. Me peame arenema. Ainus viis arenemiseks on tõusta kõrgemale tasandile. Ja ainus meetod kõrgemale tasandile jõudmiseks on pääseda ligi arenguimpulsile väljaspool tavateadvust ja selle lõputut halamist häda ning viletsuse teemal - sest tavateadvus saab luua ainult oma praeguse seisundi tingimustele vastava uue variandi." (lk. 24-25) Halamine tõepoolest ei aita. Parimad lahendused probleemidele tavaliselt leitaksegi ju veidi nö "kastist" välja mõeldes.
"Kogu meie planeedi seisund peegeldab inimteadvuse ökoloogiat. Just seetõttu ei hakka me kunagi elama ei looduse ega üksteisega kooskõlas enne, kui elame iseendiga sisemises harmoonias." (lk. 81) Kujutate ette inimkonda, mille kõik liikmed on tõeliselt õnnelikud, on just seal, kus nad tahavad olla, ja teevad tegevusi, mida nad väga tahavad teha. Inimesed, kes elavad iseendaga kooskõlas, elavad harmoonias kogu ümbritsevaga, sest kogu väline maailm ongi meie sisemaailma peegeldus.
"Probleeme ei lahendata; need hajuvad, kui te arenete." (lk. 152) Ma arvan, et arengu tagajärjel nähaksegi lahendust. Samuti võib seda mõista ka nii, et arenedes mõistetakse, et probleemi üldse polegi. Mulle tundub, et päris tihti on ju nii, et nähakse probleemi seal, kus seda tegelikult ju ei ole, nö tehakse mingitest asjadest probleem. Teadlikumaks saades aga mõistetakse, et probleemi polnudki.
"Tõeline andeksandmine on mõistmine, et mingit viga polnudki, mingit kahju ei sündinud." (lk. 168) See toetab seda mõtet, et kõik halb on millekski hea. Ehk kui halb on millegi hea eelduseks, siis ei olnudki see halb halb, vaid hoopis hea. Ja millegi lõpp on alati millegi algus.
See raamat väga meeldis mulle, sest see toetas väga suurel määral seda, mida ma ise olen juba läbi teinud või millistele järeldustele jõudnud. Väga lihtne oli autori mõtetega nõustuda. Raamat sisaldab ka nö harjutusi, selle osa lasin ma küll sujuvalt üle, kuid see ei vähenda minu silmis raamatu väärtust. Arvan, et inimestele, kes seda lugedes igal sammul uut vaatenurka ja ahaa-momenti kogevad, võivad need harjutused täitsa abiks olla. Kindlasti soovitan lugejatele, kes tunnevad, et nende elus on nagu midagi puudu. Etteruttavalt võin kinnitada, teil ei ole mitte midagi puudu, teis on kõik olemas, tuleb osata see vaid endast üles leida.

Derek Rydall "Ärkamine" ("Emergence: Seven Steps for Radical Life Change")
tõlkinud Marju Algvere
Varrak, 2016
231 lk.

Haruki Murakami. Kafka mererannas

5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.

Õpin raamatukogundust ning juhuslikult sattusin just seda raamatut ka lugema oma 3 nädala pikkusel esimesel erialasel töökohal töötades.

Raamatutegelased, kes raamatukogus töötavad on Oshima ja Saeki.

Eelmise aasta augustis hakkasin kuulama selle inglisekeelset audioraamatut. Mul ei olnud selle teose kohta kuigi palju eelinfot, kui vaid see, et see on hea. Sain kuulama asudes kohe aru, et see meeldib mulle. Kuna see oli mu esimene audioraamatu kuulamine üldse, siis olin selles suht saamatu, ei suutnud "teksti" piisava tähelepanuga jälgida, palju läks lihtsalt kõrvust mööda ning kuulamiskorrad olid pigem juhuslikud kui planeeritud ning toimusid pikkade aegade tagant. Otsustasin, et tahan kindlasti seda raamatut lugeda, et saada sellest paremat elamust. Audioraamatu lõpetasin vaid veidi enne raamatu lugemise algust. Kuigi raamat oli ka raamatukogus täiesti saadaval, otsustasin siiski endale selle osta. Väärt ost oli.

Raamatu sisekaanel tutvustatakse raamatut järgmiste sõnadega: Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Mulle meeldis, et üleminekud reaalsuse ja fantaasia-maailma vahel olid väga sujuvad. Loed nagu iga teist tavalist juturaamatut, kuid hiljem järele mõeldes avastad, et oot-oot, mis mõttes, see pole ju võimalik. Lugedes hakkasingi uskuma, et üleloomulikes sündmustes (sardiinide, makrellide ning kaanide sadu jt) ei olnud midagi üleloomulikku, vaid nii pidigi olema ning sellel hetkel täiesti loomulik nähtus. Piirid on hägusad ning see jääbki lugeja enda otsustada, kas konkreetne tegevus toimub reaalselt või on see unenägu. Igatahes väga müstiline.

Ma ei tea Murakamist eriti midagi, kuid seda raamatut lugedes tekkis kindel veendumus, et tegemist on väga intelligentse inimesega. Ma ei oodanud üldse, et ühes jaapani kirjandusteoses võiks olla nii palju kokkupuuteid läänemaailmaga: filosoofia, kirjanduse ja klassikalise muusikaga. Võibolla on see ka põhjus, miks see läänemaailmas nii populaarne on?

Arvan, et see on raamat, mida iga tõsisem raamatusõber lugema peaks. Ärgu lasku ennast alguse segasusest ja õudustest heidutada (kasside "lahkamise" stseen ajas mul südame pahaks). Kui esimesest mõistmatusest ning vastumeelsusest üle saada, siis edasi on juba oluliselt kergem. Lugu läheb põnevamaks ja haaravamaks. Ning tõesti, ajab kohati ikka väga muigama, aga ka heldima. Julgen öelda, et see on kindlasti üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.


Murakami, Haruki, 1949-
Kafka mererannas
(Umibe no Kafuka, 2002)
jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna: Kati Lindström
kujundanud Dan Mikkin
Varrak, 2016
584 lk.

Justin Petrone. Minu Eesti 3

40. Üks Minu-sarja raamat

Lugemise väljakutse 40. raamat, kuid aasta 60. raamat, mis tähendab, et Goodreadsi Reading Challenge on tehtud.

Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".

Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.

Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...

Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.

Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.

Goodreads

Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Hermann Hesse. Siddhartha

23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat

Lugesin raamatut, mis ilmus 2004. aastal, kuid sellele tehti 2013 juurdetrükk, mille kaanepilt on teistsugune.

Hermann Karl Hesse oli saksa prosaist, luuletaja, esseist ja kriitik. Oli tegev ka kunsti ja muusika vallas. Nobeli kirjanduspreemia sai ta 1946. aastal. (Vikipeedia)

Pidime gümnaasiumis Hesse "Stepihunti" lugema. Minu lugemispäevikus see aga millegipärast ei kajastu. Mäletan, et see oli üks lilla raamat, st ma kindlasti hoidsin seda käes, aga ilmselt ei lugenud seda tookord läbi. Hesse loomingust jäi mulle aga mulje, et see on igav ja raskesti loetav.

Mu arvamus pole oluliselt muutunud, pärast selle raamatu lugemist. Ma jumaldan "Siddharthat" ning korraks juba arvasin, et olen kogu selle aja elanud pimeduses ning tema loomingut väga vääriti mõistnud. Ja siis ma võtsin ette "Hommikumaarännu". Mitte kuidagi ei edenenud. võimatu oli süveneda. Loo veidigi paremaks mõistmiseks pidi lugema ohtraid märkusi nimede jm kohta, aga tausta teadmata ei olnud ka sellest midagi kasu. Loobusin.

"Siddhartha" aga on tõeline meistriteos. See on lugu ühe india mehe elust. Tema eneseleidmise teekonnast, mis vältab mitmeid aastakümneid. Siddhartha on ahtapuusaline, üleva lauba ja kuningliku pilguga india kõrgesse kasti kuuluv noormees, braahmani (preestri) poeg. Tal on sõber Govinda. Koos võtavad nad ette teekonna samanate (metsas elavad askeedid) juurde. Siis viib elu nad kokku Gautamaga – Buddhaga, kes jagab oma õpetust. See viib sõbrad aga eriradedele. Govinda järgneb Buddhale, Siddhartha aga läheb oma teed. Tema järgmiseks õpetajaks saavad kurtisaan Kamala ja kaupmees Kamasvami. Siddhartha kaotab selle, kes ta oli varem. Tee tagasi leiab ta ülevedaja Vasudeva juures.

Lugu on idamaiselt sügavmõtteline, õpetlik lugu elust, õnne ja eelkõige iseenda leidmisest. See on jutustus, mida peaks aeg-ajalt üle lugema. Märkisin ära ka mõned katkendid raamatust.

"Ma arvan, et seda asja, mida me õppimiseks nimetame, polegi tegelikult olemas. Mu sõber, on vaid teadmine, see on kõikjal, see on aatman, see on sinus ja minus ja igas olevuses. Ja ma hakkan juba uskuma, et teadmisel pole hullemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine." (lk. 21)

Vestluses Buddhaga lausub Siddhartha: "Sa oled leidnud lunastuse surmast. See sai sulle osaks sinu enese otsimisest, sinu enese teel, läbi mõtlemise, läbi süüvimise, läbi teadmise, läbi valgustuse. Ja minu mõte on, oo suursugune, et kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi. Kellelegi, oo auväärne, ei suuda sa sõnades ja õpetuse kaudu teada anda ega öelda seda, mis juhtub sinuga valgustuse tunnil!" (lk. 31)

Sügavalt mõtiskles ta, nagu läbi sügava vee laskus ta selle tundmuse põhja, sinna, kus põhjused peituvad, sest põhjuste äratundmine, nii näis talle, just ongi mõtlemine ja ainult seeläbi saab tundmusest teadmus ega lähe kaotsi, vaid muutub tõeliseks ja hakkab välja kiirgama seda, mis temas on. (lk. 33)

Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile jõuda, kui ta oskab mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda. (lk. 48)

Vestlus kaupmehe ja Siddhartha vahel. Kaupmees:

"Millest sa siis elad, kui sul pole vara?"

"Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma olen üle kolme aasta varatuna elanud, aga ma pole kunagi mõelnud, millest ma elama peaksin."

"Niisiis elasid sa teiste varast."

"Ilmselt oli see nii. Aga ka kaupmees elab teiste varast."

"Hästi öeldud. Ometi ei võta kaupmees muidu, vaid annab vastu oma kaupa."

"Nii see tõepoolest on. Igaüks võtab, igaüks annab, nii on elu."

"Aga pea, kui sul pole vara, mida sa siis annad?"

"Igaüks annab seda, mis tal on. Sõjamees annab jõudu, kaupmees kaupa, õpetaja õpetust, talupoeg riisi, kalur kalu."

"Väga hea, aga mida on sinul anda? Mida oled sa õppinud, mida sa oskad?"

"Ma oskan mõelda. Ma oskan oodata. Ma oskan paastuda." (lk. 49-50)

Viimases peatükis võetakse Siddhartha ja Govinda vestlusega lugu kokku. Kuna see on liiga pikk, et seda kõike siia kirja panna, loeb selle igaüks ise raamatust läbi.

Hesse, Hermann, 1877-1962

Siddhartha. Hommikumaaränd

(Siddhartha, 1922; Die Morgenlandfahrt, 1932)

saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Mati Sirkel

kujundanud Kristjan Mändmaa

Tänapäev, 2004
Punane Raamat

187 lk.

Goodreads