John Steinbeck "Me tusameele talv"

Pärast "Vihakobarate" lugemist sai Steinbeckist minu suur lemmik. "Hommiku pool Eedenit" ja "Hiirtest ja inimestest" vaid tugevdas minu sümpaatiat tema teoste vastu. Minu ootused selle raamatu suhtes olid kõrged ja see on ainus viga selle raamatu juures. Minust endast lähtuv viga. Kui see kõrvale jätta, on tegemist siiski väga hea, kui mitte suurepärase raamatuga. See kulgeb rahulikult, kuid mitte igavalt, pakkudes piisavalt põnevust ja mõtteainet. Lugu on väga mitmekihiline. Ühelt poolt manab see pildi 1950-ndate (esmailmumine 1961) elu-olust, veel rohkem aga inimeste mõttemaailmast, moraalist, eetikast. Lugejana on mul õigus selle õigsust kas jaatada või eitada. Väliselt on Ethan igati lugupeetud poemüüja Ameerika idaranniku väikelinnas, kuid minevikuvarjud esivanemate jõukusest ei anna siiski hingele rahu. Kas, kuidas ja mis hinnaga õnnestub tal pääseda tagasi kõrgemasse klassi ning kas see kõik ikka on seda väärt, seda loeb igaüks ise :) Igatahes, väärt raamat.Tühja koha pealt Nobelit ju ei anta...

John Steinbeck "Me tusameele talv" ("The Winter of our Discontent, 1961)
tõlkinud Harald Rajamets
kujundus: Anne Pikkov
Pegasus, 2007
362 lk.

Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

49. Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.

Raamat koosneb kahest ulmejutustusest. "Amfiibinimeses" on nimitegelaseks Ihtüander, kes on Argentiinas elava imetohtri kätetöö – inimene, kellele on siirdatud hai lõpusepilud, mille tulemusena on ta muudetud kahepaikseks. Loos on seiklust ja põnevust (kurjamid tahavad Ihtüandrit röövida, et teda omakasu eesmärgil rakendada), armastust (Ihtüander armub kenasse neiusse), aga ka filosoofilist arutelu teemal, kas selliste organismide loomine on eetiline, mis antakse edasi kirurgi üle peetava kohtuprotsessi näol.

Sellele loole järele mõeldes tekkiv tunne on kahetine. Kogu see idee ja teostus tundub algul kuidagi naiivne ja kohmakas, kuid ilmselgelt tuleb siinkohal arvestada selle esmailmumise aega. Pea sada aastat tagasi oligi maailm ja ühiskond hoopis teist nägu kui tänapäeval. Nii et võtan seda kui omapärast ja isegi naljakat tagasivaadet kunagisse mõttemaailma ja kirjanduslukku.

Teisalt on tegu aga vägagi tänapäeva puudutavate teemadega. Eetika küsimus on aegade ülene. See on miski, mis hetkel veel üsna tihedalt teadusega kaasas käib. Arvan, et tulevikus leitakse probleemile, et inimene ei suuda vees hingata (kas see on üldse probleem?!) lahendus hoopis mingisuguse välise tehnoloogia abil, mitte anatoomilise muutuse läbi.

"Maailmavalitseja" on ka ulmeline, kuid selles on põhiprobleemid teist laadi. Selles on esmaseks märksõnaks võim ja raha ning õnn, mille saavutate, kui teil on mõlemat hästi palju. Kujutage ette, kui suudaksite valitseda kõigi maailma inimeste mõtete ja tegude üle. Kujutage ette, kui rikas ja õnnelik te siis oleksite. Kas oleksite? Peategelane Ludvig Stirner arvas küll nii. Huvitaval kombel saab kõik alguse ühest naisest, keda ta armastas. Ta loob aparatuuri, millega lainete abil mõjutada teiste inimeste mõtteid. Selles loos on kogu selle füüsika, inseneeria ja põnevikulise kassi-hiire mängu kõrval tõesti tunda ka sellist romantilist nooti. Eriti lõpus. Õrnalt kumab ka poliitikat. Ludvig Stirner on sakslane ning tema vastased venelased... Aga lugedes ma sellele tähelepanu ei pööranud ning seda teadvustasin alles pärast järelsõna lugemist.

Neid lugusid tasus lugeda. Üldse ei välista, et kunagi veel mõnda teist Beljajevi raamatut loen.

Beljajev, Aleksandr, 1884-1942
Amfiibinimene. Maailmavalitseja
(Человек-амфибия, 1927. Властелин мира, 1926)
vene keelest tõlkinud A. Randalu
illustreerinud A. Mitt
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
368 lk.

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.

Sujata Massey. Zen aitab (Rei Shimura, #2)

Ühe soojaga sai ka teine Rei Shimura lugu loetud. Vormilt on see väga sarnane esimese osaga. Tegemist on taaskord ühe perekonnalooga, millesse Rei juhuslikult satub, ning selle kõrval Rei isiklik elu ja suhe Hugh'ga.

Lugu saab alguse sellest, et kuna Rei tegeleb nüüd klientidele antiigi ostmisega, saab ta tellimuse ühe jaapani antiikse kummuti ostmiseks. Kliendiks on jõuka zen-templi omaniku naine. Hiljem kodus avastab Rei, et kummuti väärtus ei vasta hinnale, mis ta selle eest maksis ning tehing tellijaga jääb ära. Rei loodab oma raha antiigikaupmehelt tagasi saada, kuid mees on juba kadunud ning leitakse surnuna. Rei asub otsima kummuti eelmist omanikku ning mässib ennast sellega sügavamale jõuka perekonna probleemidesse ning ohtu satub ka tema enda elu.

Tokyosse saabub ka Hugh' maailmarändurist noorem vend Angus, kelle tõttu Rei ja Hugh' suhted teravnevad. Aga lõpp hea, kõik hea.

Igatahes väga huvitav ja kaasahaarv lugemine. Raamatust saab väga palju teada jaapani kultuuri ja tavade kohta ning Rei ja Hugh on üksiti kui ka paarina väga sümpaatsed tegelased. Kuigi Angus tekitab selles loos palju paksu verd, mõjub ta oma süütuses (või pigem vastutustundetuses) ka päris armsana. Tegelikult on kõik tegelased huvitavad ja omapärased. Härra Ishida on üks väga lahe vana papi. Sügavamalt vaadates on Rei kujul tegemist iseseisvuse poole püüdleva kaasaegse naisega, kes ei soovi mitte kellestki sõltuda.

Soovin, et selle sarja tõlkmist jätkataks, sest tahan kindlasti teada, kuidas Rei ja Hugh' suhe edasi areneb ning millistesse seiklustesse ja sekeldustesse nad veel satuvad.

Goodreads

Massey, Sujata
Zen aitab
(Zen Attitude, 1998)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Villu Koskaru
kaane kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2014
307 lk.

Sujata Massey. Surm lumes (Rei Shimura, #1)

42. Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige

Lugemise väljakutse grupis soovitab seda Tiina Liinak ning kuna see oli ka üks neist raamatuist, mille loosimängus võitsin, oli otsust väga lihtne teha.

Ja see on tõesti väärt soovitus ja väärt lugemine. Pärast parajat posu skandinaavia, briti ja ameerika krimkasid on üks hea jaapani kriminull nagu sõõm värsket õhku. Laiemalt võttes on see muidugi klassikaline kriminaalromaan, kuid tegevuspaik ja teine kultuuriruum annab sellele päris palju lisaväärtust. Huvitav, et autor ei ole ise jaapani, vaid hoopis saksa-india päritolu. Kuid Jaapanis elanuna on ta väga hästi kursis sealse elu-olu ja suhtumisega välismaalastesse, mis on ka raamatu üks teemasid.

Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide.

Rei läheb aastavahetuseks puhkama mägisesse Siroyamasse. Aastavahetus on Jaapanis oluline puhkeperiood ning mägedesse on sõitnud puhkama palju erinevaid inimesi. Rei kistakse mõrvaloo keskmesse, kui ta leiab külalistemaja aias jalutades lume alt alasti jaapanlanna surnukeha. Kui ametlikuks surmapõhjuseks kuulutatakse enesetapp, asub ta koos surnud naise sõbra, šotlasest juristi Hugh'ga ise asja uurima. Esitades politseile tõendeid, et tegemist oli mõrvaga, saab peamiseks kahtlusaluseks Hugh. See sunnib Reid veel enam pingutama, sest lõkkele on löönud ka kirelõõmad. Kaevudes üha enam surnud naise minevikku, satub ohtu ka Rei enda elu.

Kui ma siin mõned ajad tagasi vingusin Vürstkaupmeeste "Pereäri" kallal, et kõik on nagu olemas, kuid miski jääb puudu, siis selles raamatus on kõik väga olemas ja paigas - kirg, mõrvad, saladused, intriigid, ning see kõik on väga ladusalt ja kaasahaarvalt edasi antud. Lugemise ajal ei juurelnud kordagi mõrvari isiku üle, sest hetkel toimuv oli palju huvitavam. Mul tegelikult isegi puudus huvi teada saada, kes see mõrvar ikkagi oli, sest elasin hoopis Reile ja Hugh'le kaasa. Loomulikult lõpus nentisin, et kes see muu olla võiski... Oli siis oli.

Goodreadsi andmetel on Rei Shimura sarjas ilmunud 11 raamatut. Eesti keeles on ilmunud vaid 2 esimest, nii kahju. Mulle tundub, et esikaanel on trükiviga, mitte Ray, vaid ikkagi Rei.

Võtan kohe järgmise osa ette. "Ohakalind" peab ootama.

Goodreads

Massey, Sujata
Surm lumes
(The Salaryman's Wife, 1997)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2012
414 lk.

Dashiell Hammett. Malta pistrik

Samuel Spade on eradetektiiv San Franciscos. Ühel päeval saabub tema kontorisse noor kaunis naine, preili Wonderly, kes soovib abi oma õe leidmisel, kes on ühe mehe võrku langenud. Mehe jälgimise võtab enda peale Spade'i partner Archer. Öösel saab Spade kõne, et Archer on tapetud. Veidi hiljem leitakse ka jälitatud mees surnuna. Politsei kahtlus langeb detektiivile. Motiiviks kirg oma partneri naise vastu. Spade asub asja lähemalt uurima. Ilmneb, et loosse on segatud sajandite vanune pistriku kuju, mida kurikaelad taga ajavad. Lahti läheb katkematu kassi-hiire mäng.

Raamat ilmus 1930. aastal ning tolle aja hõngu on raamatust tunda. See väljendub minu arvates kõige enam selles, kuidas Sam Spade naistega suhtleb. Ütleb kõigile "kullake" või "inglike". Karismaatiline mees, kes ei allu naiste võludele. Aga veel ka paksus jõugupealikus ning hotellidetektiivi ametikohas (kas sellised ametid on praegu olemas?). Ilmselt ei ole ka 10 tuhat dollarit praegu see summa, millega kurikaelad olulisi inimesi suudaks ära osta.

Minu arvates väga ehe ning hästi kirjutatud. Süžeelt ei jää see tänapäeva krimikirjandusele mitte kuidagi alla.

Goodreads

Hammett, Dashiell, 1894-1961
Malta pistrik
(The Maltese Falcon, 1930)
inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
kujundanud Andres Tali
Koolibri, 2010
Sari "Ajavaim"
222 lk.

Sofi Oksanen. Norma

Võtsin selle lugemise ette, sest väljakutses tekkis järgmise raamatu saamisega viivitus ja ei tahtnud käed rüpes kasutult oodata.

Kui see raamat hiljuti Suure Eesti Raamatuklubi pakkumises oli, ei kõhelnud ma seda osta. Nii ta mul kannatlikult ootaski lauanurgal oma aega. "Puhastus" mulle väga meeldis. See oli meeldejääv ja sügavalt hinge puudutav. "Kui tuvid kadusid" oli ka hea, kuigi selle süžeed ma päris täpselt enam ei mäleta.

Norma on väga eriline noor naine. Tema juuksed kasvavad väga kiiresti, lausa silmnähtavalt. Ta on pärinud selle oma emapoolsetelt esivanematelt. Ta kasvas koos emaga, kes on tütre "annet" suutnud salajas hoida. Keerulised suhted ja tegelased ema Anita minevikust ilmuvad Norma ellu pärast seda, kui tema ema hukkub – jäi rongi alla, väidetavalt enesetapp. Ema töötas ühes juuksurisalongis, mida pidas tema kunagise sõbranna tütar Marion. Äri selle salongi varjus on aga palju suurem kui pealt paistab. Marioni isa on loonud äriimpeeriumi, kus tegeletakse juukseäri ja surrogaatlusega. Norma asub ema asemel juuksurisalongi tööle, et saada küsimus vastusele, mis juhtus tema emaga tegelikult ning millesse ta ennast mässinud oli. Norma aga ei tea, et ka neil seal on temaga oma plaan.

"Norma" kallale asudes olin juba ette kindel, et see on midagi head. Ei eksinud. Teemad, millest kirjutatakse on aktuaalsed ning emotsionaalsed. Raamat toob lugeja ette osa, varjatuma poole ühiskonnast ja inimloomusest – raha ja võim, kasvõi üle laipade. Kirjutades sellest väga usutavalt. Juukseäri räpasusest ei ole ma midagi kuulnud, kuid surrogaatluse erinevatest tahkudest olen mitmeid dokfilme näinud. Õnneks pole see raamat vaatamata sellele läbini masendav. Selles on ka veidi müstilisust, just Norma "elavate" juuste näol. Juuksed on meeleelund, mis näitab Normale teed õige ja vale rägastikus.  Juusteäri telgitaguste valgustamine tundub mulle väga loogilisena. Juuksed on esimesed, mis Sofi Oksaneni inimesena silme ette manades kangastuvad. Juustel on selles romaanis peaosa.

Lõpu üle pean veel mõtlema... See oli mõneti väga ootamatu. Tundub, et õiglus võitis. Kuid kas ikka oli nii? Pigem ikka armastus.

Goodreads

Oksanen, Sofi, 1977-
Norma
(Norma, 2015)
soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2016
294 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid, I osa

25. Raamat, mille oled saanud kingituseks

Aitäh, tädi Kreete, hea raamatu eest.

See on hea raamat, kuid siiski raske lugemine. "Kuritöö ja karistus" ja "Idioot" tunduvad mulle selle kõrval lasteraamatutena. Kui päris aus olla, seda raamatut ma päris läbi ei lugenudki, viimase, kuuenda osa juures andsin alla. Kuid lugesin viimase lehekülje ning sellest piisas, et tekiks huvi raamatu teist osa ka lugeda. Tundub, et alles seal tõsiselt põnevaks lähebki...

Raamatu tegevus toimub 19. sajandil Venemaal. Fjodor Karamazov on mõisnik, kelle päevad mööduvad alkoholi ja lõbusate naiste seltsis. Tal on 3 poega, kellest ta pole eriti kunagi hoolinud. Alles poiste täisikka jõudes muutub isa ja poegade suhtlemine tihedamaks. Kõik kolm suhet on väga erinevad - vihkamisest armastuseni. Mängus on raha ja naised.

Seda oli väga raske lugeda, sest tundub, et Dostojevksi on sellesse pannud kõik, mis tal veel südamel oli (see oli tema viimane romaan). Mind lugejana koormasid tohutult need pikad kirjeldused, arutlused, kiriku ja jumala teema... lehekülg lehekülje järel tihedat teksti, isegi taandridagi mitte. Oh, aga kindlasti võtan kunagi teise osa ka ette, sest tahan teada, mis meestest edasi sai.

Goodreads

Dostojevski, Fjodor, 1821-1881
Vennad Karamazovid. I osa
(Братья Карамазовы, 1880)
tõlkinud Virve Krimm
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
399 lk.

Alexandre Dumas. Krahv Monte-Cristo

14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Krahv Monte-Cristo I
(Le comte de Monte-Cristo, 1844)
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1987
622 lk.




Krahv Monte-Cristo II
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1988
591 lk.

Goodreads

Valisin selle punkti alla selle raamatu, sest kogu selle "Põneviku" sarja kujundus mõjus mulle lapsena vägagi hirmutavalt. Ma ei tea miks, aga tundsin selle vastu antipaatiat, eriti selle imeliku pruuni tausta suhtes. Õnneks raamatu sisu on kujundusega pöördvõrdeline. See haaras mind kohe, esimesest peatükist kuni teise raamatu viimase peatükini. Juba see, et teise osa kohe esimese järel lugesin, on märk suurest sümpaatiast selle loo vastu. Esimese osa lugemist alustasin raamatukoguraamatuga, kuid selle lõpetasin juba oma isiklikku raamatut lugedes. Kuigi see on pea 200 aastat tagasi kirjutatud, kõnetab see lugu väga tugevalt praegugi.

Prantsusmaa, 19. sajandi algus. Napoleon on saadetud asumisele Elba saarele. Edmond Dantes on noor meremees, kelle koduks on Marseille. Tema pruudiks on ilus katalaani tüdruk Mercedes. Nad plaanivad abielluda, kuid kihluspeol noormees arreteeritakse. Teda süüdistatakse Napoleoni pooldajate vandenõus osalemises. Vaatamata sellele, et ta on täiesti süütu, veedab ta järgmised 14 aastat vanglasaarel pimedas üksikkongis. Ta kohtub kaasvangi - preestriga, keda hulluks peetakse, sest lubab enda vabastamise eest miljoneid maksta. Nad saavad headeks sõpradeks. Edmond avastab, et tema õnnetus saatuses on süüdi inimesed, keda ta pidas oma sõpradeks, ning vannub neile kättemaksu. Kavalusega õnnestub Edmondil vanglast põgeneda ning otsib üles varanduse, mille asukoha preester talle avaldas. See asub Vahemeres Monte Cristo saarel. Edmond leiab varanduse ning temast saab krahv Monte Cristo. Ta on vaba ja ta on rikas. Tal on nüüd kõik võimalused, et alustada oma missiooni - kätte maksta.

[---] maailmas ei ole õnne ega õnnetust, on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega, selles on kogu lugu. Ainult see, kes on tunda saanud äärmist õnnetust, on võimeline tundma äärmist õnne. Inimene peab olema tahtnud surra, [---] et teada, kui hea on elada.

Charles Dickens. A Christmas Carol

11. Raamat, mida loed originaalkeeles (v. a. eesti keeles)

Dickens, Charles, 1812-1870
A Christmas Carol (1843)
The Floating Press, 2009
153 lk.

Goodreads

Ebenezer Scrooge on ärimees, kes hoolib vaid rahast. Ta on külm ja kalkuleeriv ning temas puudub elurõõm. On jõululaupäev. Tema äripartneri surmast möödub täpselt 7 aastat. Hiline pärastlõuna, väljas udutab ja külmetab. Väljas ruttavad inimesed rõõmsas jõulusaginas. Ta põlgab jõulupühi ja rõõmu jagamist, keeldub õepoja küllakutsest ning käsib sekretäril järgmisel päeval, jõulupäeval varakult tööle ilmuda. Õhtul kodus aga ilmutab talle ennast tema surnud äripartner, kes annab teada, et sel ööl ilmuvad tema juurde veel kolm vaimu. Need viivad ta ajarännakule tema minevikku, olevikku ja tulevikku. Sellega mehe süda sulab ning ta saab aru, mis elus tegelikult tähtis on.

"Suured lootused" oli seni ainus Dickensi teos, mida lugenud olin. "A Christmas Carol" võib esmapilgul tunduda lastele mõeldud muinasjutuna ja ilmselt seda enamasti nii serveeritaksegi, kuid minu arvates on selle iva siiski mõeldud täiskasvanutele. Arvestades aega, kui palju aega on möödas selle kirjutamisest, siis minu arvates on see tänasel päeval ikka veel vägagi teemakohane. Jah, inimesed, kel on raha, võivad jõulude ajal praegugi väga helded olla, kuid kahtlen, kui palju selles on siiski seda puhast jagamisrõõmu ning kui helded need inimesed muul ajal on. Selle loo moraal on inimloomuse üldisel muutumisel, lihtsalt jõulud on parim aeg selle muutuse läbiviimiseks. Arvan, et inimese heldus ei olene tegelikult rahakoti paksusest, vaid südame suurusest. Kuid ka rikkal inimesel võib olla suur süda.

Ken Kesey. Lendas üle käopesa

10. Raamat, mille tegevus toimub haiglas

Kesey, Ken, 1935-2001
Lendas üle käopesa
(One Flew Over the Cuckoo's Nest, 1962)
inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Mediasat Group, 2006
Eesti Päevalehe Raamat, XX sajand, 34.raamat
283 lk.

Goodreads

Raamatu mina-tegelane on vaimuhaigla patsient indiaaniverd Pealik Bromden. Ühel päeval saabub osakonda uus patsient, iiri juurtega Randle Patrick McMurphy, kes on lärmakas, bravuurne ja provotseeriv. Ta võidab kaaspatsientide poolehoiu ja võtab oma eesmärgiks alistada ülemõde Ratchedi (haiged kutsuvad teda Suureks Õeks) võim osakonnas.

See pole kuigi paks raamat, kuid millegipärast ei edenenud selle lugemine mul kuigi hästi. Selles polnud põnevust, mis ajendaks seda käest panemise asemel edasi lugema. Kuid see oli väga hea raamat. See on mõtlemapanev, ühiskonnakriitiline, traagiline lugu inimsaatustest. Mõtlen sellele ilmselt veel tükk aega.

Raamatu põhjal on valminud ka film.

Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

"Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu". Nii kõlab raamatu tutvustus. Nõustun sellega, ainult et raamatus räägitakse riigi vara riisujatest, aga eks sel ajal, 1970ndatel oligi rahva vara riigi vara.

Ühel veebruaripäeval jääb Riias trammi alla naine, kel käekotis 11 tuhat rubla. Samal ajal nähakse üht meest üle tänava jooksmas. Õnnetust hakkab uurima kriminaaljälitusosakonna inspektor Juris Dobens. Uurimise lõpuks jõutakse aga riigivaraste, õmblusvabriku juurdelõikaja Viljams Argalise ja tema sõber kauplusejuhataja Alberts Cauna jälile. Tegelikult see ongi pigem Viljamsi ja Albertsi lugu. Lugu nende elust ja olust. Ja saatusest.

Raamat annab omapärase pildi tolle aja ühiskonnast Nõukogude Liidus. Peamine kuritegelik tegevuspaik on õmblusvabrik. Aga ilmselt selles peitubki selle raamatu satiiriline kude. Muidugi ka pealkirjas. Ootad, ootad, et millal see jooksev mees siis mängu tuleb...

Raamat ei ole midagi ülevoolavalt head, kuid siiski lihtne ja tore lugemine.

Goodreads

Cilvēks, kas skrēja pāri ielai, 1978

Kolbergs, Andris, 1938-
Mees, kes jooksis üle tänava / läti keelest tõlkinud Mari Vaba, Lembit Vaba
Eesti Raamat, 1984
255 lk.

Lugemisaeg 30. jaanuar - 02. veebruar

+26 päeva

John Steinbeck. Vihakobarad

5. Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia

Ameerika Ühendriigid, Oklahoma. 1930ndad. Majanduskriis ja põllumajanduse mehhaniseerimine jätab koduta tuhanded maapiirkondade perekonnad. Tom Joad on noormees, kes pärast mõneaastast vanglakaristust ja tingimisi vabanemist naaseb kodukohta. Tema perekond on üks tuhendetest, kes otsustab oma senisest kodukohast lahkuda ja Californias uut elu alustada. See on lugu perekonna katsumustest teel läände ning meeleheitlikust võitlusest ellujäämise nimel Californias .

See on raamat inimlikkusest. Selles vastanduvad kaks poolt. Ühel pool kapitalistid, kes minetavad igasuguse inimlikkuse äri ja raha huvides. Teisel pool lihtinimene, kes sellises olukorras raskete valikute ees seisab, püüdes säilitada oma inimlikkuse ja hoida koos oma perekonda.

Mulle väga meeldis see raamat. Kirjeldused on üksikasjalikud. Tegelaste mõtted ja teod on väga loomulikult edasi antud, kohati sai isegi muiatud. Tausta avavad üldised olustikukirjeldused. Mulle seostusid lugedes eestlaste küüditamine ja isegi tänapäeva pagulaste teema. Nad olid sunnitud kodudest lahkuma ning hiljem taluma kohalike hukkamõistvat suhtumist. Seega paralleelid tänapäevaga on täiesti olemas.

Pälvis Pulitzeri preemia 1940. aastal.

Goodreads

The Grapes of Wrath, 1939

Steinbeck, John, 1902-1968

Vihakobarad / inglise keelest tõlkinud Juhan Lohk ; illustreerinud Richard Kaljo

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

548 lk.

Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Allani sõbrad ja tuttavad

4. Pööraselt naljakas raamat

Raamatu peategelane on Allan Karlssoni nimeline mees. Tegevus algab tema 100. sünnipäeval, ta põgeneb vanadekodust. Teda ootavad ees uskumatud seiklused. Aga mitte ainult. Selgub, et kogu tema elu on olnud üks suur seiklus ning kõik see saab selle raamatu kaante vahel ära jutustatud. See on jutustus, mis hargneb paralleelselt minevikus ja olevikus, et lõpuks välja jõuda sinna, kust lugu algas.

Seda võib pidada ka kriminaalromaaniks. Toimuvad mõrvad, uurijad toimetavad, aga...

Minu jaoks ei olnud see pööraselt naljakas selle otseses mõttes. Ma ei peatunud lugemisel naermise tõttu kordagi. Aga see on vaatamata sellele vägagi naljakas. Ma olen lugejana lihtsalt väga pikaldane. See on lihtsalt nii uskumatu lugu. Samas vägagi hariv, õpetab ajalugu tundma.

Vaatasin peale raamatu lugemist filmi. No see oli raamatu kõrval vaid hale vari. Kes filmi näinud ja sellega rahule jäänud, peaks kindlasti raamatut lugema, et tõelist naudingut kogeda.

Goodreads

Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann, 2009

Jonasson, Jonas, 1961-
Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus / rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp ; [toimetanud Kadi-Riin Haasma ; kujundanud Anne Pikkov]
Tallinn : Varrak, 2012, 2014
311, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 12.-19. jaanuar

+12 päeva