Joel Jans "Tondilatern"

Teine koht romaanivõistlusel on väga tubli tulemus ning raamat olekski võinud  ilmuda võistlusele esitatud käsikirja pealkirjaga "Tribestria". Sellel on vähemalt looga mingisugune seos. Miks ilmus raamat aga "Tondilaterna" nime all, on minu jaoks väga suur küsimärk. Sisu ei seleta seda pealkirja mitte kuidagi.

Rajar ja Siiri on Elva kooliõpilased. Rajar on sportlik gümnasist, Siiri animefännist üheksandik. Lugu algab nagu tavaline noortekas. Õige varsti kisub lugu ulmeliseks. Rajarit painavad imelikud unenäod ning miski sunnib teda ehitama mingisugust imemasinat, mis osutub hinge paralleelmaailma rändamise väravaks. Lugu saab hoo sisse, kui Rajar läheb teisele poole Siiri hinge päästma ning naasnuna avastavad, et teiselt poolt hakatakse tungima nende maailma. Algab tagaajamine ja võitlus, mis päädib väikest sorti sõjaga, kuhu on kaasatud kaitseliitlased ja NATO liitlased. Lõpp hea, kõik hea.

Lõpp ongi kogu raamatu juures minu lemmik. See oli väga loogiline ning loomulik. Vahva punkt kogu sellele hingede temaatikale. Tahan teema valikut tõesti kiita. Ideed olid väga huvitavad ning omavahel hästi seotud. Ainult et  teostus lonkas tuntavalt. Kirjakunsti on selles raamatus üpris vähe. Lugemisel tekkivate emotsioonide spekter jäi kitsaks ja madalaks. Lisaks need kirjavead... Illustratsioone oleks võinud rohkem olla, need olid tõesti head (illustratsioonide autor Sander Tulk).

Mille eest see teos nii kõrge koha võis saavutada? Ma ei ole eesti teadusulmekirjandusega tuttav, välisautorite loomingut olen rohkem lugenud ning selle taustal võin välja tuua mõned nüansid. Selle raamatu idee ning kirjeldatud tehnoloogia on tõesti huvitav. Selle asetamine Eesti oludesse on minu jaoks veidi võõrastav, kuid kui minu subjektiivsus kõrvale jätta, siis miks mitte ei võiks sellised sündmused ühte Eesti väikelinna sobida. Ning tegelikult kumab selles teoses autori potentsiaal kirjutada midagi veel paremat. Igatahes, hoian tulevikus silma peal, võibolla saab sellest autorist minu jaoks teerajaja eesti ulmekirjandusse.

Goodreads

Urramis

Joel Jans
"Tondilatern"
Lummur, 2019
262 lk

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"

40. Raamat, mida lugedes muutud rõõmsamaks (10/53)

Lugesin seda lapsele õhtuti unejutuks. Pealkiri just sellele otstarbele ju viitabki.

Une-Mati on üks vigurvänt, kes ei piirdu ainult uneliiva silma puistamisega, vaid pakub väikesele tüdrukule Madlile ka väga head seltskonda, jutustades talle lugusid, mis tunduvad uskumatud, kuid samas ka veidi õpetlikud.

Raamatule eelneb 2 osa, kuid neid ma lugenud ei ole. Tungivalt soovitan endale needki läbi lugeda, sest kindlasti on need sama lõbusad ja absurdsed. Naeruturtsatused on suure tõenäosusega garanteeritud.

Illustratsioonid väärivad eraldi ära mainimist.

Heiki Vilep "Une-Mati väga uued udujutud"
pildid joonistas Heiki Ernits
toimetanud Kairit Henno
kujundanud Katri Haarde
A-Disain, 2016
64 lk.

Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Johnny B. Isotamm "Tekstiraamat"

1. Raamatukogu - eesnime esitähega autorid - Su vanusele vastav raamat

Sobiks ka teemasse
9. Raamat, mida ei ole veel keegi grupis tutvustanud
32. Ühesõnalise pealkirjaga raamat

Oli ikka tegu selle raamatu leidmisega. Katsetasin maailmakirjanduse hulgast teemakohast raamatut leida. Seal polnudki nii palju raamatuid. Olen ma tõesti liiga vana?! Eesti kirjanduse riiuli juures hoidsin loendamise ajal hinge kinni, et raamatuid ikka jaguks. Õige arvu juures hakkasin juba raamatut riiulist välja tõmbama, kui oot-oot, enne seda on veel üks, mis loendamata jäi. Kahe korraliku raamatu vahelt hüppas välja see – väike ja õhuke. Kui see, siis see. Küll on vahva teema!

Johnny B. Isotamm (kodanikunimega Jaan Isotamm) ei ole mulle väga võõras autor, kuid tõsi, ilmus mu ellu suht hiljuti, Kersti ja Marja Undi koostatud raamatu "Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis" kaudu.

Luule ei ole just mu lemmikžanr, kuid aeg-ajalt on täitsa tore luulet lugeda. Lisaks kergemale ja kiiremale lugemisteema täitumisele annab see siiski ka mõttetegevusele vaheldust. Ei loe ju lihtsalt tuima näoga luuletust ära, vaid ikka mõtled ka veidi järele, millest see räägib. Vähestest sõnadest võib välja lugeda väga palju. Need luuletused olid julged, teravad, otsekohesed ning pakkusid väga palju mõtteainet.

Peaks luulet tihemini lugema.

Johnny B. Isotamm "Tekstiraamat"
Eesti Raamat 1972
72 lk.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus"

20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa

Sobiks ka teemasse
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist
46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole.

Alustasin raamatu lugemist 28. detsembril ja lõpetasin 3. jaanuaril.

Regina on kaasaegne (1978) Eesti naine. Elab Tallinas, töötab õpetajana, perekonna loomisele väga ei mõtle, kuid tunneb ennast siiski hüljatuna, kui senine meessõber ta teise pärast maha jätab. Naine asub elama maa-asulasse tädilt päranduseks saadud majja ning avastab, et oleks aeg ka pere luua. Aga kust sa maal neid häid mehi leiad? Ta abiellub alkoholi liigpruukiva, kuid kuldsete kätega Antsuga. Kuid lapsi ta ei kavatse selle mehega saada. Laste isad on hoolikalt valitud ning kontrollitud isendid, kellega Regina kohtub vaid lapse sigitamiseks. Kõik tundub hästi minevat, kuni asjasse pühendatud sõbranna Mari ähvardab kogu avantüüri paljastada.

Tegelikult ongi raamatu kirjutamist alustatud sellelt kohalt, kus Regina ootab närviliselt saladuse paljastamist ning kogu lugu on ülesehitatud tagasivaatelisele jutustusele. Palju on filosoofilisi mõtisklusi, just nagu Regina analüüsikski kõike tagantjärele.

Raamatu teema ja süžee mulle tundmatu polnud, sest olen selle ainetel tehtud filmi "Regina" näinud. Raamatut lugedes leidsin ennast aga vahel mõtlemas, et sellel on isegi teatud ulme sugemeid. Teaduslikus fantastikaski võiks ju inimeste sigimist sellise mustri järgi kujutada. Samas tundub see ka väga primitiivne olevat. Loodusliku valiku tingimustes jäävad ju ellu vaid kõige paremate geenidega isendid.

Raamat ilmus sarjas "Aegumatud armastuslood", kuid mul on raske selles raamatus leida tugevat seost armastusega. Korraks vaid anti vihje, et Regina vaatamata kõigele siiski armastas Antsu, kuid üldiselt nimetaks ma Reginat külmaks ja kalkuleerivaks naiseks, kes hoolis vaid iseenda heaolust. Samuti ei tähelda ka kuigivõrd Antsu armastust Regina vastu. Ehk siis armastuslugu miinusmärgiga. Arvestades seda, kuidas lugu lõppes, läheks see lugu tõenäoliselt sama rada edasi. Aga mine tea, võibolla Regina siiski oleks sellest midagi õppinud. Õppinud armastama.

Mõistan, miks see raamat omal ajal suurt tähelepanu pälvis.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus" (1978)
kujundanud Merike Tamm
Varrak 2016
247 lk.

Ilmar Tomusk "Isamoodi unejutud"

Mu 5-aastasele tütrele see väga meeldis. Igal õhtul tuli ta ise raamatuga minu juurde, et ma talle ette loeks. Ta mäletas täpselt, kus meil eelmisel õhtul pooleli jäi, võttis ise õige järje raamatus lahti ning oskas jutustada, mis eelmises loos juhtus.

Tundub, et selle sihtrühm ongi pigem tüdrukud, sest peategelane on lasteaialaps Marta, kellele isa, kes ei ole üldse mingi eriline jutuvestja, suudab igal õhtul täiesti pöörase unejutu vesta. Jutud on tõesti pöörased ning minul täiskasvanuna oli kohati isegi valus neid kuulda. Kuid kummaliselt kombel panid need lõpuks mindki endas rohkem last nägema ning vabamalt, fantaasiarikkamalt elu ja asjadele vaatama ning mõtlema.

Üks parimaid lasteraamatuid, otsustades oma lapse reaktsiooni põhjal. Meie peres on sellel raamatul märgiline tähtsus ka seetõttu, et laps ei jää enam ühelgi õhtul enne magama, kui pole unejuttu kuulanud. Järgmine, mille välja valisin, talle ei meeldinud. Jäime lõpuks Kristiina Kassi "Nõianeiu Nöbinina" juurde pidama. Tundub, et maitselatt on nüüd ikka väga kõrgele tõusnud, kui tekib juba tõsiseid raskusi järgmist lugemisvara leida.

Tomusk, Ilmar, 1964-
Isamoodi unejutud
pildid joonistanud Priit Rea
Tammerraamat, 2017
103 lk.

Mehis Tulk "Foogt"

Raamat, mille koju soetamise järel jõudis esimesena läbi lugeda minu abikaasa ning utsitas mindki seda kohe ette võtma.

Tegevus toimub 14. sajandil Saaremaal Pöide kandis. Loo keskmes on ordu ja kohalike elanike suhted.

Esimesed sada lehekülge oli lugu minu jaoks üsna segane. Ei saanud veel sotti tegelastest, kes on kes ja kui suurt rolli mängib. Samuti tuli harjuda autori kirjutamisstiiliga, mida ma kirjeldada ei oska, kuid ütlen nii palju, et laused tuleb korralikult lõpuni ja mõttega läbi lugeda, et loetuga mingisugunegi kontakt saavutada.

Nautisin väga seda raamatut, sest mulle meeldib see ajastu ning mõjus uudsena just kaasaja Eesti autorilt midagi sellist lugeda. Erilisust lisas tõsiasi, et tegevus just Saaremaal, minu sünnikohas toimub. Samas olid ka ootused seetõttu veidi kõrgemad, lisaks sellele, et olin vaid kiitvaid kommentaare selle kohta kuulnud. Ei pidanud tõesti pettuma.

Mind ei häirinud see meeste pidev peeretamine. See on loomulik nähtus ju. Selles raamatus on see lihtsalt kujund, millega edasi anda tegelaste matslikkust. Ühiskond, kombed ja inimesed olidki ju sajandeid tagasi meelelt ja teolt hoopis teistsugused, tänapäeva mõistes matsid. Aga siis oli see ilmselt norm.

Raamatu lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuid samas ei olnud ka. Loomulikult ma uskusin, et kõik lõppeb õnnelikult, aga tegelikult oleks see igav olnud. Nüüd aga on tõesti selline tunne, et tahaks teada, mis edasi saab. Loodetavasti ei pea järge 4 aastat ootama. Kerget sulge autorile!

Tulk, Mehis, 1967-
Foogt
kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2017
464 lk.

Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Kiiri Saar "Ruubeni liblikad: Kirsipiia"

20. Raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik. (38/54)

Kiiri Saar on pärit Leevi külast, mis asub minu koduvallas. Praegu elab ja töötab ta Hiiumaal.

Kirsipiia on 12. klassi tüdruk. Ühel päeval saabub nende klassi uus poiss, Ruuben. Ta ei ole tavaline poiss, tal on võime teiste inimese kujutlusvõimet mõjutada. Noored armuvad ning alguse saab põnev seiklus. Ainult et seiklus elu ja surma peale...

Teadsin, et tegemist on noorsooromaaniga. Kuid mitte seda, et tegemist on fantaasiakirjandusega. Seepärast sattusin alguses segadusse, kui imelikke asju juhtuma hakkas. Õnneks see siiski möödus ning leidsin ennast imepärasest maailmast. Mind vaimustas loo fantaasiaküllus, mis pani kujutluses lendama, kuid samas ei lasknud ka liiga kõrgele pilvedesse kaduda, sest side reaalsusega terendas mõtetes samuti kogu aeg selle kõrval.

Kui kogu ilus, roosa, kuid põnev fantaasiamaailm kõrvale heita, koorub sellest tegelikult välja väga tõsine ja traagiline lugu tüdrukust, kes tunneb ennast tõrjutuna, pole rahul oma kehakaaluga, kelle mõtted on mustad ning seetõttu otsustab leida pääsetee vabasurma läbi.

Soovitan kõigile noortele ja fantaasiakirjanduse austajatele.

Rääkides veel autori päritolust, siis ega see kusagilt väga välja ei paista, raamatu tegevus toimub Tallinnas. Kuid ilmne vihje päritolule on see, et Tallinnas elavad penid!

Saar, Kiiri, 1972-
Ruubeni liblikad: Kirsipiia
kujundanud Anne Pikkov
Varrak, 2012
272 lk.

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (Apteeker Melchior, #6)

24. Raamat, mida tahad väga lugeda, aga mis ei lähe ühegi väljakutse teema alla. (33/54)

Kui kolm aastat tagasi Melchiori viies osa ilmus, sattus see minu riiulile juhuse läbi. Unustasin raamatuklubi klubiraamatust ära öelda. Olin kunagi varem proovinud esimest osa lugeda, kuid loobusin. Ei sobinud tol hetkel, kuigi varasemate kogemuste põhjal olin Hargla headusest teadlik. Kui siis "Tallinna kroonika" (viies osa) mu kätte sattus, otsustasin uuesti proovida ning olingi kadunud. Vaimustust jätkus ka esimene osa ("Oleviste mõistatus") viimaste lehekülgedeni.

Sarnased emotsioonid valdasind mind ka seda raamatut lõpetades. Tekkis soov selles lummuses veel veidi viibida ning teine osa ("Rataskaevu mõistatus") kohe ette võtta. Mingil põhjusel see nii ei läinud. Tulid teised raamatud vahele, kuid tõstsin selle juba riiulilt lauale ootele, et lähiajal sellega siiski algust teha.

Selles raamatus sünnivad kuritööd kristluse äärmuslike vaadete ning erinevate Piibli tõlgenduste kokkupõrgetest. Mõne lugeja arvates on selles religioosset tausta liiga põhjalikult kirjeldatud, kuid minu arvates annab see loole hoopis sügavust ning mõttealgeid juurde. Ilma selleta oleks see lihtsalt üks järjekordne harilik kriminull, kuid autori põhjalikkus tausta avamisel tõstab selle väärtust oluliselt.

Melchior hakkab vanaks jääma, kuid mulle tundub, et sellest saagast on välja kasvamas kaks uut lugu. Üks neist on nunn Agathast, kes lahendab ka kõige müstilisema mõistatuse ning teine on salamõrtsukas Melchiorist. Jään igatahes uusi lugusid ootama. Loodetavasti on neid veel vähemalt kaks tulekul, sest kolmas ja neljas osa on mul veel lugemata. Ma olen õnnelik, et mul on siis võimalus saada iga kord topeltannus üht suurimat naudingut, mida üks tõsine raamatusõber ihaleb.

Hargla, Indrek, pseud., 1970-
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat
kaanepilt: Meelis Krošetskin,
kujundus: Virge Ilves
Raudhammas, 2017
558 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

Les Martin / Helga Nõu. Tiiger, tiiger

47. Kaks samasuguse pealkirjaga raamatut.

Les Martini "Tiiger, tiiger" on Salatoimikute-sarja 3. osa. Scully ja Mulder lahendavad Fairfieldis, Idahos, salapäraseid surmajuhtumeid, kus inimesed on hukkunud loomaaiast põgenenud nähtamatu elevandi ja tiigri läbi. Loosse on segatud kohalikud loomakaitse aktivistid, loomaaia töötajad ning üks gorilla.

Igasugused ulmekad mulle meeldivad, kuid see oli küll igav lugemine. Ilmselt oligi ühelt alla 100-leheküljelisest brošüürist kirjanduslikku naudingut palju oodata. Minu arvates on mõttetu sellist telesarja adaptsiooni üldse välja anda või kui seda teha, siis peaks see olema vähemalt sama nauditav kui teles.

Helga Nõu "Tiiger, tiiger" on aga hoopis teisest puust. Mulle meeldivad Helga Nõu raamatutes see unenäolisus, mis neile omane on. Seda on ka selles teoses. Taavi Valk oli alles laps, kui koos vanematega sõjajalust Rootsi pagesid. On 1968. aasta ning Taavi sõidab kodulinna Tallinna. Raamatu unenäolisus seisnebki selles, et pole väga selge, kas ta ikka sõitis sinna päriselt või kujutab ta seda lihtsalt ette. Igatahes on see raamat eriline pilguheit välis-eestlaste tundeellu. Mida nemad mõtlevad ja kogevad seoses eemalviibimisega kodumaast ning millised on nende suhted sugulastega, kes jäid. Kodumaa jätnud eestlase jaoks jäi vaid unistus ning Wiiralti "Lamav tiiger" uue kodu seinal. Kusjuures tiigri-motiiv ei piirdu raamatus vaid Wiiraltiga, kuid ilmselt on see kõigi nende alus. Mulle raamat meeldis ning soovitan.

Martin, Les, 1934-
Tiiger, tiiger
(Tiger, Tiger!, 1995)
tõlkinud Martin Verrev
kaas: Mari Kaljuste
Varrak, 1998
95 lk.

Nõu, Helga, 1934-
Tiiger, tiiger (1969)
kujundanud Kersti Tormis
Eesti Trükitööstus, 1990
208 lk.

Mats Traat. Tants aurukatla ümber

34. Raamat, mille suhtes on sul eelarvamused.

Olen Mats Traadi "Pommeri aeda" lugenud. Eredaid emotsioone sellest ei meenu. Kui sõbranna hindas "Puud olid, puud olid hellad velled" 2 tärni vääriliseks, siis tekkis Mats Traadi loomingu suhtes eelarvamused küll. Mäletan lapsepõlvest "Tants aurukatla ümber" filmi ning sellest on meeles vaid üks õudne stseen, kus keegi oma käe peksumasinasse jättis.

Tegelikult osutus see aga üsnagi heaks lugemisvaraks. See ei ole põnev ega midagi. Kuid selles on teatud meeldivat rahulikkust, tagasivaatamist Eesti ja eestlaste ajaloole. Raamat koosneb viiest "tantsust" ehk peatükist, mis igaüks kujutab mingisugust ajajärku eestlaste ajaloos. Tegevus toimub samas kohas Otepää kandis. Ajavahed perioodide vahel ei ole pikad, seega tegelased, kes ühes peatükis on lapsed, on järgmises juba täiskasvanud. Läbivaks "tegelaseks" on aurukatel, mida kasutatakse rehepeksumasinaga töötamiseks. Esimene "tants" toimub umbes 20. sajandi alguse paiku, viimane 1960-ndatel.

See on huvitava ülesehitusega raamat, milles on nii traagikat kui romantikat. Mõistan selle väärtust ja kohta eesti kirjanduses, kuid arvatavasti ma seda teist korda ette ei võtaks.

Traat, Mats, 1936-
Tants aurukatla ümber (1971)
järelsõna: Arvo Valton
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
160 lk.

Jaan Rannap. Seitseteist tundi plahvatuseni

41. Raamat, mille pealkirjas on number 7 või 17.

Raamatu pealkirja ja kaanepildi järgi võiks arvata, et tegemist on mõne sõjalooga. Raamat sisaldab aga hoopis 9 kooli ja õpilaste teemalist jutukest. Jutukeste tegelased on umbes või täpselt 7. klassi õpilased.

Raamatu nimiloos "Seitseteist tundi plahvatuseni" ei lasta mitte midagi õhku, vaid peategelaseks on ülielava ettekujutamisvõimega agar poiss, kes loeb lihtsalt palju põnevuslugusid ning püüab selle kõrvalt läbida oma isiklikku missiooni, järgmiseks päevaks kõigis ainetes hindeks viis saada.

Kõige lõbusam on minu arvates jutt "Vana vaat". Selles loos veeretavad lapsed üht kooli juures vedelevat vana vaati, millel märgitud kuupäev ja kellaaeg, mille nende õpetaja oli sinna üles tähendanud kui kuupäeva, millal kavatseb lahkumisavalduse anda, sest ei suuda enda arvates olla hea õpetaja.

Mulle väga meeldivad Rannapi koolilood. Need on muhedad ja südantsoojendavad. Ka neis lugudes on mingi oma tarkusetera või vimpka sees.

Rannap, Jaan, 1931-
Seitseteist tundi plahvatuseni
illustreerinud Olev Soans
Eesti Raamat, 1975
103 lk.

August Jakobson. Vaeste-patuste alev

Üllatusteema: Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust 90 raamatut 90 päevaga.

See sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Ootas seal kannatlikult umbes 2 aastat, kuni talle lugemise väljakutses sobiva punkti leidsin. Jälgisin ka Vikerraadio saadet "90 raamatut 90 päevaga".

Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel. Vaeste-patuste aleviks nimetatakse agulit, kus töölisklass kasinates tingimustes elab. Raamat jälgib ühe perekonna lugu rahutul ajal vastloodud Eesti Vabariigis. Lüünede perekonda kuuluvad isa, ema ja 4 kodus elavat last. Üks poegadest on surnud, üks tütar on vangis ning üks täiskasvanud laps, pereema vallaslapsena sündinud poeg Alleksander, saabub koju pärast aastaid kestnud teenistust sõjaväes.

Agulirahva elu on raske. Töökohti kaotatakse, töölisi lastakse lahti. Mure järgmise päeva leiva pärast on igapäevane. Sellistes oludes on kommunismiideedel kerge idaneda. Alleksader seob end vasakpoolsetega, et kuidagigi töölisrahva olukorda parandada. Rahutused aga surutakse maha ning tema kaasvõitlejad tapetakse. Alleksander aga kuulutatakse tagaotitavaks. Saatus ei hellita ka teisi Lüünede lapsi. See lugu on masendav ja kurb. Iga kord kui veidigi lootust tekib paremale elule, tabab saatus neid inimesi aga veelgi suurema pauguga.

Ilmselgelt jutustab see vaid ühe eesti rahvakillu lugu sel keerulisel ajajärgul, kuid sellepärast ei tohiks selle tähtsust siiski alahinnata. Pilt, mis raamatut lugedes tekib, on tõepärane. Hakkasin mõistma neid eestlasi, kes seisid sel ajal kommunismi eest ning tõesti soovisid paremat elu rõhutud rahvale.

Raamat sai 1927.aastal kirjastuse Loodus romaanivõitlusel 1. koha.

Kuna see oli August Jakobsoni debüütromaan, siis võiks seda ka väljakutse 38. punkti alla paigutada.

Jakobson, August, 1904-1963
Vaeste-patuste alev (1927)
järelsõna: Rein Veidemann
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
432 lk.

Mihkel Mutt. Hiired tuules

53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu)

See raamat sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Loen meeleldi head eesti kirjandust. Võin ju nõustuda, et "Hiired tuules" on omas ajas tähtis teos, kuid mind see kahjuks ei haaranud. Ilmselt olen nii kõrge kunsti mõistmiseks liiga rumal.

Loo keskmes on kaks meestegelast: Victor Kakk ja Kalle Jermakoff. Victor on põline intelligent, tema lapsepõlve naabripoiss Kalle aga "kultuursete" juurteta autodidakt. Victor on kultuuriajakirjanik ja vabakutseline kirjanik. Kallest kasvab aga tunnustatud, veidi hullumeelne teatrilavastaja.

Victorit kujutatakse läbi raamatu väga üheplaaniliselt, olulisi muutusi tema elus ei toimu. Seevastu Kalle ja tema saatus on see värvikam pool. Ma arvan, et see ongi peamiselt lugu Kallest, kes saavutab oma ande toel suure tunnustuse, kuid kelle elu vaatamata sellele tõmbetuultes heljub. Kuigi ma päris selget paralleeli ei suudagi ette manada, miks raamatul selline pealkiri on, võib see tulenedagi sellest samast motiivist. Seda enam, et kirjade järgi on see satiiriline romaan, kus naeruvääristatatakse teatri kõrgema kunsti püüdlusi, mis 60ndatel–70ndatel Eestis aset leidis. Kui mõned kohad välja arvata, siis mina selles satiiri ära ei tundnud, aga nagu ma juba mainisin, on viga ilmselgelt minus. Mina nägin selles hoopis traagikat ning just nii see kokkvõttes ka mulle mõjus – kurvastavalt. Suure kurvastuse manab esile see, et lugu jutustatakse monotoonselt, emotsioonitult, mis mõjub ükskõiksusena "väikeste" inimeste (kes kunagi olid "suured") murede suhtes.

Raamatuga poole peal olles ning mõeldes, mida selles raamatus võiks kujutatud olla, arvasin, et selleks on põlise intelligendi ja uus-intelligendi vastandamine. Ma arvan, et päris võssi ma sellega ei pannudki. Vaatamata sellele, et autori soov oli pilada kõrgema kunsti tegemist, koorus minu arvates sellest loost ikkagi nii välja, et uus-intelligent on keegi, kes võib korraks ju tulla ja heleda leegiga põleda, kuid lõpuks jääb peale siiski põline haritlane, kes kõnnib ja jääbki kõndima juba sissetallatud rada.

Tundub, et Mutt armastab Dostojevskit. Jermakoffi komistuskiviks sai "Idioodi" lavastamine... Samuti mainitakse paar korda "Vennad Karamazoveid".

Kuigi mu riiulis on veel teisigi Muti raamatuid, kahtlen, kas ma neid kunagi loen. Mutt on minu jaoks liiga intelligentne oma varjatud satiiri ja võõrsõnade kasutamise tõttu. Olles aga otsekohene – minu jaoks lihtsalt liiga igav.

Goodreads

Mutt, Mihkel, 1953-
Hiired tuules (1982)
järelsõna: Maimu Berg
kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht,  Akadeemia, 2009
256 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.