Friday, July 29, 2016

Sujata Massey. Zen aitab (Rei Shimura, #2)

Ühe soojaga sai ka teine Rei Shimura lugu loetud. Vormilt on see väga sarnane esimese osaga. Tegemist on taaskord ühe perekonnalooga, millesse Rei juhuslikult satub, ning selle kõrval Rei isiklik elu ja suhe Hugh'ga.

Lugu saab alguse sellest, et kuna Rei tegeleb nüüd klientidele antiigi ostmisega, saab ta tellimuse ühe jaapani antiikse kummuti ostmiseks. Kliendiks on jõuka zen-templi omaniku naine. Hiljem kodus avastab Rei, et kummuti väärtus ei vasta hinnale, mis ta selle eest maksis ning tehing tellijaga jääb ära. Rei loodab oma raha antiigikaupmehelt tagasi saada, kuid mees on juba kadunud ning leitakse surnuna. Rei asub otsima kummuti eelmist omanikku ning mässib ennast sellega sügavamale jõuka perekonna probleemidesse ning ohtu satub ka tema enda elu.

Tokyosse saabub ka Hugh' maailmarändurist noorem vend Angus, kelle tõttu Rei ja Hugh' suhted teravnevad. Aga lõpp hea, kõik hea.

Igatahes väga huvitav ja kaasahaarv lugemine. Raamatust saab väga palju teada jaapani kultuuri ja tavade kohta ning Rei ja Hugh on üksiti kui ka paarina väga sümpaatsed tegelased. Kuigi Angus tekitab selles loos palju paksu verd, mõjub ta oma süütuses (või pigem vastutustundetuses) ka päris armsana. Tegelikult on kõik tegelased huvitavad ja omapärased. Härra Ishida on üks väga lahe vana papi. Sügavamalt vaadates on Rei kujul tegemist iseseisvuse poole püüdleva kaasaegse naisega, kes ei soovi mitte kellestki sõltuda.

Soovin, et selle sarja tõlkmist jätkataks, sest tahan kindlasti teada, kuidas Rei ja Hugh' suhe edasi areneb ning millistesse seiklustesse ja sekeldustesse nad veel satuvad.

Goodreads

Massey, Sujata
Zen aitab
(Zen Attitude, 1998)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Villu Koskaru
kaane kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2014
307 lk.

Thursday, July 28, 2016

Sujata Massey. Surm lumes (Rei Shimura, #1)

42. Raamat, mida soovitab lugeda mõni siinse grupi liige

Lugemise väljakutse grupis soovitab seda Tiina Liinak ning kuna see oli ka üks neist raamatuist, mille loosimängus võitsin, oli otsust väga lihtne teha.

Ja see on tõesti väärt soovitus ja väärt lugemine. Pärast parajat posu skandinaavia, briti ja ameerika krimkasid on üks hea jaapani kriminull nagu sõõm värsket õhku. Laiemalt võttes on see muidugi klassikaline kriminaalromaan, kuid tegevuspaik ja teine kultuuriruum annab sellele päris palju lisaväärtust. Huvitav, et autor ei ole ise jaapani, vaid hoopis saksa-india päritolu. Kuid Jaapanis elanuna on ta väga hästi kursis sealse elu-olu ja suhtumisega välismaalastesse, mis on ka raamatu üks teemasid.

Nutikas ja vapper Rei Shimura on 27-aastane inglise keele õpetaja, kes elab ühes Tokyo räpases eeslinnas. Oma õpetajatööga ei teeni ta küll palju, aga mingi hinna eest ei läheks ta ka tagasi turvalisse ja jõukasse vanematekoju Californiasse. Ei, hoopis huvitavam on lahendada ootamatute pööretega mõrvalugu ja juhatada läänemaailma kodanikud läbi kaasaegse Jaapani iidsete traditsioonide.

Rei läheb aastavahetuseks puhkama mägisesse Siroyamasse. Aastavahetus on Jaapanis oluline puhkeperiood ning mägedesse on sõitnud puhkama palju erinevaid inimesi. Rei kistakse mõrvaloo keskmesse, kui ta leiab külalistemaja aias jalutades lume alt alasti jaapanlanna surnukeha. Kui ametlikuks surmapõhjuseks kuulutatakse enesetapp, asub ta koos surnud naise sõbra, šotlasest juristi Hugh'ga ise asja uurima. Esitades politseile tõendeid, et tegemist oli mõrvaga, saab peamiseks kahtlusaluseks Hugh. See sunnib Reid veel enam pingutama, sest lõkkele on löönud ka kirelõõmad. Kaevudes üha enam surnud naise minevikku, satub ohtu ka Rei enda elu.

Kui ma siin mõned ajad tagasi vingusin Vürstkaupmeeste "Pereäri" kallal, et kõik on nagu olemas, kuid miski jääb puudu, siis selles raamatus on kõik väga olemas ja paigas - kirg, mõrvad, saladused, intriigid, ning see kõik on väga ladusalt ja kaasahaarvalt edasi antud. Lugemise ajal ei juurelnud kordagi mõrvari isiku üle, sest hetkel toimuv oli palju huvitavam. Mul tegelikult isegi puudus huvi teada saada, kes see mõrvar ikkagi oli, sest elasin hoopis Reile ja Hugh'le kaasa. Loomulikult lõpus nentisin, et kes see muu olla võiski... Oli siis oli.

Goodreadsi andmetel on Rei Shimura sarjas ilmunud 11 raamatut. Eesti keeles on ilmunud vaid 2 esimest, nii kahju. Mulle tundub, et esikaanel on trükiviga, mitte Ray, vaid ikkagi Rei.

Võtan kohe järgmise osa ette. "Ohakalind" peab ootama.

Goodreads

Massey, Sujata
Surm lumes
(The Salaryman's Wife, 1997)
inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang
kujundanud Jaanus Samma
Tänapäev, 2012
414 lk.

Monday, July 25, 2016

Kristiina Ehin. Emapuhkus

41. Luulekogu

Kristiina Ehinit ja "Minu Eesti 3" ühendab mõtteline sild, sest just teda iseloomustab Justin Petrone kui blondi haldjat. Kuid see pole muidugi põhjus, miks ma just selle luulekogu valisin, sest raamatud väljakutsesse valisin juba eelmise aasta lõpul. See on vaid kokkusattumus, mis andis mulle lugemise väljakutseks idee – lugeda raamatuid just selliselt, kus järgmine raamat on mingil moel eelmisega seotud.

Gümnaasiumis tegin referaati Andres Ehinist, Kristiina isast. See nägi muidugi ette ka tema luulega tutvumist. Kimbuke sinilolli või midagi sellist iseloomustab Andrese luulet. Kristiina luulet polnud ma varem lugenud, kuid tema isiku olemuse ja kuuldud luulekatkete põhjal tekkis soov seda lugeda. Sellest ka siis selline valik, täiesti teadlik valik.

Raamatu tagakaane siseküljel on kirjutatud: "Emapuhkus" on Kristiina Ehini viies luulekogu. See on kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt. Luulekogu neli tsüklit käsitlevad naiseks- ja emaksolemise erinevaid tahke nüüd ja ennevanasti. Luuletusi saadavad katkendid autori perepärimusest, mis loovad sideme esiemadega.

Leian, et Kristiina Ehin on üks ütlemata kaunis naine. Sama võib öelda ka tema luule kohta. Ma ei lugenud seda valjusti, kuid kindlasti oleks see siis veel kaunimana kõlanud. Isegi luuletused sellest, kuidas lennujaamades pole lastele mänguväljakuid ega toidukohtades lastele toole. Lisaks emaduse teemale on ka linna- ja looduspilte. Kohati tekib tunne, et ta on istunud aknal ja lihtsalt kirjutanud, mida ta näeb ja tunneb, ja tulemus on lihtsalt suurepärane.

Aed on täis
mu valgete jalgade laulu

Hing on nagu need ämblikuniidid
risti-rästi
pingul
kahe klaariõunapuu vahel

Enne koitu
on kehad rasked
uni surub laud sügavale alla
Sa magad ripsmed puhkamas põskedel
hommik pole veel puudutanud su unede põlde
su alateadvuse üksildasi lauskmaid

Maga-maga
käed ümber minu
Siin on ohutu öö
Aed on risti-rästi täis
ämblikuniite
ja mu valgete jalgade laulu

Goodreads

Ehin, Kristiina, 1977-
Emapuhkus
kujundaja Lemmi Kuulberg
kaanepildid Kristiina Ehinilt
Pandekt, 2009
112 lk.

Justin Petrone. Minu Eesti 3

40. Üks Minu-sarja raamat

Lugemise väljakutse 40. raamat, kuid aasta 60. raamat, mis tähendab, et Goodreadsi Reading Challenge on tehtud.

Minu-sarjast on "Minu Eesti" raamatud ainsad, mille olen omale soetanud ja ka ainsad, mida lugenud olen. Tundub, et mind väga ei huvita, mis mujal toimub, vaid ikka eelkõige see, mis kodumaal sünnib, sest pärast selle raamatu lugemist tekkis huvi lugeda ka nt "Minu Supilinna" ja "Minu Narvat".

Lugesin esimest ja teist osa aastaid tagasi, seega vahetut võrdlusmaterjali Justini nägemuse muutumise kohta mul kahjuks pole, kuid üldiselt võib selle raamatu järel öelda, et ta on siin ikka päris sügavalt kodunenud. Raamatu kulminatsiooniks on perekonna "põgenemine" Ameerikasse, kui ajakirjanduses hakati neid poriga loopinud juhtumi pärast, kus politsei Justini öösel autoroolist ära korjas, sest tal polnud Eesti juhiluba (mina igatahes ei mäleta sellist juhtumit; muidugi pole Õhtuleht just minu lektüür ka). Aga puändiks naaseb ta juba 9 kuud hiljem ning tõdeb, et siin on tema kodu.

Väga vahetu ja siiras, palju äratundmisrõõmu ja elevust pakkuv. Mulle ka ei meeldi "parmud", mühakad ja jäigad ametnikud. Tal on väga hea oskus inimesi lõbusalt, kuid väga tabavalt kirjeldada, poliitikutest naabrimeheni. Minu jaoks oli veidi hämmastust tekitav, kui paljude prominentidega ta kohtunud on. Võibolla sellepärast, et temagi on üks nende seast, kuid raamatut lugedes sellist tunnet küll ei tekkinud nagu ta oleks üks neist. Millegipärast meenus sellega seoses kohe "Saja-aastase" lugu...

Väga rõõmustav oli teada saada, et nad oleks peaaegu Põlvasse kolinud või et Justin on Viljandi folgil koos Küiga musitseerinud. Siinkohal tervitused Marile ja kogu Küi-perele! Päris põhjaliku ülevaate annab ta ka Andrus Kivirähki "Ivan Orava mälestustest", tekkis kohe huvi ise seda raamatut lugeda.

Loodetavasti tuleb veel kunagi lisa.

Goodreads

Petrone, Justin, 1979-
Minu Eesti 3. Mis juhtus?
tõlkijad Raivo Hool, Kadri Pettai
kujundaja Madis Kats
esikaanefoto Remo Savisaar
Petrone Print, 2015
343 lk.

Friday, July 22, 2016

Thomas Keneally. Schindleri nimekiri

39. Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud

"Schindleri nimekiri" oli Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarja 70. ehk viimane raamat. Sari ilmus 2007-2008, seega ootas see raamat lugemist 8 aastat.

Olin sellisest tegelasest nagu Schindler ning sellest nn nimekirjast varem kuulnud, seega aimasin, millest raamatus juttu tuleb. Sõda ei ole minu jaoks kunagi lugemiseks kerge teema, kuid see ei olnud üldse selline nagu ma arvasin – see oli veel hullem.

Oskar Schindler oli sudeedisakslane, kes omas ja juhtis II maailmasõja ajal Poolas Krakovis tehast, kus vangistatud juudid oli peamine tööjõud. Raamat jutustab vägagi detailselt nende juutide elust ja saatusest ning sellest, mida suutis Schindler nende heaks ära teha.

Emotsioonid lugemise ajal kõikusid kõige laiemas skaalas. Mind pole kunagi varem holokaust niivõrd sügavalt puudutanud, kui seda raamatut lugedes. See on lihtsalt niivõrd võigas ja uskumatu, mida need inimesed läbi elasid ning nutt tuleb veel praegugi kurku, kui sellele mõtlen. Selle kõrvale aga tekitab tohutut heldimust see, et kõige selle õuduse keskel leidus inimesi, kes suutsid jääda inimeseks ning tegid kõik endast oleneva, et veidigi nende õnnetute inimeste olukorda parandada. Tõsi, hukkus väga palju süütuid inimesi ning nn Scindleri nimekiri (tema tehases töötavad inimesed) oli kogu hulka arvestades väike, kuid ka raamatus kõlab mõte, et päästes ühe inimese, päästad terve maailma.

Kuigi raamat on vaid veidi üle 300 lehekülje, võttis selle lugemine päris kaua aega. See ei ole selline raamat, mida loed suure huviga, ahnelt. Lugesin seda natuke haaval, sest ei suutnud seda lihtsalt palju korraga vastu võtta. Edasi lugema innustas aga tunne, et pooleli jätmine oleks kõigi nende kannatanud inimeste reetmine.

Kuigi alguses autor märgib, et see on romaan, ei lähe see kokku minu tavapärase ettukujutusega romaanist. Selles on väga vähe ilukirjanduslikku, seega võiks seda nimetada pigem dokumentaal-romaaniks, sest tegelased ja tegevuspaigad on kõik päriselt olemas olnud.

Väljakutse raames võiks seda lugeda veel näiteks punkti all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat". Muide, Oskar Schindler armastas Karl May indiaanilugusid ning vihje tema "Winnetoule" on selles täitsa olemas.

Goodreads

Keneally, Thomas, 1935-
Schindleri nimekiri
(Schindler's List, 1982)
inglise keelest tõlkinud Ruth Annus
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 70. raamat
320 lk.

Saturday, July 16, 2016

Anton Hansen Tammsaare. Ma armastasin sakslast

38. Taasleitud vana klassika

Arvan, et Tammsaare toesed kuuluvad kõik klassika hulka. Aga kuna just see mu lugemisnimekirjas figureeris, sai see raamat selle punkti alla paigutatud.

25
Raamat algab Tammsaare pöördumisega lugeja poole, kus ta selgitab raamatu tagamaad. Ta kirjutab, et see pole üldse Tammsaare enda kirjutatud, vaid see on kellegi kadunudks jäänud tundmatu noormehe käsikiri, mis on lihtsalt Tammsaare nimel välja antud. Algus tundubki selline veidi närviline, ei lähe kuidagi kokku minu ettekujutusega Tammsaarest. Üks vaene noormees elab kusagil katusekambris ja kirjutab sellest, kuidas ta midagi kirjutab. Aga eks näis, võibolla läheb veel huvitavaks. Õnneks pole see kuigi paks raamat, isegi kui on igav, siis ei pea kaua vaevlema...

Aga huvitav, kui palju määrab raamatu lugemisel see, mida eelnevalt on loetud? Püüan alati nii teha, et lõpetades ühe, alustan kohe teist. Et auku ei jääks. Eriti nüüd väljakutse raames, kui tuli pidevalt takus on. Kui palju võiks minu hinnangut selle raamatu suhtes mõjutada see, et Krossi "Kolme katku vahel" oli nii suurepärane ja mulle tohutult meeldis? Arvan, et kindlasti see mõjutab, sest tahes-tahtmata on esmaseks võrdlusmaterjaliks just eelnevalt loetu. Tegelikult on see ju kurb, kui see raamat selle tõttu minu poolehoidu vähem pälvib, sest mu hindamisskaalat on kergitatud. Seega püüan olla objektiivsem ning mitte lasta ennast Krossi lummusest mõjutada :)

82
Lugu läheb veidi huvitavamaks. Mina-tegelane noormees kirjutab oma lugu. Sellest, mis enne oli. Ta õppis ülikoolis, kuid see jäi pooleli ning töötab nüüd ühes ministeeriumis (raamatus "Kolme katku vahel" selgus, et ministeeriumi algne tähendus on vaimulike kogu; huvitav, kui sobituksid vaimulikud tänapäeva ministeeriumidesse?) ja samuti kuulus ta ka korporatsiooni (millesse juba tol ajal suhtuti kui paika, kus noored mehed vaid kerget meelelahutust naudivad!). Majas, kus ta tuba üüris, käib lastele koduõpetajaks noor sakslanna Erika, kellega kohtutakse enamasti lõunalauas. Pererahva, st majaproua suhtumine neiusse on veidi üleolev, kuna mõisnikud on kaotanud oma juhtpositsiooni ühiskonnas (tegevus toimub järelikult esimese vabariigi ajal; raamatu esmailmumine oli 1935). Noormees püüab võimalikult palju neiu kaitseks välja astuda, saadab teda õhtuti kojugi. Vahel teevad nad koos ka jalutuskäike. Oma vanaisale neiu aga oma viibimise kohta valetab, sakslastes on seisuslik uhkus veel säilinud. Noormees avaldab neiule armastust, kuid neiu jääb vastamisega tagasihoidlikuks – hirmust. Tagantjärele tõdeb noormees, et neiu ei jaganud tema suuri tundeid.

See tundub esmapilgul olevat selline üks igav armastuslugu. Tegevuspaigad on kogu aeg samad: lõunalaud, jalutuskäik ja siis noormehe enda arutlus. Et nagu ei toimukski eriti midagi. Aga lugu avaldubki tegelaste omavahelistes vestlustes. Nad puudutavad ilmselt tol ajal väga aktuaalset rahvuste vaheliste suhete küsimust (muidu poleks ju raamatul ka sellist pealkirja). Seda ka sugude lõikes a la millised on saksa neiud ja eesti noormehed. Ja keele küsimust veel eraldi.

Juba algusest peale on teada, et see on õnnetu armastuslugu, kuid praeguseks on juba piisav huvi tekkinud, mis neile noortele ikkagi saatuslikuks sai.

124
Kuna noormees on vallaline ja lastetu, siis ähvardab just teda töölt koondamine. See ajendab teda kiiremas korras suhted Erikaga ametlikuks muuta ning läheb neiu vanaisa jutule, kellele Erika on oma valetamise üles tunnistanud. Vanaisa on noormehega viisakas, kuid püüab talle rahulikult selgeks teha, et tema lapselaps on siiski paruness ning noormehel lihtsalt puuduvad võimalused teda vastavalt ülal pidada. Väga oskuslikult ja veenvalt kõneleb ta tõupuhtuse vajalikkusest Eesti vabariigis. Noormees ei suuda ennast kuidagi õigustada ning valetab ametikõrgenduse peatselt saabuvat. Juhtubki nii, et noormees koondatakse ning tunnistades seda Erikale, tekivad esimesed mõrad noorte ühisesse tulevikunägemusse.

Mulle tundub, et see vanaisa on lihtsalt üks kibestunud vanamees, kes pärast positsiooni kaotamist meeleheitlikult püüab näpuga riigi peale näidata: Ja ma ütlen teile, noormees: minu tõug on vana ja haruldaselt puhas, kui see teid huvitab. Eesti vabariigi valitsust huvitab see igatahes, sest loomade tõupuhtusest on ta õppinud juba lugu pidama, mis mulle väga meeldib. Võib-olla jõutakse kord sinnamaalegi, et ka inimesetõust hakatakse lugu pidama, nagu mina seda teen (lk. 95). Samuti on neis sõnades otsene viide natsisimile (30ndad: ajastu klapib).

Mõneti on see muidugi õige. Kui kedagi armastad, kuid ei suuda talle piisavalt pakkuda, siis lasedki teisel minna – armastuse pärast. Teisalt jälle, armastus peaks ju kõik võitma. Arvan, et noormehe poolt võidakski, kuid neiu on selles loos pidur. Muidugi tuleb mõista, et neiul on ka kaotada rohkem kui noormehel. Otsustades vastu astuda perekonna tahtele, kaotaks ta selle toetuse. Keeruline tõesti. Erika jaoks muudab otsustamise lihtsamaks ka see, et ta soovib suhtest isikliku arengu toetamist (teiselt inimeselt õppida, saada paremaks igas mõttes), aga nagu loost välja tuleb, seda see noormees piisavalt ei paku.


Noormehe nimi on Oskar. Pärast vestlust Erika vanaisaga on noormees murtud. Ta ei suuda olla piisavalt kindlameelne, et vaatamata vanaisa seisukohale suhet Erikaga jätkata. Neiule tekib keegi sakslasest noomees Ervin, kes hakkab teda õhtuti koju saatma. Oskar suundub maale vanemaid külastama. Ka seal on suhted pingelised ning ta naaseb linna. Kuna Oskaril raha ja teenistust pole, on majaproua nõus talle võlgu ulualust ja toitu pakkuma, toaga ta nõustub, kuid toidust keeldub. Nii ta siis elab vaikselt omaette, teenijatüdruk tassib talle majaproua käsul siiski söögipoolist. Aeg möödub. Ühel päeval leiab Oskar lehest Erika surmakuulutuse ning tõttab Erika vanaisa majja. Vanaisa on murtud ning kahetseb, et ei toetanud noorte armastust. Vanaisa annab Oskarile Erika kirja, mille neiu enne oma surma kirjutas, jutustades omapoolse loo.

Tegemist on seega traagilise armastuslooga. Selguse kogu loost avaldab alles Erika kiri, sest Erika tunded ja mõtted on eelnevalt väga varjus olnud (lugu jutustab ju Oskar). Raamatule on põhjaliku järelsõna kirjutanud Eerik Teder. Nõustun temaga igati, et Oskari näol oli tegemist eesti noormehega, kes ei suutnud üle olla alandlikust orjameelsusest ning nägi Erikas vaid parunessi, mis saigi tegelikult suhtele saatuslikuks. Erika vastupidi oli küll aadlisoost, kuid oli valmis selle armastuse pärast kõrvale heitma. Erika kiri paneb asjaolud hoopis teise valgusse, kui need algul tundusid. Kui palju olulist elus valjule võib jääda, kui teada on vaid pool; tihti jääbki just see olulisem pool varjule. Ilmselt ei olnud ka mina lugejana piisavalt tähelepanelik, muidu oleks mõistnud, mida  vanaisa vestluse järgsel Erika ja Oskari kohtumisel see kohver tähendas...

Esmapilgul tundub see tõesti veidi igav, kuid see ei olegi pealiskaudne armastusele keskendunud lugu, vaid sisaldab endas palju laiemaid ja sügavamaid teemasid. Diskusiooni iseendaga jätkub veel mõneks ajaks pärast raamatukaane sulgemist.

Muide, järelsõnas selgitatakse ka seda autori eessõna, pöördumist lugeja poole. Tuleb välja, et selline teguviis olevat sel ajal väga tavaline ning on lohutav teada, et see siiski on Tammsaare enda looming.

Goodreads

Tammsaare, A. H., 1878-1940
Ma armastasin sakslast (1935)
Eesti Raamat, 1984
Kogutud teosed, 12. raamat
208 lk.

Tuesday, July 12, 2016

Jaan Kross. Kolme katku vahel

37. Raamat, mille tegevus toimub 12.-16. sajandil

Raamatu tegevus toimub 16. sajandi teisel poolel ning kirjeldab tolleaegset elu Eestimaal läbi Balthasar Russowi tegemiste.

Balthasar Russow on "Liivimaa kroonika" autor ning viimase sajandi jooksul on spekuleeritud tema eesti päritolu üle, mis ajendas ka Jaan Krossi seda romaani kirjutama. Loomulikult ei ole kõik selles raamatus tõestisündinud, kuid usun, et paljud isikud ning kogu see olustik on tõesed. Minu arvates on see imetlusväärne, kui oskuslikult on ajalugu ja fiktsioon selles raamatus seotud. Tuleb siiski meeles pidada et tegemist pole ajalooraamatu, vaid siiski ilukirjandusliku teosega, kuid see ongi tõestus sellest, et tegemist on meistriteosega.

Ja kui ei olnudki kõik päriselt nii nagu raamatus kirjutatakse, mis siis. Minu silmis jääb nüüd Balthasar Russow alatiseks voorimehe pojaks, kes õppis toomkoolis koos aadlike võsudega, suundus õppima Saksamaale, tuli tagasi, et kaasa teha talupoegade mässus Koluvere linnuse all, põgenes (Kuressaare kaudu) ning siirdus tagasi Saksamaale, kust naases õpetatud vaimulikuna tagasi Tallinnasse ning sai Pühavaimu kiriku pastoriks.

Minu jaoks on raamatu suurim väärtus selles, et mul on nüüd üsna selge pilt 16. sajandi Eestimaa valitsemisest ja võimusuhetest, aga ka ühiskonnast tervikuna. Kuna Eestimaa oli Liivi sõja näol tõmmatud suuremate jõudude omavahelisse kemplemisse (Saksa ordu, Rootsi, Taani, Venemaa ja Poola kaklus Liivimaa pärast), siis ei piirdu see pilt ainult Eestiga. Samuti olin ma varem vaid kuulnud sellisest nimest nagu Pontius De la Gardie. Selles raamatus sai see nimi minu jaoks vägagi konkreetse näo ja teo.

Nagu ajastule kohane, sisaldas raamat ka kirjeldusi elu võikamast poolest. Verdtarretavalt kirjeldatakse (lk. 227-228) inimese hukkamisest rattale tõmmates ning üsnagi detailselt katku ravimise võtteid (nt. lk 499). Samuti näpunäiteid, kuidas tagada tuleohutus rünnaku alla sattunud linnas (lk. 657). Muide, 16. sajandi antiperspirandiks oli roosivees prepareeritud mandlijahu (lk. 917). Raamatus on ka palju muigama panevaid episoode. Enamasti olid need seotud Balthasari sõbra Märteniga, kes on ehtne eesti mehe võrdkuju.

Äratundmisrõõmu pakkus avastus, et juba siis lauldi jõulujumalateenistustel laulu "Üks roosike on tõusnud". See kallis lilleke... Aga ka lõik kroonikast, kus arutletakse teemal, miks venelased nii vaprad sõdurid on. Kui nad mõne kindluse [---] vabatahtlikult loovutavad, siis ei tohi nad enam oma pärismaale tagasi minna, sest nad löödaks seal kõik suure pilkamisega maha (lk. 726). Nende sajanditega pole ikka mitte midagi muutunud...

Kogu selle värvika ajaloo virr-varri taustal aga poeb hinge Balthasari armuelu ning isiklik kuulsus kroonika kirjutajana. Just neis väljendub loo kõige sügavam traagika.

Ma olen kunagi ammu "Keisri hullu" lugenud, kuid seda arvestamata, oli see esimene tõsisem kokkupuude Krossi loominguga. Kui alguses oligi veidi harjumatu, siis õige pea tajusin sügavat sümpaatiat tema kirjutamisviisi ja -stiili vastu. Sõnavara on rikkalik ning väljendusviis väga poeetiline. Ma ei ütleks, et teda on raske lugeda... Kross on tõesti kirjanik suure algustähega ning kindlasti leian end veel tulevikus mõne tema teose seltsist.

Goodreads

Kross, Jaan, 1920-2007
Kolme katku vahel: Balthasar Russowi romaan
järelsõna: Juhan Kreem
kujundaja Jüri Jegorov
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008
Eesti Lugu, 10. raamat
1082 lk.