Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas"

4. Raamat, mille said raamatuvahetusest, kasutatuna või said tasuta (13/53)

Sain raamatu Tartu Riiamäe uuskasutuskeskusest hinnaga 1.20. Raamatu soetasin just autori pärast.

Kes ei teaks "Salaaeda", "Väike lord Fautleroyd" või "Väikest printsessi"?! Sama autori sulest on ka "Valge rahvas". Minu ootused sellele olid kõrged, kuid kahjuks neile ei vastatud. Lugu räägib ühest Šotimaal elavast tüdrukust, kes näeb ja suhtleb vaimudega, nn valge rahvaga. Idee iseenesest mulle väga meeldib ja kirjakunstiliselt on ilus, šoti olustik on suurepäraselt edasi antud, kuid sisult kuidagi pealiskaudne ja lühike. Võibolla sobibki lastele paremini...

Frances Hodgson Burnett "Valge rahvas" ("The White People", 1917)
tõlkinud Margit Peenoja
Fantaasia, 2004
84 lk.

Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Mark T. Sullivan. Vaimutants

47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat

See ei olnud tegelikult raamat, mille juhist järgides esimesena raamatukogust leidsin. Esimesel korral sattus selleks üks väga paks raamat, mille pealkirja ma praegu ei mäletagi. Selline tulemus masendas mind kohutavalt, sest väljakutse on küll lõpusirgel, kuid väike väsimus on siiski juba tekkinud. Seega otsustasin riiulivahesid lugeda hoopis teisest otsast. Teise valiku ehk selle raamatu kiitsin heaks.

Patrick Gallagher saabub väiksesse Vermonti linnakesse Lawtonisse materjali koguma dokfilmi tarvis, mis jutustab kunagisest kohalikust preestrist, kes suutis tervendada inimesi ning kavatsetakse nüüd pühakuks kuulutada. Patrickul on selja taga valusalt lõppenud abielu ning tähistab oma 40. sünnipäeva üksi looduses viibides ja kala püüdes. Saagiks ei lange kahjuks mitte kala, vaid kohaliku loomaarsti laip... Juhtumi uurimisega hakkab tegelema kohalik politseiuurija Andromeda Nightingale, kelle minevikku varjutavad samuti valusad sündmused. Kui järgmiseks mõrvaohvriks langeb Andie ema sõbranna, avastavad Andie ja Patrick, et on lahendamas lugu, mis viib nad sajandi taguste sündmusteni, kui tapeti üks indiaanitüdruk, kes valdas vaimutantsu-kunsti.

Mulle krimkad meeldivad ja see oli just midagi meelepärast. Ei midagi keerulist ega rasket, hoopis huvitav ning lõpuni põnevust pakkuv. Huvitavaks tegi selle minu jaoks eelkõige indiaanlaste ja nende saatuse käsitlemine. Vaimutants on indiaanlaste rituaal surnud esivanematega suhtlemiseks ning kogu lugu tiirlebki surnud indiaanitüdruku ümber, kes pidas päevikut, kus muuhulgas oli kirja pandud ka vaimutantsu "retsept". Tegelastena mõjusid Patrick ja Andie vägagi sümpaatsetena, lugejana tundsin neile väga kaasa ning olin siiralt rõõmus nende teineteise leidmise üle. Ehk üks selline päris kobe pala nii krimkade kui suhteromaanide fännidele. Sellelt autorilt võiks veelgi midagi lugeda (eesti keeles on ilmunud veel "Puhtakse saamine").

Goodreads

Sullivan, Mark T.
Vaimutants
(Ghost Dance, 1999)
inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
kaas: Olev Vallak
sarja kujundus: Rudolf Pangsepp
Eesti Raamat, 2002
Mirabilia
262 lk.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.

Edgar Allan Poe. Poeem "Ronk" ja teised luuletused

13. Raamat žanrist, mida sa pole enne lugenud

Poe, Edgar Allan, 1809-1849
Poeem "Ronk" ja teised luuletused
Johannes Aaviku tõlkes
Härmametsa Talu Kirjastus, 2000
60 lk.

Goodreads

Sisaldab luuletusi:

Vaimude loss - The Haunted Palace, 1839
Linn meres - The City in the Sea, 1845
Rahutuse org - The Valley of Unrest, 1831
Mõrsjalaul - Bridal Ballad, 1837
Võitja uss - The Conqueror Worm, 1843
Lenoor - Lenore, 1843
Ronk - The Raven, 1845
Surnute vaimud - Spirits of the Dead, 1827
Ulmmaa - Dreamland, 1844
Ulaluum - Ulalume, 1847
Annabel Lee - Annabel Lee, 1849
Eldorado - Eldorado, 1849.

Arvan, et selle raamatu žanriks võiks nimetada õudusluule. Igatahes see ei ole päris tavaline luule, sest neis poeemides esinevad kuuvalgus, vaimud ja surnuaed. Üks näide poeemist "Ronk":

Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal

vaikses majas...

Ehmatav, kas pole? Johannes Aaviku tõlkes kõlavad luuletused pisut arhailiselt, kuid arvan, et see annab neile isegi veidi hirmuäratavust juurde. Positiivne on see, et luuletused on kahes keeles: inglise ja eesti keeles. Mul on juhtumisi samalaadne Puškini valitud luuletuste raamat (luuletused vene ja eesti keeles), tekkis isu see tõsisemalt ette võtta.

Charles Dickens. A Christmas Carol

11. Raamat, mida loed originaalkeeles (v. a. eesti keeles)

Dickens, Charles, 1812-1870
A Christmas Carol (1843)
The Floating Press, 2009
153 lk.

Goodreads

Ebenezer Scrooge on ärimees, kes hoolib vaid rahast. Ta on külm ja kalkuleeriv ning temas puudub elurõõm. On jõululaupäev. Tema äripartneri surmast möödub täpselt 7 aastat. Hiline pärastlõuna, väljas udutab ja külmetab. Väljas ruttavad inimesed rõõmsas jõulusaginas. Ta põlgab jõulupühi ja rõõmu jagamist, keeldub õepoja küllakutsest ning käsib sekretäril järgmisel päeval, jõulupäeval varakult tööle ilmuda. Õhtul kodus aga ilmutab talle ennast tema surnud äripartner, kes annab teada, et sel ööl ilmuvad tema juurde veel kolm vaimu. Need viivad ta ajarännakule tema minevikku, olevikku ja tulevikku. Sellega mehe süda sulab ning ta saab aru, mis elus tegelikult tähtis on.

"Suured lootused" oli seni ainus Dickensi teos, mida lugenud olin. "A Christmas Carol" võib esmapilgul tunduda lastele mõeldud muinasjutuna ja ilmselt seda enamasti nii serveeritaksegi, kuid minu arvates on selle iva siiski mõeldud täiskasvanutele. Arvestades aega, kui palju aega on möödas selle kirjutamisest, siis minu arvates on see tänasel päeval ikka veel vägagi teemakohane. Jah, inimesed, kel on raha, võivad jõulude ajal praegugi väga helded olla, kuid kahtlen, kui palju selles on siiski seda puhast jagamisrõõmu ning kui helded need inimesed muul ajal on. Selle loo moraal on inimloomuse üldisel muutumisel, lihtsalt jõulud on parim aeg selle muutuse läbiviimiseks. Arvan, et inimese heldus ei olene tegelikult rahakoti paksusest, vaid südame suurusest. Kuid ka rikkal inimesel võib olla suur süda.