Philip Pullman. Kuldne kompass (Tema tumedad ained, #1)

12. Raamat, mille tegevus toimub süngel sügisel või külmal talvel.

Ei teagi kohe, kust otsast peaks alustama...

Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.

Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.

Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.

Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.

Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Jeannette Walls. Klaasloss

6. Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat.

Jeannette Walls kirjutab oma lapsepõlvest. See on olnud kannatusterohke. Tal oli küll perekond, kuid kahjuks olid vanemad rahaasjades vägagi saamatud ning sellepärast kannatati tihti puudust. Ema oli kunstnikuhingega pedagoog, kes valitud ametis kuigi kaua vastu ei pidanud. Isa oli väga intelligentne, kuid ka tema ei suutnud kuigi kaua ühel kohal vastu pidada, lisaks sellele armastas ta liiga sageli pudelipõhja vaadata. Kõigele sellele lisaks ei suutnud vanemad kuigi pikalt ka kindlat elukohta hoida, pidevalt rännati ringi. California, Arizona, Lääne-Virginia, New York. Jeanette sai toetuda vaid oma vanemale õele ja nooremale vennale, peres oli ka kolmas, väike õde. Suuremad lapsed õppisid iseseisvalt endaga hakkama saama. Käisid prügikastidest toitu otsimas, taarat korjamas, hiljem suutsid ka tööga veidi raha teenida. Laste suureks sooviks on ruttu suureks saada, et kodust lahkuda.

Imestama paneb, et vaatamata materiaalsele kitsikusele ning sagedastele pingelistele olukordadele kodus kasvas Jeannette'ist korralik inimene. Ei saa öelda, et tema vanemad ei oleks hoolinud oma lastest. Nende harimine läks neile vägagi korda, osalt tegidki seda just vanemad. Mina näen selles perekonnaloos kurjajuurt vanemate puudulikus finantskirjaoskuses. Seda iroonilisemana tundub teadmine, mis raamatu lõpus Jeannette'ile selgub, et kogu oma elu on neil olnud rikkust, millest elatuda, kuid lapsevanema üks põhimõte oli takistanud neil seda kasutada. Ilmselgelt Jeanette'i vanemad ei hoolinud rahast, kuid siiski tundsid vajadust selle järele ega jätnud seda ka kuulutamata. Isa töötas uue söekaevandamistehnoloogia välja töötamise kallal ning nõudis selleks investeeringuid. Ema kulutas raha kunstitarvetele, kuid ei müünud kunagi ühtegi oma maali. Õnneks ei unustatud ka lapstele midagi ilusat osta, seda siis, kui mõni suurem rahasüst saabus. Kõige kurvastavam oli aga nõue, et lapsed said jälle mujale kolides kaasa võtta vaid ühe asja. Kuna reeglina tekkisid ära kolimise ideed emotsioonide ajel, nägi see lõpuks välja hoopis probleemide eest põgenemisena.

Raamatu pealkiri viitab lubadusele, mille isa Jeannette'ile andis. Et ühel päeval elavad nad suures klaaslossis. Kuid kahjuks lubaduseks see jäigi... See on kurb ja masendav raamat, kuid üllatuslikult on selle keel sisuga võrreldes oluliselt positiivsem. Jeannette ei hala ega otsi kaastunnet, vaid lihtsalt jutustab. Vaatamata sellele edenes mul selle lugemine üpris visalt, sest seda oli sisu pärast raske uuesti kätte võtta. Ometi tunnetan selles nüüd teatud helgust, kuid ka tõsidust, mis paneb järele mõtlema.

Walls, Jeannette, 1960-
Klaasloss
(The Glass Castle, 2005)
tõlkinud Krista Eek
kujundanud Angelika Schneider
Tänapäev, 2015
398 lk.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel

 

2. Raamat, mille tegevus toimub riigis, kus tahaksid kindlasti ära käia.

Minu unistuste maaks on Austraalia, mida kindlasti kunagi ka külastan. Just seal toimubki raamatu "Valgus ookeanide vahel" tegevus.

Janus Rock on väike saareke Edela-Austraalias. Seal on majakas, mis näitab teed kahe ookeani, India ookeani ja Lõuna ookeani, vaheli liiklevatele laevadele. I maailmasõda on lõppenud ning sõjast eluga naasnud austraalia mehed püüavad leida oma kohta ühiskonnas. Seal hulgas Tom. Temal on hästi läinud, sest paljud naasnud mehed leiavad oma koha hooldekodust, kuid tema on jäänud väliselt sõjast puutumata. Ta tunneb ennast süüdi, et tervelt tagasi tuli. Püüdes sisimas rahu leida, võtab ta vastu teenistuse Janus Rocki majakavahina. See on üksildane, tuuline paik keset merd, mis on ideaalne paik üksi olemiseks. 

Tema tee aga ristub noore tütarlapse Isabeliga. Nad abielluvad ning naisest saab tema kaaslane meretagusel saarel. Nad unistavad lapsest, kuid saatus tahab teisiti. Nad elavad läbi juba kolmanda nurisünnituse, siis aga uhutakse rannale paat surnud mehe ja nutva imikuga. Nad matavad mehe ning jätavad lapse endale, juhtunust kellelegi teatamata. Mõned aastad hiljem ilmneb tõde, et meest ja last leinab taga mehe abikaasa ja lapse ema. Keeruline olukord paneb proovile Tomi ja Isabeli armastuse ning otsustab inimeste saatuse.

Mulle meeldis foon, mis seda raamatut lugedes tekkis. Selleks oli mere lõhn ja meremüha. Erakordseks teeb selle kerge kuid sügav kirjutuslaad. Mitte midagi ei öelda päris otse, kuid emotsionaalselt torkab jutustus just kõige sügavamale hingesoppi. Mulle sellised raamatud väga meeldivad, mis lasevad endal kaasa mõelda ja mis veel olulisem, kaasa tunda. Muidugi on ka teema äärmiselt tundlik. Ema armastus oma lapse vastu. Olukorrale, millesse Tom ja Isabel sattusid, ei ole ühest ja kerget lahendust.

Tunnistan, et algul hoidsin sellesse raamatusse suhtumises teatud distantsi. Nagu ma tavaliselt (värskete) bestselleritega teen. Mul on väga hea meel, et mu suurim hirm, et see raamat mulle ei meeldi, ei saanud teoks. See on imeline! Suurepäraselt kirjutatud raamat.

Veidi kriitikat saab ainult kaanekujundus. Inimesele, kes filmi pole näinud, ütleb see pilt minu arvates väga vähe ehk minu arvates müüks majakas esikaanel paremini (majakas on tagakaanel).

Stedman, M. L.
Valgus ookeanide vahel
(The Light Between Oceans, 2012)
tõlkinud Bibi Raid
Pegasus, 2016
391 lk.

Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.

Sarah Moore Fitzgerald. Lootuse õunakook

Sellest raamatust on palju räägitud ja kirjutatud. Minu kätte sattus see ühe sündmuse läbi, mida oma poja klassiga läbi viisin. Mõtlesin, et loen selle raamatu läbi, enne kui raamatukokku tagasi viin. Selline alla 200-leheküljeline väiksemas formaadis ja suht suure kirjaga teine. Ühe-päeva-lugemine.

Iirimaa. Meg ja Oscar on noored, klassikaaslased, parimad sõbrad. Nad on naabrid. Nende kodud asuvad teineteisele väga lähedal ning toa aknad asuvad vastamisi. Nad veedavad niiviisi oma toast lahkumata teineteisega suheldes väga palju aega. Oscar on väga eriline poiss. Tal on võimed. Ta küpsetab kõige maitsvamat õunakooki, mida eales saanud oled. Ning ta tunneb, kui keegi hädas on, ning tõttab hädasolijat päästma, õunakook karbiga kaasas. Kõlab kummaliselt...

Kui Meg aga vanematega pooleks aastaks Uus-Meremaale kolib ning nende majja üüriliseks kolinud Palomast Oscari uus naaber saab, hakkab kõik kuidagi viltu kiskuma. Kirjavahetus Megiga katkeb, Oscar langeb koolis teiste pilke alla ning lõpuks ei näe ta muud väljapääsu, ta otsustab elust lahkuda.

Kuuldes Oscari kadumisest, kihutab Meg Iirimaale tagasi. Koos Oscari vennaga on nad ainukesed, kes keelduvad Oscari surma uskumast, sest surnukeha ei leita. Meg elab vaid suures lootuses, et Oscar on elus. Asjaolusid uurides saab ta jälile Paloma salasepitsustele ning seda raskemaks muutub loota, et poiss, keda ta armastab, võiks veel kunagi tema ellu tagasi pöörduda.

Vaatamata sellele, et kirjeldused on napid ning tegevuse jutustus võrdlemisi lüheldane – raamat koosneb vaheldumisi Megi ja Oscari jutustustest –, on tegemist tõsiselt hingemineva looga. Mul on väga raske uskuda, et Paloma-suguseid inimesi on olemas. Samas, selliseid täiskasvanuid leidub tõesti, miks siis ei võiks ka selliseid lapsi olla. Ma arvan, et see raamat võiks õpetada noortele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, et ära kahtle oma tunnetes, ütle need välja, sõbrad on need, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled.

Ei juhtu kuigi tihti, et mõtleksin sellele, mis pärast raamatu lõppu edasi saab. Selle raamatu puhul mõtlesin. See polnud mingisugune fantaasia, vaid see, mis edasi sai, oli juba raamatusse sisse kirjutatud, seega pole kahtlustki, et just nii see olekski edasi läinud.

Mulle pakkus see raamat väga meeldiv üllatuse. Väljakutse raames võiks seda lugeda nt "Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamatu" punkti all.

Goodreads

Fitzgerald, Sarah Moore, 1965-
Lootuse õunakook
(The Apple Tart of Hope, 2014)
inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
182 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Andrus Kivirähk. Karneval ja kartulisalat

26. Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamat

Ma pole varem Kivirähki lasteraamatuid lugenud. Tema looming mulle väga meeldib ning kui peaksin seda kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis võiks see sõna olla crazy - pöörane ja ettearvamatu. "Karneval ja kartulisalat" seda kindlasti on.

Raamatus on 30 lühikest, aga väga löövat lugu. "Karneval ja kartulisalat" on esimese loo pealkiri. See on lugu lapse sünnipäevapeost, kus üks poiss väga palju süüa tahtis, selle asemel, et teiste lastega mängida. Poiss aga tiriti siiski kaasa karnevali mängima. Kui teised kehastasid ennast printsessideks, haldjateks ja päkapikkudeks, siis poiss maskeeris ennast leevikeseks, kes "söögimajja" sööma "lendas". Puänt oligi selles, et tema sõi ja teised vaatasid suu ammuli, sest leevikest ei tohi segada ega hirmutada.

Kuigi lood sisuliselt omavahel otseselt seotud pole, on lood ajaliselt järjestatud, algab talvel ja lõppeb jõuludega. Kõiki lugusid ühendab mingisuguse reaalse pildi olemasolu, mida vaadatakse hoopis isesuguse nurga alt. See vaade on samas vägagi loogiline, väga lähedane lapse loogikale. Näiteks on seal lugu tädist ("Tädike ja sirel"), kes soovis, et linnukesed tema akna alla sireli okstele kauemaks istuma jääksid. Ta riputas põõsale rasvapallid. Aga siis soovis ta oma aeda lapsi. Ta riputas põõsale komme ja lapsed tulid. Lõpuks olid põõsa otsas linnukesed, lapsed ja postiljon ning tädi oli väga õnnelik. Vot ise täiskavanuna ei tuleks selle pealegi...

Minu lemmiklugu on aga "Kuidas supikulp lasteaias käis". Huvitav oleks teada, kas päriselt ka sellist asja on juhtunud, et mõni laps mänguasja asemel supikulbi lasteaeda kaasa võtab. Igatahes on see väga armas ja südantsoojendav lugu.

Muidugi tahan kiita ka väga ilusaid ja vahvaid Heiki Ernitsa joonistatud pilte, mis muudavad lood tõeliselt elavaks.

Goodreads

Kivirähk, Andrus, 1970-
Karneval ja kartulisalat
illustratsioonid: Heiki Ernits
Varrak, 2015
128 lk.

Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.

Goodreads

Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.

Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.

Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.

Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):

Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"

Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.

Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):

Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"

Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".

Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).

Lucy Maud Montgomery. Roheliste Viilkatuste Anne

Montgomery, Lucy Maud, 1874-1942
Roheliste Viilkatuste Anne
(Anne of Green Gables, 1908)
tõlkinud Piret Ruustal
illustratsioonid Sybil Tawse
Huma, 2001
Lastekirjanduse klassika
392 lk.

Goodreads

Lucy Maud Montgomery on kanada kirjanik, kes oma tuntuse saavutaski "Roheliste Viilkatuste Anne'iga". Goodreadsi andmetel on Anne'i sarjas ilmunud kokku 9 raamatut. Eesti keeles on ilmunud 2 esimest.

See on lugu punapäisest tüdrukust Anne'ist, kes on jäänud orvuks ning kelle 60ndates eluaastates õde-venda 11-aastasena lapsendavad. Rohelised Viilkatused on talu, kuhu Anne ekslikult elama asub. Ekslikult seepärast, et tegelikult sooviti lapsendada poissi. Kuid Anne oma siira oleku ja fantaasiküllasusega suudab vanakesed esimestest hetkedest ära võluda. Naabertalus elavast Dianast saab tema parim sõbranna ning koos satutakse igasugustesse sekeldustesse. Samas veab Anne ka vägikaigast paar aastat vanema Gilbertiga, keda iga hinna eest püüab õppeedukuses edestada.

Lapsena vaatasin selle raamatu põhjal tehtud teleseriaali ja mulle see väga meeldis. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et lugesin ka raamatut (Illustreeritud klassikavaramu sarjas ilmunud raamatut põhimõtteliselt ei lugenud). Ootused olid igatahes kõrged. Kahjuks pidin veidi pettuma, kuid kuna ma pole raamatu sihtgrupp, siis ma ei võta seda kuigi tõsiselt. Teises pooles hakkasid Anne'i pikad monoloogid mind veidi häirima, olin neist lihtsalt tüdinud, kuid õnneks kompenseeris seda tegevuse huvitavamaks muutumine. Raamatu lõpetanud, oli huvi edasise suhtes igatahes piisavalt suur, et teine osa ("Avonlea Anne") oma lugemislisti lisada. Ma ei välista, et seda raamatut tagasi raamatukokku viies juba järgmist osa koju ei too. Kui edaspidigi huvi säilib, loen ilmselt ka järgmised osad. Need aga juba inglise keeles.

Lewis Carroll. Alice Imedemaal

6. Raamat, mille peategelane on laps

Kummaline, et ma polnud seda raamatut lapsepõlves lugenud. Ma alustasin seda, kuid kunagi ei lõpetanud ja nüüd sain aru miks. See on väga segane ja ebaloogiline raamat. Ju ma siis polnud kuigi elava fantaasiaga laps. Aga täiskasvanuna mõistan seda raamatut palju paremini. Kuigi minu arust seda polegi vaja mõista. See on lihtsalt ühe lapse unenägu. Arvan, et kellegi unenäod ei ole loogilised. Alice'i unenägu oli minu arvates kohati päris košmaarne. Eriti Ärtuemanda pidev soigumine "Pea maha tal!". Või siis see Hertsoginnat ja põrsas-last panniga loopiv teenija. Õudne ju! Tore, et see unenägu kuigi kaua ei kestnud ja veel parem see, et see Alice'ile mingisuguseid komplikatsioone ei paistnud tekitavat :)

Lapsena oli meil kodus ka saksakeelne "Alice im Wunderland". Ma ei lugenud seda, kuid selles olid väga ilusad pildid, mida armastasin vaadata.

Goodreads

Alice's Adventures in Wonderland, 1865

Carroll, Lewis, 1832-1898
Alice imedemaal / inglise keelest tõlkinud Jaan Kross; illustreerinud Vive Tolli
Tallinn : Eesti Raamat, 1971
104 lk.

Lugemisaeg 27. jaanuar
+18 päeva

J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi

3. Võlukunsti raamat

See on raamat, mis ilmselt tutvustamist ei vaja. Kõik teavad seda. Ja kõik peaksid seda lugema, sest see on seda väärt. Kui osutub igavaks, siis vähemalt tead, et pole seda väärt...

Kui Potteri-hullus 2000ndate algul pihta hakkas, olid mul lihtsalt muud tegemised ja muud huvid, et sellega koheselt kaasa minna. Varasemad kokkupuuted piirdusid kolmanda osa (Harry Potter ja Azkabani vang) kinokülastusega ja sama raamatu soetamisega. Isegi lugemist alustasin, kuid esimesest peatükist vist kaugemale ei jõudnud. Ma tõesti üritasin...

See on üks mu viimase aja parimaid lugemiselamusi. Rowling oskab kirjutada! Oleksin pidanud seda juba varem uskuma, sest Cormoran Strike'i lood ju mulle väga meeldivad. Aga no Potter on ikka klass omaette. Isu tekitamiseks on raamat just paraja paksusega. Lisasin teise osa (saladuste kamber) to-read listi, et oma hajameelsuses seda lugeda ei unustaks (nii palju häid raamatuid on järjekorras). Kui ma ennast selle väljakutsega seoses nii palju ei piitsutaks, siis võiks ju selle kohe ette võtta. Aga kahjuks peab veel oma järge ootama. See tuleb, olen selles kindel.

P.S. Järjehoidja on Potteri lugemiseks nagu rusikas silmaauku.

Goodreads

Harry Potter and the Philosopher's Stone, 1997

Rowling, J. K., 1965-
Harry Potter ja tarkade kivi. / tõlkinud Krista Kaer
[Tallinn] : Varrak, 2000 ([Tallinn] : Ühiselu)
263, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 12.-14. jaanuar

+10 päeva