Agatha Christie "Kümme väikest neegrit"

46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole

Minu nimes ei ole K-tähte.

Neegrisaar on üksik saar meres, millel kõrgub uhke häärber. Keegi ei tea, kellele see kuulub. Saladuslik omanik kutsub 10 inimest sinna nädalalõppu veetma. Salapära lisab seegi, et nad hakkavad ükshaaval surema, ning ülejäänud hakkavad omakeskis uurima, kes on kõige selle taga. Lõpuks ei jäänud kedagi järele ning uurimise võttis üle politsei, aga sellest raamatus enam pikalt ei kirjutata. Õnneks mõistatus siiski lahendamata ei jää.

Mulle krimkad meeldivad. Põnev oli. Samas lõpus olin väga pettunud, millegipärast. Ilmselt sellepärast, et sellise lahenduse peale ei oleks ise elu sees tulnud. Tundsin ennast petetuna.

Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" ("Ten Little Niggers", 1939)
tõlkinud Mart Aru, kaas Maarja Värv
Varrak, 1994
189 lk.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju" (Millennium, #5)

Viies Lisbeth Salanderi lugu, teine raamat David Lagerctantzi sulest. Seekord avaneb taaskord väike tahk Lisbethi minevikust. Sellega seoses harutab Mikael saladuslikku kaksikute juhtumit - jällegi üks plekk Rootsi sotsiaalhoolekande ja teadusajaloos, mis vajab päevavalgele toomist.

Seda, et Lagerctantz Larssoni tasemele ei küündi, ütlevad ilmselt paljud, kaasa arvatud mina. Kuid minu arvates ei ole need sellepärast kohe kehvemad. Neis on seda põnevust ning tumedust, mis iga uue osa ilmudes tekitab  soovi seda kohe-kohe lugeda. Lagercrantzi tekst on tihedam, kuidagi kompaktsem kui Larssonil oli. Selles osas juhtub väga palju, kuid raamatus on vaid veidi alla 350 lehekülje. Samas tunnen puudust Larssoni otsekohesusest, teatud jõhkrusest, šokeerimisoskusest. Lagercrantz on kuidagi peenetundelisem ja tagasihoidlikum.

Kulmu kergitama pani mind asjaolu, et Peter Teleborian ei olegi vangis! Kas mul on eelnevalt midagi kahe silma vahele jäänud?! Millegipärast eeldasin, et see jätis pandi kinni...

Kindlasti tasub oodata järgmist osa, sest ilmselgelt oli see vaid eellugu suurele vastasseisule Lisbethi ja Camilla, tema õe vahel.

Lagercrantz, David, 1962-
Mees, kes otsis oma varju
(Mannen som sökte sin skugga)
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2017
343 lk.

Katrin Pauts "Politseiniku tütar"

52. Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. (37/54)

Tegevus toimub Saaremaal Orissaare lähedal, Tuulegi külas (reaalselt sellenimelist küla seal ei ole). See on üksildane küla, mis kunagi õitses ja pakatas noorusest, kuid tänaseks on sinna jäänud vaid vanemad inimesed... ning lahendamata inimeste kadumise juhtumid.

Ajakirjanik Eva saabub pärast töölt vallandamist tagasi lapsepõlvekoju, et välja uurida oma kadunud isa saatus. Külakest raputas aastaid tagasi järjestikused noorte neidude tapmise ja kadumise juhtumid. Lisaks sellele kadus jäljetult ka Eva politseinikust isa ja varsti pärast seda tegi ka ema enesetapu, maha jäid Eva ja tema 2 vanemat venda. Perekonna saladuste uurimisse kaasab Eva ka oma vennad Andrease ja Tomi.

Algus veidi venis, kuid kui hoo sisse sai, muutus järjest põnevamaks, mida jätkus peaaegu lõpuni välja. Lugu oli kaasahaarv ning pani ka kaasa mõtlema, milline see lõpplahendus olla võiks. Juhtlõngu harutati lahti kiht-kihilt, mis on ju hea põneviku tunnus. Samuti ei olnud lahendus minu jaoks üldse etteaimatav. Seega väga mõnus, kuid ka kergelt kõhedust tekitav lugemine.

Minu ainus etteheide on see, et ma ei taju selles seda faktorit, mis teeks temast just Saaremaa põneviku (välja arvatud fakt, et tegevus toimub seal). Ma olen Saaremaal sündinud ja kasvanud, tõsi, mitte selles piirkonnas, kus tegevus toimub, kuid siiski, selles loos ei ole minu arvates midagi, mis oleks iseloomulik vaid Saaremaale. Tegevuspaik on lihtsalt üks merelähedane koht Eestimaal, mis võiks asuda ka kus iganes mandri-Eesti rannikul.

Kui viimane aga kõrvale jätta, siis tegemist on tõesti üllatavalt hea eesti põnevikuga. Tekkis huvi ka järgmist, Muhumaa põnevikku lugeda.

Pauts, Katrin, 1977-
Politseiniku tütar
kujundanud Britt Urbla-Keller
Varrak, 2016
311 lk.

Haruki Murakami. Kafka mererannas

5. Raamat, mille tegelane töötab sinuga samal erialal/ametis.

Õpin raamatukogundust ning juhuslikult sattusin just seda raamatut ka lugema oma 3 nädala pikkusel esimesel erialasel töökohal töötades.

Raamatutegelased, kes raamatukogus töötavad on Oshima ja Saeki.

Eelmise aasta augustis hakkasin kuulama selle inglisekeelset audioraamatut. Mul ei olnud selle teose kohta kuigi palju eelinfot, kui vaid see, et see on hea. Sain kuulama asudes kohe aru, et see meeldib mulle. Kuna see oli mu esimene audioraamatu kuulamine üldse, siis olin selles suht saamatu, ei suutnud "teksti" piisava tähelepanuga jälgida, palju läks lihtsalt kõrvust mööda ning kuulamiskorrad olid pigem juhuslikud kui planeeritud ning toimusid pikkade aegade tagant. Otsustasin, et tahan kindlasti seda raamatut lugeda, et saada sellest paremat elamust. Audioraamatu lõpetasin vaid veidi enne raamatu lugemise algust. Kuigi raamat oli ka raamatukogus täiesti saadaval, otsustasin siiski endale selle osta. Väärt ost oli.

Raamatu sisekaanel tutvustatakse raamatut järgmiste sõnadega: Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.

Mulle meeldis, et üleminekud reaalsuse ja fantaasia-maailma vahel olid väga sujuvad. Loed nagu iga teist tavalist juturaamatut, kuid hiljem järele mõeldes avastad, et oot-oot, mis mõttes, see pole ju võimalik. Lugedes hakkasingi uskuma, et üleloomulikes sündmustes (sardiinide, makrellide ning kaanide sadu jt) ei olnud midagi üleloomulikku, vaid nii pidigi olema ning sellel hetkel täiesti loomulik nähtus. Piirid on hägusad ning see jääbki lugeja enda otsustada, kas konkreetne tegevus toimub reaalselt või on see unenägu. Igatahes väga müstiline.

Ma ei tea Murakamist eriti midagi, kuid seda raamatut lugedes tekkis kindel veendumus, et tegemist on väga intelligentse inimesega. Ma ei oodanud üldse, et ühes jaapani kirjandusteoses võiks olla nii palju kokkupuuteid läänemaailmaga: filosoofia, kirjanduse ja klassikalise muusikaga. Võibolla on see ka põhjus, miks see läänemaailmas nii populaarne on?

Arvan, et see on raamat, mida iga tõsisem raamatusõber lugema peaks. Ärgu lasku ennast alguse segasusest ja õudustest heidutada (kasside "lahkamise" stseen ajas mul südame pahaks). Kui esimesest mõistmatusest ning vastumeelsusest üle saada, siis edasi on juba oluliselt kergem. Lugu läheb põnevamaks ja haaravamaks. Ning tõesti, ajab kohati ikka väga muigama, aga ka heldima. Julgen öelda, et see on kindlasti üks selle aasta parimaid lugemiselamusi.


Murakami, Haruki, 1949-
Kafka mererannas
(Umibe no Kafuka, 2002)
jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna: Kati Lindström
kujundanud Dan Mikkin
Varrak, 2016
584 lk.

Dan Brown. Inglid ja deemonid

9. Raamat, mille pealkiri algab sinu eesnime esimese tähega

Brown, Dan, 1964-
Inglid ja deemonid (Angels & Demons, 2000)
inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Ersen, 2005
535 lk.

Goodreads

Lugesin Dan Browni "Da Vinci koodi" 10 aastat tagasi. See oli siis populaarne, sest äsja oli selle põhjal ka film valminud. Mulle see raamat meeldis. Sellepärast olid ka nüüd sellele raamatule teatud ootused. Kuigi vahepeal hakkasin juba kahtlema ootuste täitumises, siis õnneks seda siiski ei juhtunud. Väga põnev ja haarav raamat. Teise poole raamatust lugesin päevaga läbi. Kiiret edenemist soodustavad ka lühikesed peatükid ja paksemat sorti lehepaber. Raamatu plussiks on selle tõepärasus, täpsed kirjeldused, aktuaalne ning võiks isegi öelda intrigeeriv teema usk vs teadus. Ning muidugi müsteeriumid, mis vajavad lahendamist, ja loomulikult alatine küsimus kes on kõige selle taga. Kõik see pakub suurepärase lugemisnaudingu.

Robert Langdon on Harvardi professor ja ususübolite uurija. Ühel öösel saab ta salapärase kõne Šveitsist Euroopa Tuumauuringute Keskusest (CERN). Teda kutsutakse lahendama ühe teadlase mõrva, kelle kehale on põletatud iidse ristiusuvastase rühmituse illuminaatide logo. Mõrva lahendamisest on huvitatud ka tapetud teadlase tütar Vittoria. Juhtlõngad viivad mehe ja naise Vatikani, kus toimub tähtis sündmus katoliikliku maailma jaoks, konklaav - uue paavsti valimine. Lahti läheb võidujooks ajaga, neil on aega vaid loetud tunnid, et leida teadlase mõrvar ja "päästa maailm".

Raamatu põhjal on valminud ka film.