Alice Sebold "Minu armsad luud"

10. Jabura pealkirjaga raamat (9/53)

Susie Salmon on 14-aastane tüdruk, kelle naabrimees vägistab ja tapab. Mees tükeldab laiba ning vabaneb sellest. Selles raamatus jutustab Susie, mis temaga juhtus ning kuidas elu pärast tema surma edasi läheb.

Ühelt poolt on see väga õõvastav lugu, kuid teisalt ka rahustav. Rahustav just selles mõttes, et seda lugedes sain kinnitust, et elu pärast surma on igal juhul rahulikum kui enne seda. Susie jutustab oma lugu ilma liigsete emotsioonideta, vaid kohtise nukruse, igatsusega. Susiel oli võimalus elavaid juhtida tema mõrva lahenduseni, kuid selle asemel valis ta võimaluse veel viivuks maisesse ellu naasta, et kogeda seda, millest üks haige mees ta ilma jättis. Oleme ju kuulnud lugusid vaimudest, kes rahu ei saa ning jäävad elavaid kummitama. Susie ei hau kättemaksu, vaid usaldab oma mõrvari elu saatuse kätte. Ka selles loos on jumal aeglane, kuid õiglane.

Kõige raskem on lähedastel, Susie perekonnal. Selline sündmus kas liidab või lahutab perekonna. Politsei ei suuda juhtumit lahendada, kuid perekond teab, kes tappis. Usalda alati oma vaistu. Sellise koormaga on väga raske oma eluga edasi minna. Aeg parandab kõik haavad. Need ei veritse enam, kuid armid jäävad.

Ma nutsin, kui seda lugesin. Seega sobiks see ka 23. teemasse (raamat, mis pisara silma tõi).

Filmi pole veel vaadanud.

Alice Sebold "Minu armsad luud" ("The Lovely Bones", 2002)
tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik
toimetanud Külli Suurevälja
Pegasus, 2004
291 lk.

Michael Shaara. Surmainglid

44. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat

Tõestisündinud sündmuseks on Ameerika kodusõja lahing Gettysburgi all 1.-3. juulil 1863. Gettysburg on linn Pennsylvania osariigis ning lahing osutus sõja otsustavaimaks kokkupõrkeks lõuna- ja põhjaosariikide armee vahel.

Mind ajalugu huvitab, kuid selle raamatu valimisega tegin väikese valearvestuse, mida kahjuks ette ei näinud. Mul on viimastel aegadel vist ameerika kirjandusest tõsine küllastus tekkinud. See on ületähtsustatud ning mitte millegi poolest põrmugi parem kui muude rahvaste looming. Eelnevad 2 loetud raamatut ("Armas" ja "Ohakalind") on saanud Pulitzeri preemia, see on kolmas (sai preemia 1975). Arvan, et pean nende pärjatud teostega nüüd veidi vahet.

Raamat on informatiivne, üllatuslikult mitte ka päris kuiv. Kuid pool raamatut lugesin siiski üle lehekülje ning usun, et ei jäänud ka millesti erilisest ilma. Ülevaate sündmusest tekitavad mõlema poole väejuhtide ja sõdurite tegevus, vestlused ja mõtted, mis annavad loole üsnagi inimliku mõõtme. Väga palju sõjakoledusi õnneks ei kirjeldata (vähemalt mina ei juhtunud neid lugema). Sündmuste käiku illustreerivad mitmed joonised.

Mulle meeldib, et lugu on jutustatud neutraalselt, eelistamata või õigustamata emba-kumba poolt. Kui mu eelnevad teadmised sellest kodusõjast piirdusid sellega, et põhjuseks oli orjapidamine, siis nüüd olen põhjuste osas teadlikum. See oli lõunaosariikide püüd iseseisvuse poole. Raamatul on ka asjalik järelsõna Rein Helmelt, kes lühidalt kirjutab kodusõja olemusest ja tähtsusest ameerika ajaloos.

Goodreads

Shaara, Michael, 1928-1988
Surmainglid.  Gettysburgi suur heitlus
(The Killer Angels, 1974)
tõlkinud Matti Piirimaa
järelsõna Rein Helme
kujundanud Tiiu Allikvee
Kunst, 1998
Ajalooline romaan
366 lk.