Pearl S. Buck "Hea maa" / August Mälk "Hea sadam"

27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad

Mõlema raamatu tegevus toimub 20. sajandi esimesel poolel, umbes 20-ndatel või 30-ndatel (arvestades nende ilmumisaega ja süžeed). Tegevuspaiku eraldavad aga tuhanded kilomeetrid, ühel Hiinas, teisel Eestis, ehk mõnes mõttes tekitas nende järjestikune lugemine seose "samal ajal Eestis...".

Ega need tolle aja probleemid ei olnudki erinevates maailmanurkades nii erinevad. Hiina on suur ja lai, raamatus "Hea maa" on peategelaseks põllumaa ning selle tähendus ning olulisus lihtsale hiina talupojale, Eesti aga väike ning paljuski seotud merega ning "Hea sadama" peategelaseks meri. Samamoodi nagu toob põud või üleujutus kaasa põlluharija hukkumise, hukutab inimest ka tormine meri.

"Hea maa" tegevus keerleb vaese hiina talupoja Wang Lungi elu ümber. Kust ta alustas ja kuhu ta välja jõudis, milliseid raskusi ta läbis ning milline elutarkus teda neid ületada aitas. "Maad ma ei müü". Ta oli valmis nälgima ning laskma oma naisel-lastel nälgida, kuid oma põhimõttest ta ei taganenud. Lõpuks see õigustas ennast.

"Hea sadama" tegevus hõlmab lühemat ajaperioodi, kujutades ühe poisi kasvamist meheks. Pärast ema surma otsitakse Juuljusele ja tema õele kasuperet. Juuljus satub elama rannakalur Taavi peresse. Raamatus kujutataksegi rannakalurite igapäevaelu läbi Juuljuse silmade. Tisleri pojast kasvab merd armastav mees, kelle südamesse ei mahu ainult armastus mere vastu.

Mõlemad raamatud on väga liigutavad. Neis on tõsidust, valusat armastust, kuid ka helgemaid jooni. Kumbki neist raamatuist pole lehekülgede arvult kuigi mahukad, kuid sisult on need vägagi suured. "Hea maa" lugemine kulges veidi rahulikumas tempos, seda soosis kirjaniku rahulik ja voolav kirjutuslaad. Sellist põnevust, mille pärast tahaks katkematult edasi lugeda, pakkus "Hea sadam" rohkem. Kuid eks ma sellega tundsingi suuremat hingesugulust.

Pearl S. Buck "Hea maa" ("The Good Earth", 1931)
tõlkinud Johannes Seilenthal
Eesti Raamat, 2007
286 lk.

August Mälk "Hea sadam" (1942)
Eesti Raamat, 1971
224 lk.

Sara Gruen "Vesi elevantidele"

33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist (5/53)

Raamat räägib elust tsirkuses, armastusest ja ellu jäämisest. Peategelane, loomaarstiks õppiv poola päriltolu noormees Jacob Jankowski jääb ootamatult maailma üksinda. Tal pole sugulasi, elukohta ega tulevikku... Hüpanud esimesele mööduvale rongile, satub ta rändtsirkuse elu keerisesse. Saab tööd tsirkuse loomatalitaja ja -arstina ning armub kaunisse tsirkuseartistisse Marlenasse.

Film oli täitsa armas. Raamat oli ka loetav, kuid ei midagi väga erilist. Kui raamatus poleks üheks tegelaseks elevant olnud, oleks see minu arvates vähem emotsiooni pakkunud. Muuseas, elevandil on raamatus väga tähtis roll ning kohati tekkis isegi tunne, et just tema on kõige arukam tegelane selles loos. Aga elevandid ongi targad loomad.

Tegevus toimub 1930ndate Ameerika Ühendriikides. Tsirkuse elu kujutamine on usutav. Majanduskriisi tingimustes ei olnud ka neil kerge ellu jääda ning inimene oli vahel surnuna rohkem väärt kui elusana. Julm. Õnneks saavad selles loos kõik pahad oma palga.

Vormiliselt on tegemist Jacobi jutustusega oma noorusajast ajal, mil ta on juba vanadekodus. Mind kurvastas, et tema lapsed ja lapselapsed on ta unustanud, kuigi nad ometi sündisid nii suurest armastusest nagu tema ja Marlena oma. Raamatu päris lõpp tuleb mulle üllatusena, positiivse puändina.

Sara Gruen "Vesi elevantidele" ("Water for Elephants", 2006)
tõlkinud Krista Kallis, Tanel Kallis
Eesti Ajalehed 2011
344 lk.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus"

20. Raamat, mille sa tood 2017. aastast kaasa

Sobiks ka teemasse
33. Raamat, mille järgi tehtud filmi oled sa näinud enne raamatu lugemist
46. Raamat, mille pealkiri algab tähega, mida sinu nimes ei ole.

Alustasin raamatu lugemist 28. detsembril ja lõpetasin 3. jaanuaril.

Regina on kaasaegne (1978) Eesti naine. Elab Tallinas, töötab õpetajana, perekonna loomisele väga ei mõtle, kuid tunneb ennast siiski hüljatuna, kui senine meessõber ta teise pärast maha jätab. Naine asub elama maa-asulasse tädilt päranduseks saadud majja ning avastab, et oleks aeg ka pere luua. Aga kust sa maal neid häid mehi leiad? Ta abiellub alkoholi liigpruukiva, kuid kuldsete kätega Antsuga. Kuid lapsi ta ei kavatse selle mehega saada. Laste isad on hoolikalt valitud ning kontrollitud isendid, kellega Regina kohtub vaid lapse sigitamiseks. Kõik tundub hästi minevat, kuni asjasse pühendatud sõbranna Mari ähvardab kogu avantüüri paljastada.

Tegelikult ongi raamatu kirjutamist alustatud sellelt kohalt, kus Regina ootab närviliselt saladuse paljastamist ning kogu lugu on ülesehitatud tagasivaatelisele jutustusele. Palju on filosoofilisi mõtisklusi, just nagu Regina analüüsikski kõike tagantjärele.

Raamatu teema ja süžee mulle tundmatu polnud, sest olen selle ainetel tehtud filmi "Regina" näinud. Raamatut lugedes leidsin ennast aga vahel mõtlemas, et sellel on isegi teatud ulme sugemeid. Teaduslikus fantastikaski võiks ju inimeste sigimist sellise mustri järgi kujutada. Samas tundub see ka väga primitiivne olevat. Loodusliku valiku tingimustes jäävad ju ellu vaid kõige paremate geenidega isendid.

Raamat ilmus sarjas "Aegumatud armastuslood", kuid mul on raske selles raamatus leida tugevat seost armastusega. Korraks vaid anti vihje, et Regina vaatamata kõigele siiski armastas Antsu, kuid üldiselt nimetaks ma Reginat külmaks ja kalkuleerivaks naiseks, kes hoolis vaid iseenda heaolust. Samuti ei tähelda ka kuigivõrd Antsu armastust Regina vastu. Ehk siis armastuslugu miinusmärgiga. Arvestades seda, kuidas lugu lõppes, läheks see lugu tõenäoliselt sama rada edasi. Aga mine tea, võibolla Regina siiski oleks sellest midagi õppinud. Õppinud armastama.

Mõistan, miks see raamat omal ajal suurt tähelepanu pälvis.

Aimée Beekman "Valikuvõimalus" (1978)
kujundanud Merike Tamm
Varrak 2016
247 lk.

Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtum"

33. Raamat, mille põhjal on tehtud film. (40/54)

Raamatu ainetel tehti film 1966. aastal. Vaatasin seda lapsepõlves mitu korda, sest siis kui mina laps olin, ei olnud suurt valikut, mida telekast vaadata, vaatasid seda, mida parasjagu Eesti Televisioon näitas. See pole lastefilm ning ilmselt seetõttu ei avaldanud see mulle ka kuigi sügavat muljet.

Seega lubasid lapsepõlvemälestused arvata, et tegemist on igava raamatuga. Raamatut lugema asudes oli siiski väike lootus, et nii see siiski pole. Ja ma ei pidanudki pettuma. Kuigi olustik tundub pealnäha ebahuvitav - pärastsõjaaegne Eesti NSV, kompartei nomenklatuur ning nõukogude inimene, et mida sellest ikka niiväga kirjutada annab, on tegemist üllatavalt huvitava ja informatiivse looga. Selles on loodud väga hea läbilõige tolle aja ühiskonnast ja toimuvatest protsessidest ning üksikinimesest ja tema valikuvõimalustest, saatusest. Pärast raamatu lugemist mõistan ma oluliselt paremini seda ajajärku Eesti ajaloos. Tegelikult mind veidi hämmastab, et selline raamat sai tol ajal üldse ilmuda, sest mina arvates on seal päris palju kriitikat nõukogude korra pihta. Aga ilmselt oleneb see ka sellest, kust poolt vaadata...

Raamat ilmus 1963. aastal ning oma ülesehituselt oli see väga uudne. Lugu jookseb paralleelselt minevikus ja olevikus ehk raamat algab ja lõppeb sama ajahetkega. Mõne raamatu puhul teeb see loost arusaamise raskeks, kuid selle raamatu puhul see mind ei häirinud. Mingisugusel hetkel tekkis tunne nagu oleks tegemist krimkaga, et lahendataksegi kummalist juhtumit, või põnevikuga, sest mõistmine saabuski alles lõpus, kui lahtised otsad kokku sõlmiti. Igatahes säilis huvi, miks juhtus, lõpuni välja.

Varahommikul toimub Tallinnas ränk avarii. Auto, mille roolis on vabrikudirektor Andres Lapeteus, sooritab möödasõitu eessõitvast autost ning põrkab vastassuunas kokku seal liikunud sõiduautoga, mille roolis on tema sõber ning kõrvalistmel Lapeteuse abikaasa. Sõber hukkub, kuid abikaasad viiakse raskete vigastustega haiglasse. Kas tegemist on juhuse või ettekavatsetud mõrvaga? Loete, saate teada seda ja palju enamatki.

Kuusberg, Paul, 1916-2003
Andres Lapeteuse juhtum (1963)
järelsõna: Tõnu Tannberg
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
284 lk.

Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Enn Vetemaa "Monument"

38. Autori debüütromaan.

Autor ise nimetab seda pigem jutustuseks, mõnikord ka lühiromaaniks, kuid fakt on see, et ilmumise ajal (1965) oli see tema mahukaim teos.

Mina-tegelane Sven Voore on Moskvast õpingutelt naasnud kunstnik. Kogu raamatu tegevus keerlebki kunstiringkonnas. Nimelt on riik tellinud sõjas langenutele monumendi ning selle projekteerimisel konkureerib ka Sven Voore.

See on üks väike pildike tolleaegsest nõukogude ühiskonnast, mida esitatakse läbi kunstnike tegevuse. Sealsed räpased intriigid tunduvad mulle isegi veidi tragikoomilistena. Kuid samas paneb see ka tõsiselt järele mõtlema. Tegelased on meeldivalt värvikad.

Väga mõnus lugemine, igatahes.

Kuna tegevus toimub kunstnike ringis, siis võiks seda soovitada ka väljakutse 21. punkti alla: Kunstiraamat või kunstniku elulugu vm kunstiga seotud raamat.

Vetemaa, Enn, 1936-2017
Monument
Perioodika, 1965
Loomingu Raamatukogu 1/1965
76 lk.

Arved Viirlaid. Ristideta hauad

9. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud, aga mingil põhjusel pole veel lugenud.

See oli üks 9-st raamatust, mis mul Goodreadsi to-read listis kõige kauem lugemisjärge oodanud oli. Lisasin selle raamatu listi juba 29. juunil 2015. aastal. Seega ootas ta lugemist peaaegu 2 aastat. 7 neist ülejäänud "õnnetutest" saavad sel aastal väljakutse raames ka loetud (kui kõik plaanipäraselt läheb).

Raamat räägib sündmustest II maailmasõja aegsest (alates 1944) ja järgsest ajast, kui pärast sakslaste taganemist on vene võim ennast Eestis sisse seadmas. NKVD huviorbiiti satuvad paljud eestlased, kes meeleheitlikult otsivad veel võimalust elu eest põgeneda. Kel ei õnnestu pageda, võetakse vangi, kus neid informatsiooni saamiseks piinatakse, paremal juhul lastakse nad koha peal maha. Taavi Raudoja on soomepoiss, kes 1944. aastal Eestisse naaseb. Soomes sõjakoolis käinuna satub ta automaatselt punavõimude huviorbiiti. Veel otsitakse viimast võimalust, et koos naise ja pojaga Soome põgeneda, kuid leiavad ennast hoopis piinakambrist. Kui Taavil õnnestub imekombel vanglast põgeneda, saab temast metsavend.

Need aastad olid eestlastele kõige raskemad ning kogu see paine on selles raamatus kohutavalt realistlikult esile toodud. See valu, ebaõigus, vihkamine, ebainimlikkus, aga ka vaprus, truudus ja kannatlikkus, mis selles loos põimub, paneb ilmselt ka kõige tugevamad pisaraid neelama. Mina pole tugev ning lahistasin vahepeal ikka päris korralikult. Vaikselt, loen ja järsku avastan, et pisar voolab mööda põske... Olin ju varem üldiselt taustaga tuttav, kuid sattudes ühe konkreetse perekonna traagilise loo keskmesse raputab päris korralikult. Pole tähtis, et need tegelased on fiktsioon, kuid paljud olulised juhtumused on reaalselt kellegi poolt läbi elatud. Olustik on ju reaalne. Kõige valusamad olid minu jaoks Taavi naise Ilme kannatused. Praegugi neile mõeldes läheb silm iseenesest märjaks. Piinamised vanglas teevad füüsiliselt valu, see on kohutav, kuid veelgi kohutavam on emal näha oma last piinatuna või lahkuda lapsest lootuses, et tänu sellele saab ta päästetud. Väikese Hilja saatus... tahaks karjuda: miks ometi?!

Ühes arvustuses on raamatule ette heidetud, et vastaspoole (venelased ja nende kaasajooksikud) tegelasi ei ole üritatudki kuidagi mõista või lahti seletada. Ma ei nõustu sellega. Ma ei tajunud lugedes kordagi mingisugust hukkamõistu venelaste või kollaborantide suhtes, mis võiks olla ju palju tõsisem alus kriitikaks. Midagi sellist aga selles raamatus pole. Raamatus kirjeldatakse, kuid ei anta hinnanguid. Ja minu arvates olid Mari ja teiste reeturite motiivid väga selgelt mõistetavad. See raamat ei pannud mind venelasi vihkama või siunama neid eestlasi, kelle jaoks omakasu kaalus üle aated. See pani mind hoopis mõistma, et midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda.

Viirlaid, Arved, 1922-2015
Ristideta hauad (1952)
järelsõna: Mart Laar
sarja kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
523 lk.

John Steinbeck. Hiirtest ja inimestest

25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.

John Steinbeck sai minu lemmikuks eelmisel aastal pärast "Vihakobarate" ja "Hommiku pool Eedenit" lugemist. Eesti keeles on ilmunud veel "Karbitänav", "Me tusameele talv" (mõlemad juba ootavad riiulis), "Kirelõõm", "Pärl" (novell), "Teekond Charley'ga, Ameerikat otsimas" ja "Tortilla Falti agul". Seega lugemist veel jagub.

"Hiirtest ja inimestest" on jutustus, mille tegevus toimub Californias 1930ndate algul. George Milton ja tema lihtsameelne sõber Lennie Small rändavad tööd otsides ringi. Saanud tööd ühes farmis, tundub, et jõutakse sammuke lähemalt oma unistuse teostumisele, osta väike maja lapikese maaga ning hakata ise põldu harima. Unistuse täitumine muutub käegakatustavamaks, kui farmitööliste seast leitakse mõttekaaslane. Unistused on aga haprad.

On George ja on Lennie. Enamikele teistele tegelastele on antud ainult hüüdnimi. Kräsupea, Küürakas, Vibalik, Köntkäpp. See tekitab sellise anonüümse õhkkonna, et inimesed küll töötavad külg-külje kõrval, kuid teist ei tunta nii palju, et tema päris nime teadvustada.

Tegevus toimub majanduskriisi ajal, unistustel ja lootustel oli inimeste jaoks edasiviiv jõud. Nii oli see ka George'i ja Lennie jaoks. George'i jaoks ei olnud aga usk unistuste täitumisse piisavalt tugev. Ilma Lennieta ei olnud neil tema jaoks tähendust, sest hävitades Lennie, hävitas ta justkui ka need unistused, mida nad jagasid.

See on väga traagiline lugu. Vahetult pärast lugemist ei olnudki selle mõju nii suur, kui praegu, nädal hiljem sellest kirjutades. See on lühike, kuid šokeeriv, raputav, liigutav lugu sõprusest, unistustest ja nende kadumisest.

Steinbeck, John, 1902-1968
Hiirtest ja inimestest
(Of Mice and Men, 1937)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Udo Uibo
kujundus Anne Pikkov
Pegasus, 2008
112 lk.

August Jakobson. Vaeste-patuste alev

Üllatusteema: Üks raamat ERRi kultuuritoimetuse valikust 90 raamatut 90 päevaga.

See sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Ootas seal kannatlikult umbes 2 aastat, kuni talle lugemise väljakutses sobiva punkti leidsin. Jälgisin ka Vikerraadio saadet "90 raamatut 90 päevaga".

Raamatu tegevus toimub 1920ndatel aastatel. Vaeste-patuste aleviks nimetatakse agulit, kus töölisklass kasinates tingimustes elab. Raamat jälgib ühe perekonna lugu rahutul ajal vastloodud Eesti Vabariigis. Lüünede perekonda kuuluvad isa, ema ja 4 kodus elavat last. Üks poegadest on surnud, üks tütar on vangis ning üks täiskasvanud laps, pereema vallaslapsena sündinud poeg Alleksander, saabub koju pärast aastaid kestnud teenistust sõjaväes.

Agulirahva elu on raske. Töökohti kaotatakse, töölisi lastakse lahti. Mure järgmise päeva leiva pärast on igapäevane. Sellistes oludes on kommunismiideedel kerge idaneda. Alleksader seob end vasakpoolsetega, et kuidagigi töölisrahva olukorda parandada. Rahutused aga surutakse maha ning tema kaasvõitlejad tapetakse. Alleksander aga kuulutatakse tagaotitavaks. Saatus ei hellita ka teisi Lüünede lapsi. See lugu on masendav ja kurb. Iga kord kui veidigi lootust tekib paremale elule, tabab saatus neid inimesi aga veelgi suurema pauguga.

Ilmselgelt jutustab see vaid ühe eesti rahvakillu lugu sel keerulisel ajajärgul, kuid sellepärast ei tohiks selle tähtsust siiski alahinnata. Pilt, mis raamatut lugedes tekib, on tõepärane. Hakkasin mõistma neid eestlasi, kes seisid sel ajal kommunismi eest ning tõesti soovisid paremat elu rõhutud rahvale.

Raamat sai 1927.aastal kirjastuse Loodus romaanivõitlusel 1. koha.

Kuna see oli August Jakobsoni debüütromaan, siis võiks seda ka väljakutse 38. punkti alla paigutada.

Jakobson, August, 1904-1963
Vaeste-patuste alev (1927)
järelsõna: Rein Veidemann
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
432 lk.

Mihkel Mutt. Hiired tuules

53. ÜLLATUSTEEMA: Raamat kirjanikupalga saajalt (Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu)

See raamat sattus mu lugemislisti raamatust "101 Eesti kirjandusteost". Loen meeleldi head eesti kirjandust. Võin ju nõustuda, et "Hiired tuules" on omas ajas tähtis teos, kuid mind see kahjuks ei haaranud. Ilmselt olen nii kõrge kunsti mõistmiseks liiga rumal.

Loo keskmes on kaks meestegelast: Victor Kakk ja Kalle Jermakoff. Victor on põline intelligent, tema lapsepõlve naabripoiss Kalle aga "kultuursete" juurteta autodidakt. Victor on kultuuriajakirjanik ja vabakutseline kirjanik. Kallest kasvab aga tunnustatud, veidi hullumeelne teatrilavastaja.

Victorit kujutatakse läbi raamatu väga üheplaaniliselt, olulisi muutusi tema elus ei toimu. Seevastu Kalle ja tema saatus on see värvikam pool. Ma arvan, et see ongi peamiselt lugu Kallest, kes saavutab oma ande toel suure tunnustuse, kuid kelle elu vaatamata sellele tõmbetuultes heljub. Kuigi ma päris selget paralleeli ei suudagi ette manada, miks raamatul selline pealkiri on, võib see tulenedagi sellest samast motiivist. Seda enam, et kirjade järgi on see satiiriline romaan, kus naeruvääristatatakse teatri kõrgema kunsti püüdlusi, mis 60ndatel–70ndatel Eestis aset leidis. Kui mõned kohad välja arvata, siis mina selles satiiri ära ei tundnud, aga nagu ma juba mainisin, on viga ilmselgelt minus. Mina nägin selles hoopis traagikat ning just nii see kokkvõttes ka mulle mõjus – kurvastavalt. Suure kurvastuse manab esile see, et lugu jutustatakse monotoonselt, emotsioonitult, mis mõjub ükskõiksusena "väikeste" inimeste (kes kunagi olid "suured") murede suhtes.

Raamatuga poole peal olles ning mõeldes, mida selles raamatus võiks kujutatud olla, arvasin, et selleks on põlise intelligendi ja uus-intelligendi vastandamine. Ma arvan, et päris võssi ma sellega ei pannudki. Vaatamata sellele, et autori soov oli pilada kõrgema kunsti tegemist, koorus minu arvates sellest loost ikkagi nii välja, et uus-intelligent on keegi, kes võib korraks ju tulla ja heleda leegiga põleda, kuid lõpuks jääb peale siiski põline haritlane, kes kõnnib ja jääbki kõndima juba sissetallatud rada.

Tundub, et Mutt armastab Dostojevskit. Jermakoffi komistuskiviks sai "Idioodi" lavastamine... Samuti mainitakse paar korda "Vennad Karamazoveid".

Kuigi mu riiulis on veel teisigi Muti raamatuid, kahtlen, kas ma neid kunagi loen. Mutt on minu jaoks liiga intelligentne oma varjatud satiiri ja võõrsõnade kasutamise tõttu. Olles aga otsekohene – minu jaoks lihtsalt liiga igav.

Goodreads

Mutt, Mihkel, 1953-
Hiired tuules (1982)
järelsõna: Maimu Berg
kujundanud Jüri Jegorov
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht,  Akadeemia, 2009
256 lk.

Arthur Golden. Geiša memuaarid

52. Sulle täiesti tundmatu isiku elulugu või memuaarid

Raamatu lõpus tänuavaldustes selgub tõde, et see on fiktsioon. Geiša nimega Sayuri ja tema lugu on välja mõeldud. Kuid olustik õnneks reaalne. Ma pole pettunud, kuigi arvasin, et need tõesti on päris inimese memuaarid. Nimetagem neid päris inimeste memuaarideks, sest raamat toetub vestlustel reaalsete inimestega, kes olustikku ja kombeid tunnevad.

Raamatu läbivaks teemaks on võitlus. Oma koha eest ühiskonnas, kogukonnas, võitlus oma elu eest. Saatus. Aga ka armastus, salasoovid ja püüdlus õnne poole. Kuidas jääda ellu ning olla edukas, visatuna vette tundmatus kohas.

Chiyo on väike tüdruk, kes elab väikeses Jaapani kalurikülas. Tal on vanem õde, isa ja ema. Kuna ema on haige ja suremas, müüb isa oma lapsed ära. Tüdrukud viiakse Kyotosse, kus nad lahutatakse. Chiyo hakkab elama okiyas. See on koht, kus elavad geišad. Tema uueks perekonnaks saab "vanaema", "ema", geiša Hatsumomo ning samasugune väike tüdruk Kõrvits. Selles perekonnas puuduvad veresidemed, neid liidavad vaid ärihuvid. Chiyo elu on raske. Teda heidutavad uus elukorraldus, kiusu ajav Hatsumomo ning igatsus õe järele. Juhuslik kohtumine rikka ärimehega toob tema ellu uut hingamist ning määrab tema saatuse.

Tegevus toimub peamiselt 1930ndatel aastatel, kujutades Jaapani ühiskonda läbi geiša-traditsiooni. Hõlmab veidi ka 1940ndaid, aega sõja ajal ja pärast seda. Geišad on väga tähtis osa jaapani kultuurist. Nad on rikaste meeste meelelahutajad ja teenijad teemajades, kuhu need meelt on tulnud lahutama. Laulavad, tantsivad, mängivad pilli, täidavad joogiklaase, saadavad tualetti, aitavad kingi jalga. Edukamatel geišadel on ka danna – mees, kellele geiša on armukese eest, teeb kalleid kingitusi ning kannab kõik tema kulud. See pole midagi räpast ega häbiväärset, hoopis austatud ja väljapeetud.

Pärast Rei Shimura lugude lugemist tärkas minus suur huvi jaapani kultuuri vastu ning sellepärast oli ka see raamat minu jaoks väga huvitav. Kuid olen päris kindel, et isegi kui sihilik huvi puudub, siis pakub see raamat ikkagi positiivse lugemiselamuse. Selles on tundmatust, põnevust, ootamatuid pöördeid, nalja ja pisaraid, lõpuks aga ka suurt heldimust ja õnnejoovastust. Lugu on väga veenvalt ja lihtsalt loetavalt kirja pandud, mis panebki iga lugeja tegelastele kaasa tundma ja elama. See on väga hariv raamat. Seda peaks kindlasti lugema kõik need, kel eelarvamused geišade suhtes ehk jaapani kultuuri selles osas pimeduses kobavad.

Goodreads

Golden, Arthur, 1956-
Geiša memuaarid
(Memoirs of a Geisha, 1997)
tõlkinud Karin Suursalu
kaane kujundanud Artur Jurin
Sinisukk, 1998
596 lk.

Dashiell Hammett. Malta pistrik

Samuel Spade on eradetektiiv San Franciscos. Ühel päeval saabub tema kontorisse noor kaunis naine, preili Wonderly, kes soovib abi oma õe leidmisel, kes on ühe mehe võrku langenud. Mehe jälgimise võtab enda peale Spade'i partner Archer. Öösel saab Spade kõne, et Archer on tapetud. Veidi hiljem leitakse ka jälitatud mees surnuna. Politsei kahtlus langeb detektiivile. Motiiviks kirg oma partneri naise vastu. Spade asub asja lähemalt uurima. Ilmneb, et loosse on segatud sajandite vanune pistriku kuju, mida kurikaelad taga ajavad. Lahti läheb katkematu kassi-hiire mäng.

Raamat ilmus 1930. aastal ning tolle aja hõngu on raamatust tunda. See väljendub minu arvates kõige enam selles, kuidas Sam Spade naistega suhtleb. Ütleb kõigile "kullake" või "inglike". Karismaatiline mees, kes ei allu naiste võludele. Aga veel ka paksus jõugupealikus ning hotellidetektiivi ametikohas (kas sellised ametid on praegu olemas?). Ilmselt ei ole ka 10 tuhat dollarit praegu see summa, millega kurikaelad olulisi inimesi suudaks ära osta.

Minu arvates väga ehe ning hästi kirjutatud. Süžeelt ei jää see tänapäeva krimikirjandusele mitte kuidagi alla.

Goodreads

Hammett, Dashiell, 1894-1961
Malta pistrik
(The Maltese Falcon, 1930)
inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan
kujundanud Andres Tali
Koolibri, 2010
Sari "Ajavaim"
222 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Virginia Woolf. Proua Dalloway

16. Raamat millest on juttu teises raamatus

Woolf, Virginia, 1882-1941
Proua Dalloway
(Mrs. Dalloway, 1925)
tõlkinud Riina Jesmin
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 10. raamat
216 lk.

Goodreads

Valisin selle raamatu grupi väljakutse teemade albumist. Kuna see oli mul endal kodus olemas, siis oli otsus kiire ja kerge. Ma pole Woolfi varem lugenud, kuid temast palju kuulnud - vist isegi filmi "Tunnid" olen näinud - seega olid mingisugused ootused olemas.

Lugu räägib inglise kõrgseltskonda kuuluvast proua Dallowayst. Õigemini vaid loetud tundidest tema elus, kui ta korraldab üht järjekordset peoõhtut Londoni koorekihile. Kuid jutustuse käigus heidetakse palju pilke ka tegelaste minevikku.

Kuigi see raamat oli suhteliselt õhuke ning edenemisele oleks pidanud ka keskmisest suurem tähesuurus kaasa aitama, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi süveneda. Mõtted olid hüplikud, laused väga pikad (väga palju kasutatakse semikoolonit). Ei suutnud eristada, kust üks tegevusliin lõppeb ja teine algab - loos oli ka kellelgi Septimusel oma roll. Ühesõnaga minu jaoks üks väga segane lugu.

Hea uudis on aga see, et olen oma lugemisgraafikuga umbes kuu aega ees.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).

Mati Unt. Sügisball

12. Raamat, mille pealkirjas on kuu või aastaaja nimetus

Unt, Mati, 1944-2005
Sügisball. Stseenid linnaelust
kaanefoto: Jarek Jõepera
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009
Eesti Lugu, 43. raamat
208 lk.

Goodreads

Sügav nõukogude aeg. Mustamäe on Tallinna uus elamurajoon, kus on kodu leidnud väga erinevad inimesed. Seal elavad luuletaja Eero, juuksur August Kask, arhitekt Maurer, šveitser Theo ja telefonioperaatorist Laura koos poja Peetriga. Eero on luuletaja, kelle loomingut väga vähesed loevad. Juuksur August on üksik mees, kellele meeldib õhtupimeduses teiste akendesse vahtida. Samuti teab ta väga täpselt, mitu maja paistab tema koduaknast ning mitu akent on tema vastasmajal. Arhitekt Maurer on veidrik, kes soovib endale täpselt sellist armukest nagu on tema abikaasa. Šveitser Theo on edev mees, kelle elu eesmärgiks on pidu panna ja naistega ringi lasta, kuni ta ühel hetkel avastab, et pool elu on läbi, aga temal pole hinge taga kopikatki. Laura on noor naine, kelle elu suureks osaks on tegelased välismaisest seriaalist, mida hilja õhtul telekas näidatakse. Peeter on vaatamata sellele üsna asjalikuks poisiks kasvanud. Pealtnäha ei ühenda neid inimesi peale elukoha mittemidagi.

Olen aastaid tagasi selle romaani ainetel tehtud filmi näinud (Youtube'is), kuid ei mäletanud sellest peale rõdul õõtsuva Rain Tolgi mitte midagi. Ma arvan, et tema on luuletaja Eero kuju, kuigi täna veidi filmi kerides avastasin, et seal on tema nimi hoopis Mati. See selleks. Film ei olegi täpselt sama mis raamat. Minu jaoks on raamat algupärand. Väga hea algupärand. Ma pole Unti varem lugenud ja arvan, et "Sügisball" oli väga hea algus tema loominguga tutvumiseks.

Ken Kesey. Lendas üle käopesa

10. Raamat, mille tegevus toimub haiglas

Kesey, Ken, 1935-2001
Lendas üle käopesa
(One Flew Over the Cuckoo's Nest, 1962)
inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa
Mediasat Group, 2006
Eesti Päevalehe Raamat, XX sajand, 34.raamat
283 lk.

Goodreads

Raamatu mina-tegelane on vaimuhaigla patsient indiaaniverd Pealik Bromden. Ühel päeval saabub osakonda uus patsient, iiri juurtega Randle Patrick McMurphy, kes on lärmakas, bravuurne ja provotseeriv. Ta võidab kaaspatsientide poolehoiu ja võtab oma eesmärgiks alistada ülemõde Ratchedi (haiged kutsuvad teda Suureks Õeks) võim osakonnas.

See pole kuigi paks raamat, kuid millegipärast ei edenenud selle lugemine mul kuigi hästi. Selles polnud põnevust, mis ajendaks seda käest panemise asemel edasi lugema. Kuid see oli väga hea raamat. See on mõtlemapanev, ühiskonnakriitiline, traagiline lugu inimsaatustest. Mõtlen sellele ilmselt veel tükk aega.

Raamatu põhjal on valminud ka film.

Khaled Hosseini. Tuhat hiilgavat päikest

Väljakutseväline raamat

Hosseini, Khaled, 1965-
Tuhat hiilgavat päikest / tõlkinud Triin Tael ; toimetanud Katrin Kern ; kaane kujundanud David Mann ; kaanefoto: Shaul Schwarz
Eesti Ajalehed, 2010
Eesti Ekspressi Raamat
328 lk.
A Thousand Splendid Suns, 2007
Goodreads

Ma olen ammu tahtnud seda lugeda. Nüüd, kui "Jooksev mees" läbi ning "Inglid ja deemonid" veel raamatukogus ootab, sai vahepalaks ette võetud. Khaled Hosseini loomingu austajana ei pidanud ka seekord pettuma. Vastupidi, see tuletas meelde, miks mulle eelnevalt loetud "Ja mägedelt kajas vastu" ja "Lohejooksja" nii kohutavalt meeldisid. Ta kirjutab kohutavatest asjadest nii ilusasti, peenetundeliselt, samas midagi ilustamata. Tema raamatud on südamlikud, valusad, lugejat endasse haaravad. See raamat pole kindlasti erand. Nutsin päris mitu korda. Veidi enne lõppu mõtlesin, et paljud kirjanikud oleks just siin raamatu lõpetanud. Aga mitte Hosseini. Ta jutustab loo lõpuni, see lõpp on seda väärt. Raamatu pealkiri tuleb Saib-e-Tabrizi kirjutatud luuletusest Kabuli kohta:

Kes suudaks kokku lugeda tema katustel küütlevaid kuid

või tuhandet hiilgavat päikest peidus müüride taga.

See on lugu afgaani naiste elust tõmbetuultes islamiriigis, Afganistanis. Sõda, nälg, lähedaste surm, vägivald - miski ei jää puudutamata. Õnneks on kõige selle koleduse keskel ka piiritut armastust ja lootust. Raamat hõlmab perioodi 1960ndatest kuni 2003. aastani. See on kahe naise lugu. Mariam on harami, väljaspool abielu sündinud laps, kes elab emaga Herati lähedal. 15-aastaselt pannakse ta mehele Kabuli kingsepale Rashidile, kes on temast mitukümmend aastat vanem. Tema uues kodutänavas mõned majad edasi sünnib õpetajaperesse tüdruk nimega Laila. Aastaid hiljem viib saatus need kaks naist kokku ja muudab nad lahutamatuks.

Selles raamatus mainitakse ka Eestit ning viidatakse ka Hemingway raamatule "Vanamees ja meri".

Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

"Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu". Nii kõlab raamatu tutvustus. Nõustun sellega, ainult et raamatus räägitakse riigi vara riisujatest, aga eks sel ajal, 1970ndatel oligi rahva vara riigi vara.

Ühel veebruaripäeval jääb Riias trammi alla naine, kel käekotis 11 tuhat rubla. Samal ajal nähakse üht meest üle tänava jooksmas. Õnnetust hakkab uurima kriminaaljälitusosakonna inspektor Juris Dobens. Uurimise lõpuks jõutakse aga riigivaraste, õmblusvabriku juurdelõikaja Viljams Argalise ja tema sõber kauplusejuhataja Alberts Cauna jälile. Tegelikult see ongi pigem Viljamsi ja Albertsi lugu. Lugu nende elust ja olust. Ja saatusest.

Raamat annab omapärase pildi tolle aja ühiskonnast Nõukogude Liidus. Peamine kuritegelik tegevuspaik on õmblusvabrik. Aga ilmselt selles peitubki selle raamatu satiiriline kude. Muidugi ka pealkirjas. Ootad, ootad, et millal see jooksev mees siis mängu tuleb...

Raamat ei ole midagi ülevoolavalt head, kuid siiski lihtne ja tore lugemine.

Goodreads

Cilvēks, kas skrēja pāri ielai, 1978

Kolbergs, Andris, 1938-
Mees, kes jooksis üle tänava / läti keelest tõlkinud Mari Vaba, Lembit Vaba
Eesti Raamat, 1984
255 lk.

Lugemisaeg 30. jaanuar - 02. veebruar

+26 päeva

John Steinbeck. Vihakobarad

5. Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia

Ameerika Ühendriigid, Oklahoma. 1930ndad. Majanduskriis ja põllumajanduse mehhaniseerimine jätab koduta tuhanded maapiirkondade perekonnad. Tom Joad on noormees, kes pärast mõneaastast vanglakaristust ja tingimisi vabanemist naaseb kodukohta. Tema perekond on üks tuhendetest, kes otsustab oma senisest kodukohast lahkuda ja Californias uut elu alustada. See on lugu perekonna katsumustest teel läände ning meeleheitlikust võitlusest ellujäämise nimel Californias .

See on raamat inimlikkusest. Selles vastanduvad kaks poolt. Ühel pool kapitalistid, kes minetavad igasuguse inimlikkuse äri ja raha huvides. Teisel pool lihtinimene, kes sellises olukorras raskete valikute ees seisab, püüdes säilitada oma inimlikkuse ja hoida koos oma perekonda.

Mulle väga meeldis see raamat. Kirjeldused on üksikasjalikud. Tegelaste mõtted ja teod on väga loomulikult edasi antud, kohati sai isegi muiatud. Tausta avavad üldised olustikukirjeldused. Mulle seostusid lugedes eestlaste küüditamine ja isegi tänapäeva pagulaste teema. Nad olid sunnitud kodudest lahkuma ning hiljem taluma kohalike hukkamõistvat suhtumist. Seega paralleelid tänapäevaga on täiesti olemas.

Pälvis Pulitzeri preemia 1940. aastal.

Goodreads

The Grapes of Wrath, 1939

Steinbeck, John, 1902-1968

Vihakobarad / inglise keelest tõlkinud Juhan Lohk ; illustreerinud Richard Kaljo

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

548 lk.