Charles Stross. Pereäri (Vürstkaupmehed, #1)

Aitäh ristiemale raamatu eest!

Võtsin selle ette, et veidi enne Krossi "Kolme katku vahel"-maratoni hinge tõmmata.

Kirjade järgi on tegemist ulmekaga, sest tegevus toimub paralleelmaailmades. See idee mulle tohutult meeldib, kuid teostus jäi minu arvates suht nõrgaks.

Miriam on 32-aastane majandusajakirjanik Bostonis. Oma assistendi (või kes iganes see oli) Paulette'iga saavad nad jälile suurele korruptsiooni ja rahapesu juhtumile. Vahetult pärast materjalide tutvustamist bossile nad vallandatakse ning ähvardatakse asjast vaikima.

Miriam on lapsendatud. Vallandamise järel külastab ta oma kasuema, kes annab talle üle asjad, mis kuulusid tema biloogilisele emale, kes tapeti, kui Miriam oli alles beebi. Asjade hulgas on medaljon, millel isaäralik sümbol. Seda silmitsedes satub Miriam paraleelmaailma. Ilmsiks tuleb Miriami päritolu. Ta vanemad kuulusid võimsasse sajandite vanusesse kaupmeeste klanni, mis kahe maailma vahel äritegevusega rikastunud on. Miriamist saab pärija, millega aga kaasnevad ka vandenõud ja mõrvakatsed.

Miriam on tänapäevane tugev ja iseseisev naine. Kuid selle kujutamine ei ole kuigi veenev. Tabasin ennast lugemise ajal pidevalt iseendale meelde tuletamas, et tegemist on naise, mitte mehega. Ma ei nõustu autori ettekujutusega tugevast naisest, sest minu jaoks ei ole näiteks ropendamine tugeva naise tunnus. Tundub, et mehena ei ole autor tegelikult naise olemust kuigi hästi tabanud ega suutnud seda usutavalt edasi anda.

Kõik oleks nagu olemas, mis ühes põnevas loos olema peaks – intriigid, kirg, mõrvad, saladused – kuid midagi jääb puudu. Ei tekkinud tunnet, et haaraks kohe järgmise osa järele, sest tahan teada, kuidas lugu edasi läheb. Kahju, väga kahju.

Goodreads

Stross, Charles, 1964-
Pereäri
(The Family Trade, 2004)
inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht
kaane kujundanud Toomas Niklus
Varrak, 2013
308 lk.

Åsa Larsson, Ingela Korsell. Loitsusau (Pax, #1)

See raamat sattus mu ette sarnaselt "Lootuse õunakoogiga". Selle sarja kohta on väljakutse grupis ka üsna palju kirjutatud. Võiks ju arvata, et see võiks poistele peale minna, kuid ma tean hoopis tüdrukut, kellele see sari väga meeldib ning kel kõik need osad läbi on loetud.

Lugu räägib kahest vennast: Alrikist ja Viggost. Nad saabuvad Mariefredi väikelinna asenduskoju, sest nende ema on joodik ning viibib ravil. Poisid on veidi kasvatamatud ja mässumeelsed, seega pole üldse imeks pandav, et nad esimesel päeval uues koolis kohe sekeldustesse satuvad. Vihahoos lööb Alrik puruks lossi talveaia klaasseina ning poisid määratakse sealsetele aednikele õde-venda Estridile ja Magnarile appi. Viimased on aga tegelikult kunagise kloostri salajase vana raamatukogu hoidjad ning kaitsjad. Kaardid ennustasid, et neile saabub abiväge ning poiste näol on just sellega tegemist. Salapärasest raamatukogust kaob poiste "katsete" ajal loitsusau, mida siis üheskoos otsima hakatakse. Sau leitakse, kuid sellega pole lugu veel kaugeltki läbi...

See on selline kerge lugemisvara, kuid tuleb tunnistada, et minus suutis see põnevust tekitada küll. Tahaks juba teada, kuidas lugu edasi läheb. Kui palju neid raamatuid eesti keeles ilmunud ongi? 5 vist. Kui kõik need on nii õhukesed nagu esimene osa, siis kuluks selleks mul umbes 2,5 päeva. Selle nimel, et teaksin, mida tulevikus lastele lugeda soovitan, võiks ju Paxi "maratoni" ette võtta küll.

Põhjus, miks seda heaks lastekirjanduseks pidada, on ilmselt ka selles, et see võiks teiste kõrval kõnetada ka keerulisema eluga lapsi. Minus igatahes tekkis kohe kujutluspilt sellest, kuidas kõik pätipoisid (ja -tüdrukud, aga ka nende vennad-õed) jätavad pättuste tegemise, sest on vaja raamatukokku järgmist Paxi-sarja raamatut laenama minna.

Goodreads

Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
Loitsusau
(Nidstången, 2014)
Pax, 1. raamat
rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp
illustratsioonid ja kaane kujundanud Henrik Jonsson
Varrak, 2014
146 lk.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.