Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Elizabeth Gilbert. Söö, palveta, armasta

51. Raamat, kus on tähtsal kohal toit/jook

Valisin selle raamatu selle punkti alla, sest söögile on pealkirjas ilmselge viide olemas. Mõned aastad tagasi vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi, millest ma kuigi suurde vaimustusse ei sattunud, kuid enamasti ongi ju raamat parem kui film.

See on Elizabeth Gilberti reisiraamat, mis hõlmab ühte aastat, mille jooksul elab ta kolmes riigis: Itaalia (kus ta sööb), India (kus ta palvetab) ning Indoneesia (kus ta armastab).

Algus oli piisavalt huvitav, et raamatut ikka ja jälle kätte võtta, kuid üsna peagi hakkasid pikad heietused tüütama. Pidevalt jõudis ta oma mõtetega samade asjade juurde. Lootsin "Söö" peatükist rohkem toidu kohta kuulda. Lugesin umbes pool raamatut läbi, siis viskasin käega. Mis ma ikka endast piinan. Muide, "Abielutõotusega" läks selles suhtes veel kehvemini. Järeldan, et Gilbert pole lihtsalt minu kirjanik.

Goodreads

Gilbert, Elizabeth, 1969-
Söö, palveta, armasta
(Eat, Pray, Love, 2006)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2010
380 lk.

Mart Normet. Minu Tenerife

49. Raamat kõige kaugemast maast, kus sina ise oled käinud

Täna hommikul lõpetasin "Lolita". Kuna olen veidi oma korrigeeritud lugemisgraafikust maas, tuli kähku järgmine raamat ette võtta. Ostsin "Minu Tenerife" Rahva Raamatust e-raamatuna (sest kohalikus raamatukogu seda pole ning keskkogus väljas ning poest saab e-raamatu kohe kätte) kell 9 ja kella 17ks oli raamat läbi. E-raamatus on 205 lehekülge, paberraamatus 264. Tõsi, raamat sisaldab ka pilte, kuid sellele vaatama oli see minu lugemiskiirust (või pigem mahtu) arvestades päris palju. Sama palju lugesin ühe päevaga vist viimati siis, kui ilmus Lagercrantzi  "See, mis ei tapa".

Ma pole kunagi Tenerifel käinud, kuid juhuse ja õnne tahtel külastasin 2009. aasta kevadel Gran Canariat, mis ei asu Tenerifest kuigi kaugel. Võib öelda, et olen Tenerifet oma silmaga näinud, sest Tenerife ja kogu Hispaania kõrgeim punkt Pico de Teide on Gran Canarialt selge ilmaga nähtav.

Nagu selgus ja Normet ka ise mainib, ei ole need kaks saart kuigi erinevad. Kogesin seda lugedes tõesti äratundmisrõõmu. Kahtlustan, et kui ma poleks kunagi Kanaaridel käinud, ei oleks see raamat minu jaoks nii köitev olnudki. Kuid kindlasti on minu sümpaatial selle raamatu vastu oma osa ka autori ladusal vestmisoskusel (Dagmar Normet on tema vanaema), lahedal huumoril ning tasakaalul selles, kui palju huvipakkuvat kirjutab ta saare ning oma isikliku elu kohta. Kuigi ma polnud Gran Canariast kuigi suures vaimustuses, ilmselt ka oma süül, siis see raamat tekitas tõsise tahtmise uuesti proovida, aga seekord Tenerifet.

Goodreads

Normet, Mart
Minu Tenerife. Noor pensionär
kujundaja Anna Lauk
Petrone Print, 2014
205 lk.