Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Hermann Hesse. Siddhartha

23. Viimase viie aasta jooksul ilmunud Nobeli laureaadi raamat

Lugesin raamatut, mis ilmus 2004. aastal, kuid sellele tehti 2013 juurdetrükk, mille kaanepilt on teistsugune.

Hermann Karl Hesse oli saksa prosaist, luuletaja, esseist ja kriitik. Oli tegev ka kunsti ja muusika vallas. Nobeli kirjanduspreemia sai ta 1946. aastal. (Vikipeedia)

Pidime gümnaasiumis Hesse "Stepihunti" lugema. Minu lugemispäevikus see aga millegipärast ei kajastu. Mäletan, et see oli üks lilla raamat, st ma kindlasti hoidsin seda käes, aga ilmselt ei lugenud seda tookord läbi. Hesse loomingust jäi mulle aga mulje, et see on igav ja raskesti loetav.

Mu arvamus pole oluliselt muutunud, pärast selle raamatu lugemist. Ma jumaldan "Siddharthat" ning korraks juba arvasin, et olen kogu selle aja elanud pimeduses ning tema loomingut väga vääriti mõistnud. Ja siis ma võtsin ette "Hommikumaarännu". Mitte kuidagi ei edenenud. võimatu oli süveneda. Loo veidigi paremaks mõistmiseks pidi lugema ohtraid märkusi nimede jm kohta, aga tausta teadmata ei olnud ka sellest midagi kasu. Loobusin.

"Siddhartha" aga on tõeline meistriteos. See on lugu ühe india mehe elust. Tema eneseleidmise teekonnast, mis vältab mitmeid aastakümneid. Siddhartha on ahtapuusaline, üleva lauba ja kuningliku pilguga india kõrgesse kasti kuuluv noormees, braahmani (preestri) poeg. Tal on sõber Govinda. Koos võtavad nad ette teekonna samanate (metsas elavad askeedid) juurde. Siis viib elu nad kokku Gautamaga – Buddhaga, kes jagab oma õpetust. See viib sõbrad aga eriradedele. Govinda järgneb Buddhale, Siddhartha aga läheb oma teed. Tema järgmiseks õpetajaks saavad kurtisaan Kamala ja kaupmees Kamasvami. Siddhartha kaotab selle, kes ta oli varem. Tee tagasi leiab ta ülevedaja Vasudeva juures.

Lugu on idamaiselt sügavmõtteline, õpetlik lugu elust, õnne ja eelkõige iseenda leidmisest. See on jutustus, mida peaks aeg-ajalt üle lugema. Märkisin ära ka mõned katkendid raamatust.

"Ma arvan, et seda asja, mida me õppimiseks nimetame, polegi tegelikult olemas. Mu sõber, on vaid teadmine, see on kõikjal, see on aatman, see on sinus ja minus ja igas olevuses. Ja ma hakkan juba uskuma, et teadmisel pole hullemat vaenlast kui teadatahtmine, kui õppimine." (lk. 21)

Vestluses Buddhaga lausub Siddhartha: "Sa oled leidnud lunastuse surmast. See sai sulle osaks sinu enese otsimisest, sinu enese teel, läbi mõtlemise, läbi süüvimise, läbi teadmise, läbi valgustuse. Ja minu mõte on, oo suursugune, et kellelegi ei saa lunastus osaks õpetuse läbi. Kellelegi, oo auväärne, ei suuda sa sõnades ja õpetuse kaudu teada anda ega öelda seda, mis juhtub sinuga valgustuse tunnil!" (lk. 31)

Sügavalt mõtiskles ta, nagu läbi sügava vee laskus ta selle tundmuse põhja, sinna, kus põhjused peituvad, sest põhjuste äratundmine, nii näis talle, just ongi mõtlemine ja ainult seeläbi saab tundmusest teadmus ega lähe kaotsi, vaid muutub tõeliseks ja hakkab välja kiirgama seda, mis temas on. (lk. 33)

Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile jõuda, kui ta oskab mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda. (lk. 48)

Vestlus kaupmehe ja Siddhartha vahel. Kaupmees:

"Millest sa siis elad, kui sul pole vara?"

"Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Ma olen üle kolme aasta varatuna elanud, aga ma pole kunagi mõelnud, millest ma elama peaksin."

"Niisiis elasid sa teiste varast."

"Ilmselt oli see nii. Aga ka kaupmees elab teiste varast."

"Hästi öeldud. Ometi ei võta kaupmees muidu, vaid annab vastu oma kaupa."

"Nii see tõepoolest on. Igaüks võtab, igaüks annab, nii on elu."

"Aga pea, kui sul pole vara, mida sa siis annad?"

"Igaüks annab seda, mis tal on. Sõjamees annab jõudu, kaupmees kaupa, õpetaja õpetust, talupoeg riisi, kalur kalu."

"Väga hea, aga mida on sinul anda? Mida oled sa õppinud, mida sa oskad?"

"Ma oskan mõelda. Ma oskan oodata. Ma oskan paastuda." (lk. 49-50)

Viimases peatükis võetakse Siddhartha ja Govinda vestlusega lugu kokku. Kuna see on liiga pikk, et seda kõike siia kirja panna, loeb selle igaüks ise raamatust läbi.

Hesse, Hermann, 1877-1962

Siddhartha. Hommikumaaränd

(Siddhartha, 1922; Die Morgenlandfahrt, 1932)

saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Mati Sirkel

kujundanud Kristjan Mändmaa

Tänapäev, 2004
Punane Raamat

187 lk.

Goodreads

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Meelis Friedenthal. Mesilased

19. Kaasaegne Eesti kirjaniku teos

Friedenthal, Meelis, 1973-
Mesilased
Varrak, 2012
212 lk.

Goodreads

17. sajandi lõpp, Liivimaa. Tartusse saabub õppima rootsi noormees Laurentius. Tal on seljataga vaevarikas merereis Tallinnasse ning umbes nädalajagu teekonda ratastel Tartusse. Olud on rasked. Vihmased suved on rikkunud viljasaagid ning rahvas nälgib. Linna piiravad nälgiva maarahva hordid, nad on haiged ja näljas. Õhk on niiske ja haiseb. Ka Laurentius on teekonnal haigestunud. Meeleheidet suurendab ka kalli kaaslase (ei, see ei olnud keegi neiu) kaotus ning hinges möllavad ka süümepiinad inimeste pärast, kelle surmas ta ennast süüdistab. Ometi suudab ta leida vaimujõudu raskustele vastu panna, samal ajal ka teiste kannatajate pärast muretseda (nimi Laurentius pole ilmselt juhus).

Raamat annab väga veenva pildi tolleaegsest teadusilmast. Millistele probleemidele siis lahendusi otsiti ning millega ülikoolides üldse tegeleti. Selle taustal aga näeb seda, milline oli lihtinimese elu ja millised olid tema uskumused.

Raamat algas minu jaoks vastikust tekitavalt, sest kirjeldused olid lihtsalt nii ehedad. Ebameeldivad lõhnad koos pideva vihmasajuga, mis lõhnu veelgi võimendas, sekka Laurentiuse armetu seisukord ja nälgivad ning räpased kaltsakad. Ajas tõesti iiveldama.

Ma pikka aega ei mõistnud, miks raamatul selline pealkiri on. Alles raamatu teisel poolel antakse selle kohta esimene vihje. Kuna sel ajal tegeles teadus nt sellise teemaga nagu hinge asukoht inimeses, siis jõuab Laurentius lõpuks järeldusele, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust. Väga sügavmõtteline - hing ja hingamine.

Raamatut võiks lugeda ka teema all "Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud". Otseselt 17. sajandi Tartus meist ilmselt keegi pole käinud ning pärast selle raamatu lugemist minul sellist soovi enam ilmselt kunagi ei tekigi. Kuid kuna raamat mulle kokkuvõttes siiski meeldis, loen kindlasti kunagi ka Meelis Friedenthali esimest romaani "Kuldne aeg", mis 2004. aastal romaanivõistlusel 3. koha sai.