Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Mark T. Sullivan. Vaimutants

47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat

See ei olnud tegelikult raamat, mille juhist järgides esimesena raamatukogust leidsin. Esimesel korral sattus selleks üks väga paks raamat, mille pealkirja ma praegu ei mäletagi. Selline tulemus masendas mind kohutavalt, sest väljakutse on küll lõpusirgel, kuid väike väsimus on siiski juba tekkinud. Seega otsustasin riiulivahesid lugeda hoopis teisest otsast. Teise valiku ehk selle raamatu kiitsin heaks.

Patrick Gallagher saabub väiksesse Vermonti linnakesse Lawtonisse materjali koguma dokfilmi tarvis, mis jutustab kunagisest kohalikust preestrist, kes suutis tervendada inimesi ning kavatsetakse nüüd pühakuks kuulutada. Patrickul on selja taga valusalt lõppenud abielu ning tähistab oma 40. sünnipäeva üksi looduses viibides ja kala püüdes. Saagiks ei lange kahjuks mitte kala, vaid kohaliku loomaarsti laip... Juhtumi uurimisega hakkab tegelema kohalik politseiuurija Andromeda Nightingale, kelle minevikku varjutavad samuti valusad sündmused. Kui järgmiseks mõrvaohvriks langeb Andie ema sõbranna, avastavad Andie ja Patrick, et on lahendamas lugu, mis viib nad sajandi taguste sündmusteni, kui tapeti üks indiaanitüdruk, kes valdas vaimutantsu-kunsti.

Mulle krimkad meeldivad ja see oli just midagi meelepärast. Ei midagi keerulist ega rasket, hoopis huvitav ning lõpuni põnevust pakkuv. Huvitavaks tegi selle minu jaoks eelkõige indiaanlaste ja nende saatuse käsitlemine. Vaimutants on indiaanlaste rituaal surnud esivanematega suhtlemiseks ning kogu lugu tiirlebki surnud indiaanitüdruku ümber, kes pidas päevikut, kus muuhulgas oli kirja pandud ka vaimutantsu "retsept". Tegelastena mõjusid Patrick ja Andie vägagi sümpaatsetena, lugejana tundsin neile väga kaasa ning olin siiralt rõõmus nende teineteise leidmise üle. Ehk üks selline päris kobe pala nii krimkade kui suhteromaanide fännidele. Sellelt autorilt võiks veelgi midagi lugeda (eesti keeles on ilmunud veel "Puhtakse saamine").

Goodreads

Sullivan, Mark T.
Vaimutants
(Ghost Dance, 1999)
inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
kaas: Olev Vallak
sarja kujundus: Rudolf Pangsepp
Eesti Raamat, 2002
Mirabilia
262 lk.

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.

Lars Kepler. Hüpnotisöör

35. Raamat mida Goodreads soovitab sulle su 2015. aastal loetud raamatute põhjal

Lugesin eelmisel aastal päris palju rootsi ja norra krimikirjandust, ilmselt seetõttu see raamat ka soovitusnimekirja sattus.

Ütlen kohe ära, et mulle see raamat väga ei meeldinud. Tõsi, see ei olnud halb, sest lugesin selle läbi ja keskmisest hulga kiiremini, kuid on üht-teist, mis mulle selle raamatu juures üldse ei meeldi.

Tapetakse üks perekond, väga jõhkralt – osa laipu on tükeldatud ning kõigil rohked torke- ja lõikehaavad. Üks pereliikmetest, poeg, jääb imekombel ellu. Asja asub uurima riigi kriminaalpolitsei uurija Joona Linna. Saamaks niidiotsi juhtunu uurimiseks, laseb ta perepoega hüpnotiseerida. Selle viib läbi kunagi hüpnoteraapiaga tegelenud arst Erik Maria Bark, kes lõpetas selle praktiseerimise 10 aastat tagasi. Hüpnoosis tunnistab poiss üles, et tema tappis oma perekonna. Poisil aga õnnestub haiglast põgeneda. Siis aga röövitakse Eriku poeg Benjamin. Kahtlus langeb mõrvar-poisile, kuid üha enam saab selgeks, et röövijat tuleb otsida Eriku minevikust.

Ma arvan, et loos on liiga palju võrdseid tegelasi. Kui raamatut reklaamitakse kui Joona Linna sarja, siis võikski see olla peaasjalikult Joona Linnast ja õigustatult eeldan, et tema on see "aju", kes asjad ära lahendab. Mulle jäi mulje, et temal on hoopis kõrvalosa, sest seal oli Erik, kes tegi ära palju ajugümnastikat. Ok, temaga veel võib leppida, kuid selle Eriku äia Kenneti vajalikkuses ma kahtlen. Võibolla olen ma liiga konservatiivne oma ootustes kriminullide suhtes ning see on raamat, mis neid taotluslikult murrab, ma ei tea, aga ebaharilik on see tõesti.

Ma sain tugeva pettumuse osaliseks ka sellepärast, et raamat algas väga paljutõotavalt (selline jõhker mõrv!), aga süüdlane oli ka õige varsti selge. Hästi, vähemalt sai ta põgenema, sellega oleks saanud lugu tõesti edasi minna. Aga siis ilmub mingi kõrvaline tegevus, Benjamini röövimine, ning kohe ka selgub, et tagaaetav ei ole poisi röövija. No mida?! Nagu lõpuks välja tuleb, on need juhtumid küll omavahel seotud, kuid liiga kaudselt. Ning see osa, kus pikalt kirjutatakse Eriku minevikust, tekitas minus segadust. Ma ei saanud aru, miks sellest nii pikalt kirjutatakse. Küsisin päris mitu korda endalt, et millal see ükskord läbi saab ning jälle asjast räägitakse. Lisaks sellele sisaldas see osaliselt juba eelnevalt räägitut. Tõsi, sellest sai vihjeid röövija kohta, kuid seda oleks võinud kuidagi lühemalt teha.

Trükivead ma annan veel andeks, kuid mis sõna see "prioriteerima" on? Ma saan aru, mida sellega ilmselt öelda on tahetud, kuid eesti keeles ei ole (ÕS 2013 andmetel) sellist sõna. Eesti keeles on sõna "prioriseerima", mis tähendab esikohale panema, eelistama, esimeseks tunnistama.

Kui rääkida aga positiivsest, siis tuleb tunnistada, et see on raamat, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Mul oli väga valus lugeda kõike seda, mis puudutas lapsi. Mõrvargi oli ju alles laps. Igatahes väga mõtlemapanev.

Sain sellest raamatust ühe ladinakeelse väljendi: Mortui vivos docent – surnud õpetavad elavaid – ning raamatuvihje punkti alla "Raamat, millest on juttu teises raamatus": Virginia Woolfi "Tuletorni juurde". Muidugi sai ka veidi teadmisi hüpnoosi ja hüpnotiseerimise kohta.

Rootsis on raamatu põhjal valminud ka film. Julgen arvata, et Lasse Hallströmilt taaskord midagi head.

Goodreads

Kepler, Lars
Hüpnotisöör
(Hypnotisören, 2009)
tõlkinud Marike Tammet
kaane kujundanud Jan Garshnek
Pegasus, 2012
495 lk.