Ma pole vaimustuses. Lootsin, et see on midagi närvekõditavat, kuid ei saa ka öelda, et mu lootused väga kõrged olid ning sellepärast pettusin. Nii see ei ole.
Kaanel on lause The Independentist: Harva, kui üldse pakutakse lugejale nii rikkalikku imedelaegast. Tõsi, see võis olla nii 1995. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus. isegi aastal 2002, kui see eesti keeles ilmus, võis see erilisena tunduda. Praeguseks aga on (kirjandus)maailm oluliselt muutunud.
Mulle meeldib, et raamatu tegevus kandub Põhja-Euroopasse Lapimaale. Süžees on maagiat ja seiklust, kuid see ei kaalu üles neid nüansse, mis mind üldse ei vaimusta. Peategelane Lyra, tüdruk, kes läheb Lapimaale oma sõpra kurjade teadlaste küüsist vabastama, on positiivse tegelase jaoks liialt vastuoluline. Jah, temas on kangelaslikkust, kuid see, mida võiks nimetada kavaluseks, on minu arvates sulaselge valelikkus. Samuti tekitas minus kui lugejas segadust kõik see, mis puudutab Lyra ja tema suhteid oma vanematega.
Maailm, mis selles raamatus loodud, on põnev, kuid see raamat ei pannud mind kaasa elama ega tundma. Lugesin selle lihtsalt läbi, et mitte pooleli jätta.
Pullman, Philip, 1946-
Kuldne kompass
(Northern Lights, 1995)
tõlkinud Eve Laur
Tiritamm, 2002
357 lk.
No comments:
Post a Comment