Michael Shaara. Surmainglid

44. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat

Tõestisündinud sündmuseks on Ameerika kodusõja lahing Gettysburgi all 1.-3. juulil 1863. Gettysburg on linn Pennsylvania osariigis ning lahing osutus sõja otsustavaimaks kokkupõrkeks lõuna- ja põhjaosariikide armee vahel.

Mind ajalugu huvitab, kuid selle raamatu valimisega tegin väikese valearvestuse, mida kahjuks ette ei näinud. Mul on viimastel aegadel vist ameerika kirjandusest tõsine küllastus tekkinud. See on ületähtsustatud ning mitte millegi poolest põrmugi parem kui muude rahvaste looming. Eelnevad 2 loetud raamatut ("Armas" ja "Ohakalind") on saanud Pulitzeri preemia, see on kolmas (sai preemia 1975). Arvan, et pean nende pärjatud teostega nüüd veidi vahet.

Raamat on informatiivne, üllatuslikult mitte ka päris kuiv. Kuid pool raamatut lugesin siiski üle lehekülje ning usun, et ei jäänud ka millesti erilisest ilma. Ülevaate sündmusest tekitavad mõlema poole väejuhtide ja sõdurite tegevus, vestlused ja mõtted, mis annavad loole üsnagi inimliku mõõtme. Väga palju sõjakoledusi õnneks ei kirjeldata (vähemalt mina ei juhtunud neid lugema). Sündmuste käiku illustreerivad mitmed joonised.

Mulle meeldib, et lugu on jutustatud neutraalselt, eelistamata või õigustamata emba-kumba poolt. Kui mu eelnevad teadmised sellest kodusõjast piirdusid sellega, et põhjuseks oli orjapidamine, siis nüüd olen põhjuste osas teadlikum. See oli lõunaosariikide püüd iseseisvuse poole. Raamatul on ka asjalik järelsõna Rein Helmelt, kes lühidalt kirjutab kodusõja olemusest ja tähtsusest ameerika ajaloos.

Goodreads

Shaara, Michael, 1928-1988
Surmainglid.  Gettysburgi suur heitlus
(The Killer Angels, 1974)
tõlkinud Matti Piirimaa
järelsõna Rein Helme
kujundanud Tiiu Allikvee
Kunst, 1998
Ajalooline romaan
366 lk.

Donna Tartt. Ohakalind

43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

Tundub nagu midagi ebamaiselt head. Võiks ju eeldada, sest sai see ju Pulitzeri preemia ning tekitas elavat vastukaja.

Lugesin peaaegu pool raamatut läbi ja alles siis hakkasin aduma, miks seda tunnustatakse ning mis selle eriliseks teeb. Ühelt poolt selle tänapäevasus pommiplahvatuse näol, kus 13-aastane Theodore Decker oma ema kaotab, kuid ise eluga pääseb. Lisaks sellele kujutatakse selles teismelise poisi rasket elu pärast ema kaotust, see tekitab lugejas kaastunnet. Kultuuriarmastajale pakub huvi ilmselt eelkõige kõik see, mis ohakalindu kujutavasse maali puutub, mille Theo plahvatuse järel muuseumit pihta paneb. Theo armastus plahvatuses ellujäänud tütarlapse Pippa vastu pakub huvi armastusromaanide austajaile. Ning muidugi see, kuidas lugu lõppeb. Sel on asjaolusid arvestades väga hea lõpp, mitte liiga positiivne, et mõjuda muinasjutuna, ega ka üdini negatiivne, et lugeja tuju pärast pea 900 leheküljelist pingutust ära rikkuda. Raamatus käsitletud teemad on mitmekesised ning huvipakkuvad.

Aga minu jaoks on raamatul ainus, aga üsnagi tõsine puudus – see on liiga pikk. Mõistan, et asjade pikalt seletamine on ilmselt ka anne, kuid kahjuks mitte selline, mida ma kõrgelt hindaks. Minu arvates ei andnud see raamatule kuidagi sügavust juurde, vaid tõesti ainult kaalu, st massi.

Eriliselt hinge läks mulle Theo ja Borissi sõprus. Lugemise ajal juba tabasin ennast mõttelt, et pole tähtis, et su teod ühiskonna silmis on halvad, kuni sa oma sõbrale truu oled. Inimesed, kes teevad küll halbu asju, kuid iial oma sõpru hätta ei jäta, ei ole kindlasti halvad inimesed. Heas raamatus ei öelda kunagi otsesõnu välja mõtteid, mis lugejal tõenäoliselt tekivad, mõtteid, mida kirjanik soovib raamatus edasi anda. Seega olin veidi pettunud, kui raamatus umbes samasugused mõtted hiljem otse välja öeldi.

Kõige positiivsem oli raamatus aga see, et sisaldas tohutul hulgal viiteid igasugustele raamatutele. Theo võitis mu poolehoiu, sest ta luges raamatuid. Mind ei huvitanud, et ta joob, teeb triipu, varastab... ta luges raamatuid! Märkisin ära 23 viidet mõnele kirjandusteosele:

Murasaki Shikibu „Genji lugu”
Barbara Pym "Jane ja Prudence"
Alfred Lord Tennyson "In Memoriam"
William Shakespeare "Macbeth"
Charles Dickens "Jõululaul"
Charles Dickens "Suured lootused"
Henry David Thoreau "Walden"
J. K. Rowling "Harry Potter"
Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Fjodor Dostojevski "Idioot"
Carson McCullers "Süda on üksildane kütt"
John Steinbeck "Vihakobarad"
Nathaniel Hawthorne "Seitsmeviilumaja"
Stephen Crane "Vapruse punane pitser"
George Eliot "Silas Marner"
Antoine de Saint-Exupéry "Inimeste maa"
C. S. Lewis "Lõvi, nõid ja riidekapp"
mingi lordi "Elu ja kirjad"
Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
Vladimir Nabokov "Meeleheide"
W.G. Sebald "Saturni rõngad"
L. Frank Baum "Ozma Ozi maalt"
Herman Melville "Moby Dick"

mõni võis veel kahe silma vahele jääda... kindlasti ei olnud kõik sellised, mida Theo luges, vaid mõne juhul oli viiteks tegelane raamatust ning kasutati millegi või kellegi kirjeldamiseks.

See on tõesti hea raamat, kuid mul on siiski veidi kahju ajast, mida selle lugemisele kulutasin.

Goodreads

Tartt, Donna, 1963-
Ohakalind
(The Goldfinch, 2013)
inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
kaanekujundus: Keith Hayes
Pegasus, 2016
877 lk.

Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.

John Steinbeck. Vihakobarad

5. Raamat, mis on saanud Pulitzeri preemia

Ameerika Ühendriigid, Oklahoma. 1930ndad. Majanduskriis ja põllumajanduse mehhaniseerimine jätab koduta tuhanded maapiirkondade perekonnad. Tom Joad on noormees, kes pärast mõneaastast vanglakaristust ja tingimisi vabanemist naaseb kodukohta. Tema perekond on üks tuhendetest, kes otsustab oma senisest kodukohast lahkuda ja Californias uut elu alustada. See on lugu perekonna katsumustest teel läände ning meeleheitlikust võitlusest ellujäämise nimel Californias .

See on raamat inimlikkusest. Selles vastanduvad kaks poolt. Ühel pool kapitalistid, kes minetavad igasuguse inimlikkuse äri ja raha huvides. Teisel pool lihtinimene, kes sellises olukorras raskete valikute ees seisab, püüdes säilitada oma inimlikkuse ja hoida koos oma perekonda.

Mulle väga meeldis see raamat. Kirjeldused on üksikasjalikud. Tegelaste mõtted ja teod on väga loomulikult edasi antud, kohati sai isegi muiatud. Tausta avavad üldised olustikukirjeldused. Mulle seostusid lugedes eestlaste küüditamine ja isegi tänapäeva pagulaste teema. Nad olid sunnitud kodudest lahkuma ning hiljem taluma kohalike hukkamõistvat suhtumist. Seega paralleelid tänapäevaga on täiesti olemas.

Pälvis Pulitzeri preemia 1940. aastal.

Goodreads

The Grapes of Wrath, 1939

Steinbeck, John, 1902-1968

Vihakobarad / inglise keelest tõlkinud Juhan Lohk ; illustreerinud Richard Kaljo

Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964

548 lk.