Robert Galbraith "Kus on kurja kodu" (Cormoran Strike, #3)

42. Raamat autorilt, keda Lugemise väljakutse grupis aastal 2016 kõige enam loeti.

Paigutan selle ka punkti alla:

31. Raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene.

Mis ma oskan kosta... jube, väga jube. See tähendab hirmus... kui lugemise ajal vähegi kaasa mõelda ning kujutlusvõimet kasutada. Raamatut läbivaks märksõnaks on kehaosad... ära lõigatud kehaosad. Raamatu "kangelane" pole inimene, vaid tõesti saatan, millele ilmselt ka raamatu originaalpealkiri (Career of Evil) viitab, evili asemel võiks vabalt olla devil.

Kui keegi veel ei tea, siis Cormoran Strike on endisest sõjaväepolitseinikust eradetektiiv. Tema Reedeks on Robin, maasikablondide juustega noor hakkaja naine, kes tõusnud tema sekretäri kohalt mitteametlikuks partneriks sisulises detektiivitöös.

Seekordne juhtum saab alguse sellest, et Robinile saadetakse äralõigatud tütarlapse jalg koos mitmete vihjetega Cormorani minevikust. Seda iroonilisem, et detektiivil endal asendab poolt jalga protees. Cormoran seab kahtluse alla 3 meest oma minevikust, kes talle halba sooviksid. Samal ajal kui politsei uurib järjestikuseid jõhkraid noorte naiste mõrvu, tegelevad Cormoran ja Robin oma kahtlusaluste uurimisega. Nad aimavad, et vari Cormorani minevikust on sihikule võtnud ka Robini, kelle kaudu püüab kätte maksta Cormoranile.

Ma küll ei mäleta enam päris täpselt eelmisi osi, kuid varasemates osades on avatud Cormorani minevikku, siin heidetakse eredat valgust ka Robini omale. Mis tuleb välja, ei olegi nii roosiline, kui oleks võinud arvata. Samuti areneb nende omavaheline suhe edasi... kuhugi suunas.

Ma olen ühe osa Harry Potterist lugenud, seega ma ei tugine oma arvamuses neile, vaid just Cormorani lugudele, et Rowling on tõesti meisterlik jutuvestja. Seda raamatut lugedes tekkis vahepeal küll kahtlus, et see aju peab olema haige, kes selliseid asju välja mõtleb, kuid lõpuks taandub siiski kõik meisterlikkusele, mitte haigele fantaasiale.

Lugesin eile raamatu viimased 320 lehekülge sellise kergusega, et ma ei suuda uskuda, kuidas see võimalik on?! Tavaliselt suudan päevas lugeda 2-3 korda vähem. Ja mis kõige imelisem, ma jäin pärast seda magama ega näinudki hirmsaid unenägusid, sest lõpp oli lihtsalt niivõrd ilus ja armas.

Galbraith, Robert, pseud., 1965-
Kus on kurja kodu
(Career of Evil, 2015)
inglise keelest tõlkinud Anne Kahk
Varrak, 2016
528 lk.

Paula Hawkins. Tüdruk rongis

33. Raamat, millest tehtud film jõuab kinodesse 2016

See on 50. raamat, mille sel aastal läbi olen lugenud.

Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse ning õhtul tagasi, ta matkib tööl käimist. Ta sõidab oma endisest kodust mööda, kus elab tema eks-mees Tom oma uue naise Anna ja lapsega. Lapsega, keda nemad Tomiga kunagi ei saanud. Ta ei suuda sellega kuidagi leppida, et tema ühine elu Tomiga on läbi ning õhtud mööduvad alkoholi seltsis ning eksmeest ja tema uut perekonda terroriseerides.

Siis aga kaob jäljetult noor naine Megan, keda Rachel alati rongiaknast jälginud on. Rachel viibis tol õhtul seal, kuid oli liiga purjus, et järgmisel hommikul midagi olulist mäletada. Temast saab politsei silmis ebausaldusväärne tunnistaja, kuid Rachel ei anna alla. Ta peab teada saama, mis tol õhtul juhtus. Tema enda pärast. Samm haaval koorub Megani saatuse kõrval kohutav tõde Racheli enda kohta. Mitte miski pole nii nagu näis...

Mul olid selle raamatu suhtes teatud eelarvamused (nagu mul tavaliselt igasuguste menukite suhtes on). Ma pole väga palju põnevikke varem lugenud, tegelikult ei meenu mulle hetkel ühtegi raamatut, millega saaksin seda võrrelda. Võibolla selles ongi asi – ei olegi ühtegi teist sarnast ja see selle eriliseks teebki.

Tekst on kergesti loetav, liialdusteta. Kõik oluline on väheste sõnadega ära öeldud. Tegelased on värvikad. Minu arvates isegi liiga. Nad ei tundu mulle kuigi reaalsed, igaühel on mingi kiiks, ühesõnaga hullukari, katkised hinged, mitte ühtegi helget (kui Cathy välja arvata) nägu, kes veidigi seda masendust murraks. Aga ilmselt see peabki nii olema, et lugejates ehtsat õudust ja emotsiooni tekitada. Igatahes see töötab. Põnevus ja pinge kestab lõpuni, kuigi ma kogemata lugesin poole raamatu peal lõigu lõpuosast ning sellest piisas, et mõrvar paljastuks. Arvan, et mõrvarit ei olekski kuigi raske ära arvata, sest vihjeid on piisavalt ning ring tõmbub iga leheküljega koomale. Aga see pole oluline, sest ilmselgelt pole see lihtsalt krimka, vaid ikkagi põnevik, kus laibast oluliselt suuremat rolli mängivad elavad inimesed ja suhted.

Ootan põnevusega filmi.

Goodreads

Hawkins, Paula, 1972-
Tüdruk rongis
(The Girl on the Train, 2015)
tõlge: Evi Eiche
Helios, 2015
319 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Camilla Läckberg. Jääprintsess

22. Detektiivilugu

Läckberg, Camilla, 1974-
Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.

Goodreads

"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".

Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.

Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.

Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.

Khaled Hosseini. Tuhat hiilgavat päikest

Väljakutseväline raamat

Hosseini, Khaled, 1965-
Tuhat hiilgavat päikest / tõlkinud Triin Tael ; toimetanud Katrin Kern ; kaane kujundanud David Mann ; kaanefoto: Shaul Schwarz
Eesti Ajalehed, 2010
Eesti Ekspressi Raamat
328 lk.
A Thousand Splendid Suns, 2007
Goodreads

Ma olen ammu tahtnud seda lugeda. Nüüd, kui "Jooksev mees" läbi ning "Inglid ja deemonid" veel raamatukogus ootab, sai vahepalaks ette võetud. Khaled Hosseini loomingu austajana ei pidanud ka seekord pettuma. Vastupidi, see tuletas meelde, miks mulle eelnevalt loetud "Ja mägedelt kajas vastu" ja "Lohejooksja" nii kohutavalt meeldisid. Ta kirjutab kohutavatest asjadest nii ilusasti, peenetundeliselt, samas midagi ilustamata. Tema raamatud on südamlikud, valusad, lugejat endasse haaravad. See raamat pole kindlasti erand. Nutsin päris mitu korda. Veidi enne lõppu mõtlesin, et paljud kirjanikud oleks just siin raamatu lõpetanud. Aga mitte Hosseini. Ta jutustab loo lõpuni, see lõpp on seda väärt. Raamatu pealkiri tuleb Saib-e-Tabrizi kirjutatud luuletusest Kabuli kohta:

Kes suudaks kokku lugeda tema katustel küütlevaid kuid

või tuhandet hiilgavat päikest peidus müüride taga.

See on lugu afgaani naiste elust tõmbetuultes islamiriigis, Afganistanis. Sõda, nälg, lähedaste surm, vägivald - miski ei jää puudutamata. Õnneks on kõige selle koleduse keskel ka piiritut armastust ja lootust. Raamat hõlmab perioodi 1960ndatest kuni 2003. aastani. See on kahe naise lugu. Mariam on harami, väljaspool abielu sündinud laps, kes elab emaga Herati lähedal. 15-aastaselt pannakse ta mehele Kabuli kingsepale Rashidile, kes on temast mitukümmend aastat vanem. Tema uues kodutänavas mõned majad edasi sünnib õpetajaperesse tüdruk nimega Laila. Aastaid hiljem viib saatus need kaks naist kokku ja muudab nad lahutamatuks.

Selles raamatus mainitakse ka Eestit ning viidatakse ka Hemingway raamatule "Vanamees ja meri".