Victor Hugo "Hüljatud" I raamat

37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas. (43/54)

"Hüljatute"esimene raamat sisaldab kaht osa: Fantine ja Cosette. Valisin selle raamatu selle teema alla eeldusel, et tegevus toimub Pariisis, kuid vähemalt esimese raamatu tegevus toimub suurlinna kõrval palju ka maal ja väikelinnas. See selleks.

Minu jaoks seostus see suurteos uduste mälestustega lapsepõlvest, kui nägin selle ainetel valminud multifilmi ja mingisuguste filmikatkenditega. Nimed olid muidugi tuttavad, kuid täit teadmist raamatu tegevusest mul polnud.

Lugemise ajal hakkas uduloorist aga vaikselt üht-teist kerkima. Pidevalt avastasin ennast mõttelt, et "no muidugi, nii oligi" ja "seda ma mäletan". Niiviisi vaikselt hakkas pilt kokku minema.

Kui ma poleks Hugod varem lugenud ega olnud teadlik, et selline tohutu tausta avamine ja ajalooline heietamine ongi tema stiil – see on igas mõttes väga suur teos, oleks olnud oht lugemine pooleli jätta. Kuid kui taust tähelepanuta jätta (Waterloo peatüki ja kloostrite ajaloo peatükid jätsin julmalt vahele), avanes mulle väga sügav, traagiline ja emotsionaalselt tugevalt laetud lugu, mida lugesin klomp kurgus ning ahastuses, kui julm ja ebaõiglane on maailm. Ning siis, kui rõhutuile saabus vabam hingamine, tundsin siirast kergendust selle üle, et headus ei ole maailmast kadunud.

Ei teagi, kas julgen järgmisi osasid lugeda... Pean ennast veidi koguma ja muidugi on ju veel 100 muud raamatut, mis lugemist ootavad, kuid järge lugemata ma kindlasti ei jäta.

Hugo, Victor, 1802-1885
Hüljatud. I
(Les Misérables, 1862)
prantsuse keelest tõlkinud Maria Hange, Immanuel Pau
Eesti Raamat, 1980
574 lk.

Anton Hansen Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan

45. Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud

Lapsena sai seda filmi (olude sunnil) päris mitu korda vaadatud, kuid ega ma sellest suurt sotti saanud.

See on mul juba teine Tammsaare lühikese aja jooksul ning avastan üha enam tema loomingu väärtuslikkust. Minu varasemad kokkupuuted on piirdunud vaid kahe osa "Tõe ja õiguse" ning "Kõrboja peremehega" ning järele kontrollides, tuleb välja, et olen ka "Juuditit" lugenud. Mõistan, et eesti maa ja rahva jaoks on "Tõde ja õigus" see A ja O, see on väga oluline teos meie jaoks, kuid "Põrgupõhja" pakub ilmselgelt oluliselt sügavama lugemiselamuse.

Vanapagan ootab taevariigi väravate taga, ta on tulnud, et olla saatjaks hingedele nende teel põrgusse. Aga lepingut on muudetud, hingi ei anta ning uueks tingimuseks on see, et Vanapagan saab hingi alles siis, kui ta on maa peal inimesena elanud ning õndsaks saanud. Ei jää siis Vanapaganal muud üle, kui maa peale minna ning inimesena elada. Tema elu juhatajaks ja juhtijaks saab Kaval-Ants, kes legendile omaselt on riukalik ning igal võimalusel koorib Vanapaganalt seitse nahka. Lõpuks aga saab temagi oma palga, kuid loll saab kirikuski peksa.

Ühelt poolt võib seda lugeda kui järjekordset Vanapagana ja Kaval-Antsu muistendit, mida ma muide lapsena väga lugeda armastasin. Kuid teisalt on see väga sügavaid mõttekohti pakkuv meistriteos. Isegi nii sügavaid, et neisse võiks lausa ära uppuda. Lugemist hõlbustavad rohked dialoogid.

Olen vaimustuses. See on üks selliseid raamatuid, mida kindlasti mõne aja pärast uuesti lugeda võiks.

Goodreads

Tammsaare, A. H, 1878-1940
Põrgupõhja uus Vanapagan
(1939)
illustreerinud H. Laretei
Eesti Raamat, 1975
172 lk.

Thomas Keneally. Schindleri nimekiri

39. Raamat, mille oled ammu koju ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud

"Schindleri nimekiri" oli Eesti Päevalehe Romaaniklassika sarja 70. ehk viimane raamat. Sari ilmus 2007-2008, seega ootas see raamat lugemist 8 aastat.

Olin sellisest tegelasest nagu Schindler ning sellest nn nimekirjast varem kuulnud, seega aimasin, millest raamatus juttu tuleb. Sõda ei ole minu jaoks kunagi lugemiseks kerge teema, kuid see ei olnud üldse selline nagu ma arvasin – see oli veel hullem.

Oskar Schindler oli sudeedisakslane, kes omas ja juhtis II maailmasõja ajal Poolas Krakovis tehast, kus vangistatud juudid oli peamine tööjõud. Raamat jutustab vägagi detailselt nende juutide elust ja saatusest ning sellest, mida suutis Schindler nende heaks ära teha.

Emotsioonid lugemise ajal kõikusid kõige laiemas skaalas. Mind pole kunagi varem holokaust niivõrd sügavalt puudutanud, kui seda raamatut lugedes. See on lihtsalt niivõrd võigas ja uskumatu, mida need inimesed läbi elasid ning nutt tuleb veel praegugi kurku, kui sellele mõtlen. Selle kõrvale aga tekitab tohutut heldimust see, et kõige selle õuduse keskel leidus inimesi, kes suutsid jääda inimeseks ning tegid kõik endast oleneva, et veidigi nende õnnetute inimeste olukorda parandada. Tõsi, hukkus väga palju süütuid inimesi ning nn Scindleri nimekiri (tema tehases töötavad inimesed) oli kogu hulka arvestades väike, kuid ka raamatus kõlab mõte, et päästes ühe inimese, päästad terve maailma.

Kuigi raamat on vaid veidi üle 300 lehekülje, võttis selle lugemine päris kaua aega. See ei ole selline raamat, mida loed suure huviga, ahnelt. Lugesin seda natuke haaval, sest ei suutnud seda lihtsalt palju korraga vastu võtta. Edasi lugema innustas aga tunne, et pooleli jätmine oleks kõigi nende kannatanud inimeste reetmine.

Kuigi alguses autor märgib, et see on romaan, ei lähe see kokku minu tavapärase ettukujutusega romaanist. Selles on väga vähe ilukirjanduslikku, seega võiks seda nimetada pigem dokumentaal-romaaniks, sest tegelased ja tegevuspaigad on kõik päriselt olemas olnud.

Väljakutse raames võiks seda lugeda veel näiteks punkti all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat". Muide, Oskar Schindler armastas Karl May indiaanilugusid ning vihje tema "Winnetoule" on selles täitsa olemas.

Goodreads

Keneally, Thomas, 1935-
Schindleri nimekiri
(Schindler's List, 1982)
inglise keelest tõlkinud Ruth Annus
Mediasat Poland, Eesti Päevaleht, 2008
Eesti Päevalehe Romaaniklassika, 70. raamat
320 lk.

Sarah Moore Fitzgerald. Lootuse õunakook

Sellest raamatust on palju räägitud ja kirjutatud. Minu kätte sattus see ühe sündmuse läbi, mida oma poja klassiga läbi viisin. Mõtlesin, et loen selle raamatu läbi, enne kui raamatukokku tagasi viin. Selline alla 200-leheküljeline väiksemas formaadis ja suht suure kirjaga teine. Ühe-päeva-lugemine.

Iirimaa. Meg ja Oscar on noored, klassikaaslased, parimad sõbrad. Nad on naabrid. Nende kodud asuvad teineteisele väga lähedal ning toa aknad asuvad vastamisi. Nad veedavad niiviisi oma toast lahkumata teineteisega suheldes väga palju aega. Oscar on väga eriline poiss. Tal on võimed. Ta küpsetab kõige maitsvamat õunakooki, mida eales saanud oled. Ning ta tunneb, kui keegi hädas on, ning tõttab hädasolijat päästma, õunakook karbiga kaasas. Kõlab kummaliselt...

Kui Meg aga vanematega pooleks aastaks Uus-Meremaale kolib ning nende majja üüriliseks kolinud Palomast Oscari uus naaber saab, hakkab kõik kuidagi viltu kiskuma. Kirjavahetus Megiga katkeb, Oscar langeb koolis teiste pilke alla ning lõpuks ei näe ta muud väljapääsu, ta otsustab elust lahkuda.

Kuuldes Oscari kadumisest, kihutab Meg Iirimaale tagasi. Koos Oscari vennaga on nad ainukesed, kes keelduvad Oscari surma uskumast, sest surnukeha ei leita. Meg elab vaid suures lootuses, et Oscar on elus. Asjaolusid uurides saab ta jälile Paloma salasepitsustele ning seda raskemaks muutub loota, et poiss, keda ta armastab, võiks veel kunagi tema ellu tagasi pöörduda.

Vaatamata sellele, et kirjeldused on napid ning tegevuse jutustus võrdlemisi lüheldane – raamat koosneb vaheldumisi Megi ja Oscari jutustustest –, on tegemist tõsiselt hingemineva looga. Mul on väga raske uskuda, et Paloma-suguseid inimesi on olemas. Samas, selliseid täiskasvanuid leidub tõesti, miks siis ei võiks ka selliseid lapsi olla. Ma arvan, et see raamat võiks õpetada noortele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, et ära kahtle oma tunnetes, ütle need välja, sõbrad on need, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled.

Ei juhtu kuigi tihti, et mõtleksin sellele, mis pärast raamatu lõppu edasi saab. Selle raamatu puhul mõtlesin. See polnud mingisugune fantaasia, vaid see, mis edasi sai, oli juba raamatusse sisse kirjutatud, seega pole kahtlustki, et just nii see olekski edasi läinud.

Mulle pakkus see raamat väga meeldiv üllatuse. Väljakutse raames võiks seda lugeda nt "Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamatu" punkti all.

Goodreads

Fitzgerald, Sarah Moore, 1965-
Lootuse õunakook
(The Apple Tart of Hope, 2014)
inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
182 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Lucy Maud Montgomery. Roheliste Viilkatuste Anne

Montgomery, Lucy Maud, 1874-1942
Roheliste Viilkatuste Anne
(Anne of Green Gables, 1908)
tõlkinud Piret Ruustal
illustratsioonid Sybil Tawse
Huma, 2001
Lastekirjanduse klassika
392 lk.

Goodreads

Lucy Maud Montgomery on kanada kirjanik, kes oma tuntuse saavutaski "Roheliste Viilkatuste Anne'iga". Goodreadsi andmetel on Anne'i sarjas ilmunud kokku 9 raamatut. Eesti keeles on ilmunud 2 esimest.

See on lugu punapäisest tüdrukust Anne'ist, kes on jäänud orvuks ning kelle 60ndates eluaastates õde-venda 11-aastasena lapsendavad. Rohelised Viilkatused on talu, kuhu Anne ekslikult elama asub. Ekslikult seepärast, et tegelikult sooviti lapsendada poissi. Kuid Anne oma siira oleku ja fantaasiküllasusega suudab vanakesed esimestest hetkedest ära võluda. Naabertalus elavast Dianast saab tema parim sõbranna ning koos satutakse igasugustesse sekeldustesse. Samas veab Anne ka vägikaigast paar aastat vanema Gilbertiga, keda iga hinna eest püüab õppeedukuses edestada.

Lapsena vaatasin selle raamatu põhjal tehtud teleseriaali ja mulle see väga meeldis. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et lugesin ka raamatut (Illustreeritud klassikavaramu sarjas ilmunud raamatut põhimõtteliselt ei lugenud). Ootused olid igatahes kõrged. Kahjuks pidin veidi pettuma, kuid kuna ma pole raamatu sihtgrupp, siis ma ei võta seda kuigi tõsiselt. Teises pooles hakkasid Anne'i pikad monoloogid mind veidi häirima, olin neist lihtsalt tüdinud, kuid õnneks kompenseeris seda tegevuse huvitavamaks muutumine. Raamatu lõpetanud, oli huvi edasise suhtes igatahes piisavalt suur, et teine osa ("Avonlea Anne") oma lugemislisti lisada. Ma ei välista, et seda raamatut tagasi raamatukokku viies juba järgmist osa koju ei too. Kui edaspidigi huvi säilib, loen ilmselt ka järgmised osad. Need aga juba inglise keeles.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).