Victor Hugo "Hüljatud" I raamat

37. Raamat, mille tegevus toimub mõnes suurlinnas. (43/54)

"Hüljatute"esimene raamat sisaldab kaht osa: Fantine ja Cosette. Valisin selle raamatu selle teema alla eeldusel, et tegevus toimub Pariisis, kuid vähemalt esimese raamatu tegevus toimub suurlinna kõrval palju ka maal ja väikelinnas. See selleks.

Minu jaoks seostus see suurteos uduste mälestustega lapsepõlvest, kui nägin selle ainetel valminud multifilmi ja mingisuguste filmikatkenditega. Nimed olid muidugi tuttavad, kuid täit teadmist raamatu tegevusest mul polnud.

Lugemise ajal hakkas uduloorist aga vaikselt üht-teist kerkima. Pidevalt avastasin ennast mõttelt, et "no muidugi, nii oligi" ja "seda ma mäletan". Niiviisi vaikselt hakkas pilt kokku minema.

Kui ma poleks Hugod varem lugenud ega olnud teadlik, et selline tohutu tausta avamine ja ajalooline heietamine ongi tema stiil – see on igas mõttes väga suur teos, oleks olnud oht lugemine pooleli jätta. Kuid kui taust tähelepanuta jätta (Waterloo peatüki ja kloostrite ajaloo peatükid jätsin julmalt vahele), avanes mulle väga sügav, traagiline ja emotsionaalselt tugevalt laetud lugu, mida lugesin klomp kurgus ning ahastuses, kui julm ja ebaõiglane on maailm. Ning siis, kui rõhutuile saabus vabam hingamine, tundsin siirast kergendust selle üle, et headus ei ole maailmast kadunud.

Ei teagi, kas julgen järgmisi osasid lugeda... Pean ennast veidi koguma ja muidugi on ju veel 100 muud raamatut, mis lugemist ootavad, kuid järge lugemata ma kindlasti ei jäta.

Hugo, Victor, 1802-1885
Hüljatud. I
(Les Misérables, 1862)
prantsuse keelest tõlkinud Maria Hange, Immanuel Pau
Eesti Raamat, 1980
574 lk.

Emily Brontë "Vihurimäe"

32. Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine. (42/54)

Raamatu tagakaanel ütleb Hanno Rajandi:

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Midagi sellist ei ole ma varem lugenud ega ilmselt ei loe ka kunagi (sest jätan selle lihtsalt pooleli, kui midagi taolist järgmine kord ette satub). Mõtlen, et milline vaimuomaduste kombinatsioon küll selle raamatu lõi, sest ei suutnud ma leida sealt kuumust ega fantaasiat (kui siis jah, haiget fantaasiat). Sellega pean küll nõustuma, et ilmsüütust selles tõesti on, kuid mitte positiivses, vaid negatiivses mõttes. Ma nimetaks seda hoopis süüdimatuseks. Üldse on see üks kurjemaid ning süngemaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen. See kurjus ja süngus (raamatukaanel oleva kaunis kleidis naise pilk tabab väga hästi raamatu meeleolu) ei tekita kaastunnet, vaid hirmu ja pelgust selle loo ja tegelaste suhtes. Tegelikult tahaks kohe lugeda mõnda raamatut, mis on "Vihurimäest" inspireeritud. Suure tõenäosusega on see isegi loetav, sest vaevalt suudaks keegi midagi veel hullemat kirjutada kui see. See on nii halb, et hakkab tagantjärele isegi heana tunduma. Või siis ka mitte...

Brontë, Emily, 1818-1848
Vihurimäe
(Wuthering Heights, 1847)
inglise keelest tõlkinud Ester Jaigma
kujundanud Ruth Huimerind ja Jüri Lõun
järelsõna: Henno Rajandi
Varrak, 2006
328 lk.

Neil Gaiman "Tähetolm"

Tulutust Tallinnas käigust (vaata eelmist postitust) oli vähemalt nii palju kasu, et sain 3 raamatu võrra rikkamaks. "Tähetolm" oli üks neist. Juba rongis imetlesin seda vargsi, kuid hoidsin ennast tagasi, et mitte lugema asuda. "Naine järves" oli veel pooleli. Kui viimane aga läbi sai, võtsin kohe selle raamatu ette.

Ma polnud ühtegi Gaimani raamatut varem lugenud, kuid olin kuulnud Gaimani kohta kiidusõnu. Mu tädile tema looming meeldib. Ka sisekaanelt tutvutust lugedes tekkis meeldiv ärevus.

Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa... kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.

Algul läks lugemine kuidagi vaevaliselt. Nagu oleks astumisel jala küljes pomm olnud. Mingisugusel hetkel tajusin, et "pommi" enam polnud, kuid väsimus selle algsest olemasolust jäi mind saatma kuni raamatu lõpuni.

See on fantaasiaküllane, kuid minu arvates on see kuidagi liiga lihtne, pealiskaudne, et sellesse lugemise ajal lõplikult uppuda. Ilmselt seetõttu jäi ka emotsioon lugemise ajal tagasihoidlikuks. Arvan, et see raamat võiks rohkem meeldida lugejale, kes oma loomult on unistajad ning kellel on elavam kujutlusvõime kui minul. Gaimani üheks edu saladuseks peetakse tema huumorimeelt, kuid minu jaoks oleks raamat oluliselt isuäratavam olnud, kui selles oleks seda rohkem tunda olnud.

Ma ei arva, et see on halb. Kaugelt mitte. Lihtsalt minu ootused olid liiga kõrged. Esimese kokkupuute kohta Gaimaniga oli see minu jaoks piisavalt hea, et tekiks isu ka teise järele. Huvitav, mis see olla võiks?

Gaiman, Neil, 1960-
Tähetolm
(Stardust, 1999)
inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv
kaanekujundus: Meelis Kroshetskin
Tiritamm, 2010
232 lk.

Rabindranath Tagore. Laevahukk

4. „Keeruta gloobust“ ehk sule silmad, suska näpp kaardile või gloobusele. Ava silmad, vaata kuhu sõrm sattus ja loe raamat mõnelt selle maa kirjanikult.

Gloobust mul pole, seega kasutasin atlast. Sõrm sattus Indiale. Mulle see täitsa sobis, sest raamatut polnud vaja kaugelt otsida. "Laevahukk" oli mu lugemislistis juba kauemat aega oma järge oodanud.

Raamatu tagakaanel seisab: "Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu möödunud sajandi (19. sajandi) teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiiselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu.

Rameš on noor mees Kalkutast, kes lõpetanud just õigusteaduse õpingud. Ta on sage külaline sõbra ja ülikoolikaaslase Džogendra juures. Rameši ja sõbra õe Hemnalini vahel tekib säde ning ka tüdruku isa on noorte abielu poolt. Kui aga Rameš pöördub tagasi isakoju, selgub, et talle on kaasa juba valitud ning pulmad õige pea tulemas. Algab teekond pruudi juurde mööda Gangest, satuvad aga tormi kätte ning laevad upuvad. Ärgates leiab Rameš ennast liivaseljandikul pruudirõivas Kamalaga, kes teda ekslikult oma abikaasaks peab. Mõlema perekonnad on hukkunud ning ta võtab tüdruku oma hoole alla, kuid samas peab pulmaplaani ka Hemnaliniga. Kui aga tüdruku perekonnale saab teatavaks, et Ramešil on juba naine jäävad pulmad katki ning Rameš rändab Kamalaga sisemaale. Rameš aga ei suuda Hemnalini unustada. Hemnalinile aga leitakse uus kavalerikandidaat, arstina töötav Nalinakša.

Edasi läheb lugu nagu mehhiko seebis. Surnuks peetud inimesed ei ole tegelikult surnud ning abikaasad leiavad tee tagasi teineteise juurde. Kuna lõplik lahendus ei olnud täielikult ootuspärane, siis seebiks seda siiski ei nimetaks. Selles on paras ports pinevust ning romantikat. Lugedes hakkas kohe Bollywoodi film silme ees jooksma. Suurimaks väärtuseks on sellel ilmselgelt siiski tolle aja india ühe ühikonnakihi elu-olu kujutamine.

Tagore (1861-1941) oli mitmekülgne mees. Teda tuntakse india kirjaniku, helilooja, filosoofi, kultuuri- ja rahvustegelasena. Kirjutanud hulgaliselt luuletusi, näidendeid, romaane, kooliõpikuid jm. 1913. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. "Laevahuku" lugemine oli silmaringi avardamiseks omal kohal, kuid kahtlen, kas mõnda tema romaani veel loen. Luulega on küll huvi lähemalt tutvuda.

Tagore, Rabindranath
Laevahukk
(নৌকাডুবি, 1906)
kaas: J. I. Witam
 Athena, 1996
330 lk.

Michael Shaara. Surmainglid

44. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat

Tõestisündinud sündmuseks on Ameerika kodusõja lahing Gettysburgi all 1.-3. juulil 1863. Gettysburg on linn Pennsylvania osariigis ning lahing osutus sõja otsustavaimaks kokkupõrkeks lõuna- ja põhjaosariikide armee vahel.

Mind ajalugu huvitab, kuid selle raamatu valimisega tegin väikese valearvestuse, mida kahjuks ette ei näinud. Mul on viimastel aegadel vist ameerika kirjandusest tõsine küllastus tekkinud. See on ületähtsustatud ning mitte millegi poolest põrmugi parem kui muude rahvaste looming. Eelnevad 2 loetud raamatut ("Armas" ja "Ohakalind") on saanud Pulitzeri preemia, see on kolmas (sai preemia 1975). Arvan, et pean nende pärjatud teostega nüüd veidi vahet.

Raamat on informatiivne, üllatuslikult mitte ka päris kuiv. Kuid pool raamatut lugesin siiski üle lehekülje ning usun, et ei jäänud ka millesti erilisest ilma. Ülevaate sündmusest tekitavad mõlema poole väejuhtide ja sõdurite tegevus, vestlused ja mõtted, mis annavad loole üsnagi inimliku mõõtme. Väga palju sõjakoledusi õnneks ei kirjeldata (vähemalt mina ei juhtunud neid lugema). Sündmuste käiku illustreerivad mitmed joonised.

Mulle meeldib, et lugu on jutustatud neutraalselt, eelistamata või õigustamata emba-kumba poolt. Kui mu eelnevad teadmised sellest kodusõjast piirdusid sellega, et põhjuseks oli orjapidamine, siis nüüd olen põhjuste osas teadlikum. See oli lõunaosariikide püüd iseseisvuse poole. Raamatul on ka asjalik järelsõna Rein Helmelt, kes lühidalt kirjutab kodusõja olemusest ja tähtsusest ameerika ajaloos.

Goodreads

Shaara, Michael, 1928-1988
Surmainglid.  Gettysburgi suur heitlus
(The Killer Angels, 1974)
tõlkinud Matti Piirimaa
järelsõna Rein Helme
kujundanud Tiiu Allikvee
Kunst, 1998
Ajalooline romaan
366 lk.

Toni Morrison. Armas

Tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides Ohios. Sethe on noor naine, ori farmis nimega Kuldne Kodu. Peremees on väga inimlik, ei peksa ega käsuta. Sethe abiellub Hallega, kes on oma ema orjusest vabaks ostnud ning mujale elama saatnud. Neil sünnivad lapsed, kaks poissi ja tüdrukutirts, kelle nimi on Armas. Kui peremees sureb, võtab farmi juhtimise üle perenaise õemees. Elu farmis muutub tööliste jaoks õudusunenäoks. Plaanitakse põgenemist. Mõned saadakse aga kätte, mõned jäävad kadunuks ning mõnel õnnestub ka pääseda. Sethe on üks pääsenuist. Ta on eelnevalt juba lapsed ämma juurde ära toimetanud, kuid Halle on teadmata kadunud ning naine põgeneb üksinda. Olles viimast kuud rase ning värskete piitsutushaavadega seljal on see tema jaoks raske teekond. Laps sünnib enne kohalejõudmist. Tüdruk saab nimeks Denver. Taaskohtumise rõõm oma lastega jääb aga üürikeseks. Peremees leiab nad üles. Päästmaks oma lapsi kohutavast saatusest orjana, tapab Sethe oma aastase tütre Armsa. Lapse hing aga ei saa rahu ning jääb neid majja kummitama. Poisid ei suuda seda taluda ning põgenevad kodust. Kaheksateist aastat hiljem kaob kummitus, kuid Sethe ja Denveri ellu tuleb noor neiu naeratava armiga kaelal. Armas.

Sethe tegelaskuju ja lapse tapmise lugu on võetud elust. 1851.aastal tappis Margaret Garner oma lapse, et päästa teda elust orjuses. Raamatus algab tegevus veidi enne Armsa naasmist ning kõik eelnev jutustatakse paralleelselt nö olevikuga. Samm haaval avatakse tegelaste minevik. Algul ei mõista, mis võiks olla nii kohutav, mis sunnib ema oma last tapma, kuid mida enam saad aimu Sethe ja teiste orjade elust farmis, hakkab tasapisi koitma. Orjad Kuldse Kodu farmis olid algul näinud väga head elu ning seda kohutavam oli see pärast peremehe surma. Selline suur muutus mõjus kindlasti šokina ning valu ei kadunud enam kunagi. Kas lapse tapmine oli aga õigustatud? Õigustatud vist mitte, kuid selle valu valguses, mis Sethes pesitses, oli see mõistetav. Armsa naasmisele järgnev sündmustik näitab aga üsna selgelt, et Sethe kannatas väga oma teo pärast, kuid tugeva naisena võttis murdumine lihtsalt aega.

Mind kummituste-teema veidi hirmutab.Ka Armsa kohal lasub selline salapära, ei ole täpselt selge, kas ta on hea või halb. Kogu lugemise ajal valdas mind kõhedustunne. Väga raske ongi määratleda loo žanrit. On ta siis õudukas, armastusromaan või tragöödia? Arvan, et selles on kõike seda. Väga valus, veidi müstiline lugu.

Olles hiljuti lugenud "Schindleri nimekirja", arvasin, et neegrorjade kannatused pole holokaustiga võrreldavad. Eksisin rängalt. Igasugune taoline kannatus on ülekohtune ning ei tohiks neist rääkides, kirjutades, mõeldes kujundada arvamust üldise põhjal, vaid vaadelda neid isikutasandil, panna ennast teise inimese asemele ning jätta see tunne meelde, et mitte kunagi ei tekiks enam soovi ühe inimese kannatusi võrrelda teise inimese kannatustega, sest need on kõik ühtviisi jubedad.

Raamat sai 1988. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning 10 aastat hiljem valmis ka film Oprah Winfreyga peaosas. Toni Morrison sai 1993. aastal Nobeli kirjanduspreemia.

Goodreads

Morrison, Toni, 1931-
Armas
(Beloved, 1987)
inglise keelest tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2006
XX sajandi romaan, 23.raamat
249 lk

Charlotte Brontë. Jane Eyre

36. Raamat, mida "kõik teised" on lugenud, aga sina miskipärast ei ole

Mäletan oma kunagise pinginaabri vaimustust sellest raamatust. Hiljuti kogesin sama teise sõbranna peal. Mulle tõesti tundub, et "kõik teised" on seda lugenud, sest tegemist on ikkagi klassikaga ning nagu selgus, tõsiselt hea klassikaga.

Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.

See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.

Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.

Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.

Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.

Goodreads

Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Fjodor Dostojevski. Vennad Karamazovid, I osa

25. Raamat, mille oled saanud kingituseks

Aitäh, tädi Kreete, hea raamatu eest.

See on hea raamat, kuid siiski raske lugemine. "Kuritöö ja karistus" ja "Idioot" tunduvad mulle selle kõrval lasteraamatutena. Kui päris aus olla, seda raamatut ma päris läbi ei lugenudki, viimase, kuuenda osa juures andsin alla. Kuid lugesin viimase lehekülje ning sellest piisas, et tekiks huvi raamatu teist osa ka lugeda. Tundub, et alles seal tõsiselt põnevaks lähebki...

Raamatu tegevus toimub 19. sajandil Venemaal. Fjodor Karamazov on mõisnik, kelle päevad mööduvad alkoholi ja lõbusate naiste seltsis. Tal on 3 poega, kellest ta pole eriti kunagi hoolinud. Alles poiste täisikka jõudes muutub isa ja poegade suhtlemine tihedamaks. Kõik kolm suhet on väga erinevad - vihkamisest armastuseni. Mängus on raha ja naised.

Seda oli väga raske lugeda, sest tundub, et Dostojevksi on sellesse pannud kõik, mis tal veel südamel oli (see oli tema viimane romaan). Mind lugejana koormasid tohutult need pikad kirjeldused, arutlused, kiriku ja jumala teema... lehekülg lehekülje järel tihedat teksti, isegi taandridagi mitte. Oh, aga kindlasti võtan kunagi teise osa ka ette, sest tahan teada, mis meestest edasi sai.

Goodreads

Dostojevski, Fjodor, 1821-1881
Vennad Karamazovid. I osa
(Братья Карамазовы, 1880)
tõlkinud Virve Krimm
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
399 lk.

Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Michael Punke. Mees, kes jäi ellu

Punke, Michael, 1964–
Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.

Goodreads

Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.

"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.

Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.

See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.

Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.

Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!

Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.

Goodreads

Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.

Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.

Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.

Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):

Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"

Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.

Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):

Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"

Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".

Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).

Alexandre Dumas. Krahv Monte-Cristo

14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Krahv Monte-Cristo I
(Le comte de Monte-Cristo, 1844)
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1987
622 lk.




Krahv Monte-Cristo II
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1988
591 lk.

Goodreads

Valisin selle punkti alla selle raamatu, sest kogu selle "Põneviku" sarja kujundus mõjus mulle lapsena vägagi hirmutavalt. Ma ei tea miks, aga tundsin selle vastu antipaatiat, eriti selle imeliku pruuni tausta suhtes. Õnneks raamatu sisu on kujundusega pöördvõrdeline. See haaras mind kohe, esimesest peatükist kuni teise raamatu viimase peatükini. Juba see, et teise osa kohe esimese järel lugesin, on märk suurest sümpaatiast selle loo vastu. Esimese osa lugemist alustasin raamatukoguraamatuga, kuid selle lõpetasin juba oma isiklikku raamatut lugedes. Kuigi see on pea 200 aastat tagasi kirjutatud, kõnetab see lugu väga tugevalt praegugi.

Prantsusmaa, 19. sajandi algus. Napoleon on saadetud asumisele Elba saarele. Edmond Dantes on noor meremees, kelle koduks on Marseille. Tema pruudiks on ilus katalaani tüdruk Mercedes. Nad plaanivad abielluda, kuid kihluspeol noormees arreteeritakse. Teda süüdistatakse Napoleoni pooldajate vandenõus osalemises. Vaatamata sellele, et ta on täiesti süütu, veedab ta järgmised 14 aastat vanglasaarel pimedas üksikkongis. Ta kohtub kaasvangi - preestriga, keda hulluks peetakse, sest lubab enda vabastamise eest miljoneid maksta. Nad saavad headeks sõpradeks. Edmond avastab, et tema õnnetus saatuses on süüdi inimesed, keda ta pidas oma sõpradeks, ning vannub neile kättemaksu. Kavalusega õnnestub Edmondil vanglast põgeneda ning otsib üles varanduse, mille asukoha preester talle avaldas. See asub Vahemeres Monte Cristo saarel. Edmond leiab varanduse ning temast saab krahv Monte Cristo. Ta on vaba ja ta on rikas. Tal on nüüd kõik võimalused, et alustada oma missiooni - kätte maksta.

[---] maailmas ei ole õnne ega õnnetust, on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega, selles on kogu lugu. Ainult see, kes on tunda saanud äärmist õnnetust, on võimeline tundma äärmist õnne. Inimene peab olema tahtnud surra, [---] et teada, kui hea on elada.

Edgar Allan Poe. Poeem "Ronk" ja teised luuletused

13. Raamat žanrist, mida sa pole enne lugenud

Poe, Edgar Allan, 1809-1849
Poeem "Ronk" ja teised luuletused
Johannes Aaviku tõlkes
Härmametsa Talu Kirjastus, 2000
60 lk.

Goodreads

Sisaldab luuletusi:

Vaimude loss - The Haunted Palace, 1839
Linn meres - The City in the Sea, 1845
Rahutuse org - The Valley of Unrest, 1831
Mõrsjalaul - Bridal Ballad, 1837
Võitja uss - The Conqueror Worm, 1843
Lenoor - Lenore, 1843
Ronk - The Raven, 1845
Surnute vaimud - Spirits of the Dead, 1827
Ulmmaa - Dreamland, 1844
Ulaluum - Ulalume, 1847
Annabel Lee - Annabel Lee, 1849
Eldorado - Eldorado, 1849.

Arvan, et selle raamatu žanriks võiks nimetada õudusluule. Igatahes see ei ole päris tavaline luule, sest neis poeemides esinevad kuuvalgus, vaimud ja surnuaed. Üks näide poeemist "Ronk":

Tabav sõna õudsalt kajas öisel ajal

vaikses majas...

Ehmatav, kas pole? Johannes Aaviku tõlkes kõlavad luuletused pisut arhailiselt, kuid arvan, et see annab neile isegi veidi hirmuäratavust juurde. Positiivne on see, et luuletused on kahes keeles: inglise ja eesti keeles. Mul on juhtumisi samalaadne Puškini valitud luuletuste raamat (luuletused vene ja eesti keeles), tekkis isu see tõsisemalt ette võtta.

Charles Dickens. A Christmas Carol

11. Raamat, mida loed originaalkeeles (v. a. eesti keeles)

Dickens, Charles, 1812-1870
A Christmas Carol (1843)
The Floating Press, 2009
153 lk.

Goodreads

Ebenezer Scrooge on ärimees, kes hoolib vaid rahast. Ta on külm ja kalkuleeriv ning temas puudub elurõõm. On jõululaupäev. Tema äripartneri surmast möödub täpselt 7 aastat. Hiline pärastlõuna, väljas udutab ja külmetab. Väljas ruttavad inimesed rõõmsas jõulusaginas. Ta põlgab jõulupühi ja rõõmu jagamist, keeldub õepoja küllakutsest ning käsib sekretäril järgmisel päeval, jõulupäeval varakult tööle ilmuda. Õhtul kodus aga ilmutab talle ennast tema surnud äripartner, kes annab teada, et sel ööl ilmuvad tema juurde veel kolm vaimu. Need viivad ta ajarännakule tema minevikku, olevikku ja tulevikku. Sellega mehe süda sulab ning ta saab aru, mis elus tegelikult tähtis on.

"Suured lootused" oli seni ainus Dickensi teos, mida lugenud olin. "A Christmas Carol" võib esmapilgul tunduda lastele mõeldud muinasjutuna ja ilmselt seda enamasti nii serveeritaksegi, kuid minu arvates on selle iva siiski mõeldud täiskasvanutele. Arvestades aega, kui palju aega on möödas selle kirjutamisest, siis minu arvates on see tänasel päeval ikka veel vägagi teemakohane. Jah, inimesed, kel on raha, võivad jõulude ajal praegugi väga helded olla, kuid kahtlen, kui palju selles on siiski seda puhast jagamisrõõmu ning kui helded need inimesed muul ajal on. Selle loo moraal on inimloomuse üldisel muutumisel, lihtsalt jõulud on parim aeg selle muutuse läbiviimiseks. Arvan, et inimese heldus ei olene tegelikult rahakoti paksusest, vaid südame suurusest. Kuid ka rikkal inimesel võib olla suur süda.