E. B. White "Charlotte koob võrku"

40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. (31/54)

Meil oli lastetoas, kus koos õega elasin, väike kahe riiuliga raamaturiiul. Just sealt seda raamatut mäletangi. Lapsena lehitsesin seda aeg-ajalt, kuid kuna seal oli palju teksti ning vähe pilte, jäi ta mul lugemata. Kuid mäletan oma õde seda lugemas.

Initsiaalide E. B. taga peitub Elwyn Brooks. Kirjaniku soov oli tiitellehtedel kasutada nime lühendatud kuju. Raamat sisaldab kolme tema jutustust: "Charlotte koob võrku", "Stuart Little" ja "Luige trompet".

Kõigis neis jutustustes seguneb reaalsus fantaasiaga, milles peaosa on loomadel, kellele omistatakse inimlikke oskusi. Minu jaoks on lugude suurimaks väärtuseks hoopis teadmised loomade elu kohta. Charlotte on laudas elav ämblik ning tema kaudu saab aimu ämblike eluolu kohta. Muidugi ei koo ämblikud oma võrkudesse inimkeelseid tähti, kuid kõik muu oli väga huvitav. Jutustuse "Stuart Little" peategelane on hiireke, kelle vanemateks on inimesed. Päriselt, ta sündis inimesest, mitte ei adopteeritud (nagu filmis). Mind kui täiskasvanut valdas lugedes pisuke õõvastus, kuid lapsed (tegemist on lastekirjandusega) suhtuvad sellesse ilmselt hoopis teisiti. Stuart Little on küll hiireke, kuid elab igatepidi inimese elu. "Luige trompet" jutustab trompetluige Louise elust. Ta sündis puudega ehk polnud võimeline tegema trompetluigele iseloomulikku häält, mis kõlab nagu keegi puhuks trompetit (kuula). Selle järgi on linnud ka oma nime saanud. Trompetluiged elavad Põhja-Ameerikas ning on kõige haruldasemad luiged maailmas. Lugu hargneb päris mõnusalt selle kohani, kus luigeisa varastab muusikapoest trompeti, et oma last aidata. Louisest saab aga kuulus muusik.

Juurdlen selle üle, kas mulle oleks see raamat lapsena meeldinud, kui ma seda lugenud oleks. Võibolla oleks, kui oleks kõigele ebaloomulikule tähelepanu mitte pööranud. Nüüd aga, kuigi teades, et tegu on lastekirjandusega ning seda tulebki veidi avatuma meelega võtta, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi "õigele" lainele saada. "Charlotte koob võrku" suutsin lugeda ja mitte ärrituda. Seda juba mainisin, mis mind "Stuart Little"-i juures häiris. "Luige trompet" oli neist kõige hullem, täiesti ajuvaba.

Kuid. Lõpuks mõistsin siiski, et tegemist on väga hea lastekirjandusega. Lisaks loodusteadmistele on igas loos oma sügavam mõte sees. Kõige emotsionaalsem ilmselt ongi "Luige trompet", mis räägib ju loo ühest puudega lapsest, keda vanemad iga hinna eest aidata tahavad ning tänu sellele saavutab see laps au ja kuulsuse. Igatahes väga võimas ja inspireeriv lugu.

White, E. B., 1899-1985
Charlotte koob võrku. Stuart Little. Luige trompet
(Charlotte's Web, 1952; Stuart Little, 1945; The Trumpet of the Swan, 1970)
inglise keelest tõlkinud Piret Saluri ja Enn Soosaar
värsid tõlkinud Paul-Erik Rummo
illustreerinud Asta Vender
Eesti Raamat, 1979
343 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

John Steinbeck. Hommiku pool Eedenit

30. Raamat, millel on rohkem kui 600 lehekülge

Selles raamatus on 751 lehekülge. Tõden, et ükski neist polnud raisatud. Arvasin, et "Vihakobarad" on väga hea. Julgen öelda, et "Hommiku pool Eedenit" on veel parem. Steinbeck on tõsiselt hea jutustaja.

Lugu algab 19. sajandi teisel poolel Ameerikas, Californias ja Connecticutis, ning vältab kuni I maailmasõja lõpuni 1918. aastal. Kasutatud on Kaini ja Aabeli legendi Piiblist. Tegemist on ühelt poolt perekonnalooga – kaks perekonda, Traskid ja Hamiltonid – ja põlvkondade konfliktiga, teiselt poolt vaeb kirjanik oma raamatus selliseid igavesi teemasid nagu headus ja kurjus, andestamine ja kättemaks, saatusega leppimine ja sellele väljakutse heitmine.

Raamatu pealkiri on samuti seotud Piibliga. Ja Kain läks ära Jehoova palge eest ja elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit (lk. 333). Kaini ja Abeli lugu saab alguse vendadest Traskidest, Charlesist ja Adamist, ning kandub hiljem edasi Adami poegade Calebi ja Aroni kujul. Adam läheb pärast isa surma vennaga tülli ning saanud päranduseks suur summa raha, kolib ära Califoniasse, kus temast saab perekond Hamiltoni naaber. Tema suureks unistuseks on oma uude koju rajada suursugune aed (nagu Eedeni aed). Tema abikaasa Cathy kehastab aga pattu langenud Eevat. Nende pojad Caleb ja Aron on nagu Kain ja Aabel. Caleb on ambitsioonikas, kuid sisimas kahtleb isa armastuses. Puhta ja süütu Aroni kõrval näeb ta endas vaid halba.

Arvan, et raamatul ei oleks saanud olla veel paremat lõppu. Suurepärane lugu! Mulle ütleb kogu see lugu seda, et ei tohiks endale üle kanda oma vanemate patte. Kui vanematel on halb iseloom, ei tohi ennast automaatselt halvaks pidada, kujutades ennast kui nende halbade joonte edasikandjat.

Minu lemmiktegelaseks oli Adami hiinlasest kokk Lee. Tema oli selles raamatus tasakaalustav jõud, mis igas keerulises olukorras kaalukausid alati viigistas. Tõsiselt tark mees. Muhelema pani lõpu eel ilmnenud fakt, et ta oli  oma healt tuttavalt ja mõtiskluste kaaslaselt Samuel Hamiltonilt ühe raamatu varastanud, Marcus Aureliuse "Iseendale". Aga muidugi ta teadis, kes selle võttis. Kes veel oleks varastanud Marcus Aureliust? (lk. 695). Tõesti, kes veel?!

Issand on oma tarkuses andnud raha väga imelikele inimestele, võibolla sellepärast, et muidu jääksid nad nälga. (lk. 489). Seda ütles tõsiusklik Hamiltonide pereema Liza.

Samuti on selles raamatus õpetus selle kohta, kuidas vanaaegseid autosid käivitada:
Süüde üles – gaas alla.
Ühenda aku.
Vänta survet, pöial all.
Kergelt vänta –õhuklapp välja.
Pööra vänta.
Süüde alla – gaas üles.
Lülita Mag. (lk.458).

Lisaks Marcus Aureliuse raamatule, mainitakse selles veel Lewis Carrolli "Alice Imedemaal".

Raamatu põhjal valmis 1955. aastal ka film.

Goodreads

Steinbeck, John, 1902-1968
Hommiku pool Eedenit
(East of Eden, 1952)
tõlkinud Pille Runtal
järelsõna: David Wyatt
Varrak, 2001
20. sajandi klassika
751 lk.

Michael Punke. Mees, kes jäi ellu

Punke, Michael, 1964–
Mees, kes jäi ellu
(The Revenant, 2002)
tõlkinud Peeter Villmann
kujundanud Mari Kaljuste
Varrak, 2016
269 lk.

Goodreads

Raamat jahilkäimisest, kus inimesi sureb rohkem kui loomi.

"On 1823. aasta. Kaljumägede Karusnahakompanii kütid elavad karmi piirialade elu. Raudadega kopraid püüdes seisavad nad päevast päeva silmitsi ohuga, milleks on sõjakad indiaanlaste hõimud ja halastamatud maastikud ning seal elavad loomad. Hugh Glass kui kogenud piirialade elanik ja asjatundlik jäljeajaja on üks kompanii parimaid mehi. Ühel luureretkel satub ta aga vastamisi grislikaruga ja saab rängalt vigastada. Arvatakse, et ta ei jää ellu. Kompanii kapten teeb kahele mehele ülesandeks maha jääda, Glassi eest kuni tema surmani hoolitseda ja ta siis korralikult maha matta. Kui nood kaks aga Glassi hülgavad ja tema väärtusliku vintpüssi, kirve ja muud asjad, millega vigastatud mees ennast kaitsta saaks, kaasa võtavad, ajendab Glassi elus püsima ainuüksi kättemaksuiha. Glass asub jahmatamapaneva meelekindluse ja sihiteadlikkusega roomama üle kolme tuhande miili laiuse Ameerika kaardistamata piiriala. Tal tuleb jagu saada nii inimsoost kui ka muud tõugu kiskjatest, näljasurma ohust ja oma kohutavate haavadega kaasnevast valust." Nii on kirjas raamatu tagakaanel. Seda teksti lugedes jääb mulje nagu ta roomaks 3000 miili. Ei, ta ei rooma kolme tuhandet miili. Isegi mitte kolmesadat. Ta roomab umbes esimesed 1,5 kuud 8-st, mil tema jälitustegevus kestab.

Aga raamat on tegelikult põnev. Umbes poole peal tundsin, et vaataks veidi filmi ka. Ainult sinna maani, kuhu raamatus jõudnud olen. Film on hoopis midagi muud, viskasin sellele käega, et mitte lugemiselamust rikkuda. Aga kahju oli juba sündinud. Läks aega, enne kui suutsin jälle raamatule keskenduda. Jäigi kummitama see, mis ikkagi ajendas Glassi elutahet. Kui filmis oli selleks armastus oma poja vastu, siis raamatus puhas kättemaksuiha. Filmi ma ei vaatagi lõpuni, vähemalt mitte nii pea.

See on ime, et Glass ellu jäi. Mitte hiljem vigastatuna, vaid karurünnakus. Glass oli karastunud mees ning tema hakkama saamine üksi vaenuliku metsiku looduse keskel tundus mulle täiesti loogiline. Vaatamata sellele oli Glass mees, kes jäi ellu olukorras, kus enamik teisi oleks hukkunud.

Lõpp mulle ei meeldinud. Kuna tegemist on tõestisündinud loo põhjal valminud raamatuga, milles on siiski omajagu fiktsiooni, oleks lõpp võinud olla efektsem. Kujutasin endamisi ette Glassi kohtumist Fitzgeraldiga (üks meestest, kes jäi vigastatud Glassi eest hoolitsema) nelja silma all, mil õiendavad oma arved isekeskis ära. Pidin kahjuks pettuma. Samuti kriibib mu hinge see, kuidas ühelt rahvalt võeti nende iidne asuala. Minu silmis ei ole raamatu ainus kangelane Hugh Glass, vaid ka indiaanlased. Aga see on omaette teema.

Vaatamata sellele seisneb minu jaoks raamatu väärtus selle tõepärastes, vahel judinaid tekitavates kirjeldustes. Sõnaga "vaglad" seostan tulevkus alati kujutluspilti sellest, kuidas indiaanitohter Glassi seljahaavu ravib. Prrr!

Lugemiselamuse saab sellest raamatust kindlasti.

Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Novelle ja miniatuure
koostanud Heino Puhvel
Eesti Raamat, 1978
175 lk.

Goodreads

3 luuletust:
"Meri",
"Kätkilaul" ja
"Igavesest ajast igavesti" (kõik aastast 1906);

7 novelli:
"Hingemaa" (1903-1906),
"Toome helbed" (1907),
"Suveöö armastus" (1906),
"Popi ja Huhuu" (1914),
"Maailma lõpus" (1915),
"Inimese vari" (1919),
"Viimne tervitus" (1941);

4 miniatuuri:
"Mõttepäevikust", "Marginaalia", "Vormivalu" (1938-1941), "Lembitu" (1917).

Võtsin selle raamatu ette "Väikese Illimari" tuules. Avastasin, et sisukorras on novellide pikkused lehekülgede arvuna välja arvutatud. Muidugi! Gümnaasiumis pidime vabal valikul kaks Tuglase novelli läbi lugema. Nii-nii, tuleb välja, et lugesin tookord "Toome helbeid" ja "Suveöö armastust". Need on kaks kõige lühemat novelli selles kogumikus, vastavalt 13 ja 14 lehekülge. Valikut tähistavad ka hariliku pliiatsiga rasvaselt maalitud punktid pealkirjade ees. Nüüd, kui olen kõik need läbi lugenud, mõistan, et tookordne valik ei olnudki kõige hullem. Siis oli valikupõhimõte hoopis teine, kuid praegu sisu põhjal kinnitan, et need ongi minu arvates kaks kõige paremat novelli selles kogumikus. Kuigi ka neis on traagikat, siis erinevalt teistest on neis palju rohkem lootust, rääkimata romantikast. Tuleb tunnistada, et Tuglase luuletused olid ka päris loetavad. Pisut sünge, aga eks ajad olid ka vastavad. Miniatuuridesse ei suutnud kahjuks enam süveneda, sest õhuke raamat küll, aga lugesin seda nädal aega.

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.

Clive Staples Lewis. Lõvi, nõid ja riidekapp

18. Muinasjutt

Lewis, Clive Staples, 1898-1963
Lõvi, nõid ja riidekapp
(The Lion, the Witch and the Wardrobe, 1950)
illustratsioonid: Pauline Baynes
tõlkinud Maiju Woodhead ja Andry Ervald
kaas: Viive Noor
Logos, 1995
147 lk.

Goodreads

"Lõvi, nõid ja riidekapp" on 7-osalise "Narnia kroonikate" sarja esimene osa.

Muinasjutt on teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (Vikipedia). Selle definitsiooni järgi on see päris ehtne muinasjutt. Selles pole mingit loogikat - kapi kaudu kuhugi mujale sattumine ei tundu mulle üldse loogiline, eiratakse loodusseadusi - mis mõttes igavene talv ja aastaegade vaheldumine käib ühe tegelase suva järgi, ning ajalooliselt on keskkonda samuti keeruline paigutada - tegevus saab alguse II maailmasõja paiku, kuid edasist on võimatu ajalooliselt määratleda.

Neli õde-venda, Peter, Susan, Edmund ja Lucy, on saadetud Londonist pommitamise eest (käib II maailmasõda) maale pakku ühe professori juurde. Sel on suur maja, kus on hästi palju tubasid. Ühes toas on riidekapp, kus ripuvad karusnahksed kasukad. Lucy avastab aga kapi juures ühe omapära, selle kaudu saab minna võlumaale - Narniasse, kus valitsevad kuri Valge Nõid ning igavene talv. Lapsed satuvad sinna aga ajal, mil seal puhuvad muutuste tuuled. Lõvi Aslan on teel Narniasse ning igavesele talvele tõotab tulla lõpp. Võitlusesse kistakse ka lapsed.

See on väga hea muinasjutt. Selles on paljugi, mis lastele võib korda minna: jõulud, loomad, õiglustunne, maagia. Aga mulle tundub, et ma olen muinasjuttudest välja kasvanud. Algus oli väga vaevaline, et õiget meeleolu saavutada. Õnneks lõpp oli juba haaravam. Võibolla kui ma jätkaksid Narnia-lugude lugemist, avastaksin endas taas lapse, kes tõsiselt muinasjuttudest vaimustuks. Teen proovi.

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

17. Raamat, mille tegevus toimub kohas (ehitises, linnas vms), mida oled külastanud

Tuglas, Friedebert, 1886-1971
Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.

Goodreads

Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.

Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.

Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.

Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):

Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"

Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.

Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):

Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"

Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".

Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).

Lucy Maud Montgomery. Roheliste Viilkatuste Anne

Montgomery, Lucy Maud, 1874-1942
Roheliste Viilkatuste Anne
(Anne of Green Gables, 1908)
tõlkinud Piret Ruustal
illustratsioonid Sybil Tawse
Huma, 2001
Lastekirjanduse klassika
392 lk.

Goodreads

Lucy Maud Montgomery on kanada kirjanik, kes oma tuntuse saavutaski "Roheliste Viilkatuste Anne'iga". Goodreadsi andmetel on Anne'i sarjas ilmunud kokku 9 raamatut. Eesti keeles on ilmunud 2 esimest.

See on lugu punapäisest tüdrukust Anne'ist, kes on jäänud orvuks ning kelle 60ndates eluaastates õde-venda 11-aastasena lapsendavad. Rohelised Viilkatused on talu, kuhu Anne ekslikult elama asub. Ekslikult seepärast, et tegelikult sooviti lapsendada poissi. Kuid Anne oma siira oleku ja fantaasiküllasusega suudab vanakesed esimestest hetkedest ära võluda. Naabertalus elavast Dianast saab tema parim sõbranna ning koos satutakse igasugustesse sekeldustesse. Samas veab Anne ka vägikaigast paar aastat vanema Gilbertiga, keda iga hinna eest püüab õppeedukuses edestada.

Lapsena vaatasin selle raamatu põhjal tehtud teleseriaali ja mulle see väga meeldis. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et lugesin ka raamatut (Illustreeritud klassikavaramu sarjas ilmunud raamatut põhimõtteliselt ei lugenud). Ootused olid igatahes kõrged. Kahjuks pidin veidi pettuma, kuid kuna ma pole raamatu sihtgrupp, siis ma ei võta seda kuigi tõsiselt. Teises pooles hakkasid Anne'i pikad monoloogid mind veidi häirima, olin neist lihtsalt tüdinud, kuid õnneks kompenseeris seda tegevuse huvitavamaks muutumine. Raamatu lõpetanud, oli huvi edasise suhtes igatahes piisavalt suur, et teine osa ("Avonlea Anne") oma lugemislisti lisada. Ma ei välista, et seda raamatut tagasi raamatukokku viies juba järgmist osa koju ei too. Kui edaspidigi huvi säilib, loen ilmselt ka järgmised osad. Need aga juba inglise keeles.

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika

15. Raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s

Mikita, Valdur, 1970-
Lindvistika ehk Metsa see lingvistika
HM, 2015
236 lk.

Goodreads

Sel nädalal on see raamat Rahva Raamatu müügitabelis 7. kohal, Apollos 3. kohal. Mina ostsin raamatu märtsi algul, siis oli koht RR tabelis veel kõrgem. Täna on juba märtsi teine pool - kaua loetud kaunikene. Järgisin Mikita soovitust raamatut väikeste ampsudena manustada (vaata siit). Kuid mida aeg edasi, seda raskemaks see kujunes.

Algus ongi selline veidi kuivem, raskesti seeditav. Kirjutab peamiselt eesti keelega seonduvast. Teine pool on aga palju lahedam. Peatükki "Õnnistatud eesti ruum" lugedes vaevalesin kõhukrampide käes. Ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nii palju naernud olen (võiks vabalt panna pööraselt naljaka raamatu kategooriasse). Tema nägemus asjadest on niivõrd lihtne, samas sügav. Seosed on väga loogilised (minu jaoks), et paneb imestama, kuidas ma ise selle peale pole tulnud. Mul on hea meel, et ta need ja veel palju muudki välja ütleb. Tõsiselt pahviks lööb ta aga oma innovatiivsete ideede ja tulevikunägemusega Eestist, eestlastest, eesti keelest ja kultuurist. Ma olen lihtsalt sõnatu, et ei oska midagi rohkem kosta. Lugege Mart Juure arvustust.