Iiri muinasjutud ja muistendid

39. Mõne rahva müüdid või muistendid.

Muistend on rahvajutt, mis  kirjeldab kunagi toimunud üleloomulikku või pöördelist sündmust ning selle sisu on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Mütoloogilised ehk usundilised muistendid jutustavad kokkupuudetest üleloomulike olendite või nähtustega,
tekke- ja seletusmuistendid seletavad rahvapärasel viisil erinevate nähtuste põhjusi, ajaloolised muistendid on seotud ajalooliste sündmustega, kohamuistendid on seotud tähelepanuväärsete loodus- ja tehisobjektidega, hiiumuistendid jutustavad hiiglaste tegudest. (Vikipeedia)

Raamatus on 11 muinasjuttu ja muistendit. Üleloomulikkust neis oli ning hiiglasi tuli ka ette, aga selget piiri selles, milline neist oli muinasjutt ja mis neist muistend, ma tõmmata ei suuda. Aga ilmselt ei olegi seda vaja. Raamat on suures kirjas, mida on väga mõnus lugeda. Raamatu on kujundanud ja illustreerinud Joonas Sildre. Stiilinäiteks on kaanepilt, mis mulle väga meeldib. Vahvad pildid on ka iga muinasjutu alguses ja lõpus.

Lood ise on üsnagi traditsioonilised. Vaesed saavad rikkaks, kuningapojad otsivad ilma mööda naist, heategu saab tasutud, hädast aitavad välja üleloomulike võimetega tegelased. Raamatus on 2 muinasjuttu Jackist, aga kumbki neist pole Jackist ja oavarrest, aga see ongi vist hoopis inglise, mitte iiri muinasjutt. Sellesse raamatusse kogutud muinasjutud on küll omanäolised, kuid väga tihti leidsin mingisuguse seose mõne teise tuntud muinasjutuga, olgu selleks siis Tuhkatriinu või mõni eesti muinasjutt. Eks need rahvajutud ju käivadki suust suhu, keegi jätab midagi välja, teine paneb midagi varem kuuldut juurde. Iga rahvas mugandab lugusid vastavalt oma oludele.

Iiri muinasjutud ja muistendid
tõlkinud Anu Vane
kujundus ja pildid: Joonas Sildre
Odamees, 2009
157 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Anton Hansen Tammsaare. Põrgupõhja uus Vanapagan

45. Raamat, mille pôhjal tehtud filmi oled näinud, aga raamatut pole veel lugenud

Lapsena sai seda filmi (olude sunnil) päris mitu korda vaadatud, kuid ega ma sellest suurt sotti saanud.

See on mul juba teine Tammsaare lühikese aja jooksul ning avastan üha enam tema loomingu väärtuslikkust. Minu varasemad kokkupuuted on piirdunud vaid kahe osa "Tõe ja õiguse" ning "Kõrboja peremehega" ning järele kontrollides, tuleb välja, et olen ka "Juuditit" lugenud. Mõistan, et eesti maa ja rahva jaoks on "Tõde ja õigus" see A ja O, see on väga oluline teos meie jaoks, kuid "Põrgupõhja" pakub ilmselgelt oluliselt sügavama lugemiselamuse.

Vanapagan ootab taevariigi väravate taga, ta on tulnud, et olla saatjaks hingedele nende teel põrgusse. Aga lepingut on muudetud, hingi ei anta ning uueks tingimuseks on see, et Vanapagan saab hingi alles siis, kui ta on maa peal inimesena elanud ning õndsaks saanud. Ei jää siis Vanapaganal muud üle, kui maa peale minna ning inimesena elada. Tema elu juhatajaks ja juhtijaks saab Kaval-Ants, kes legendile omaselt on riukalik ning igal võimalusel koorib Vanapaganalt seitse nahka. Lõpuks aga saab temagi oma palga, kuid loll saab kirikuski peksa.

Ühelt poolt võib seda lugeda kui järjekordset Vanapagana ja Kaval-Antsu muistendit, mida ma muide lapsena väga lugeda armastasin. Kuid teisalt on see väga sügavaid mõttekohti pakkuv meistriteos. Isegi nii sügavaid, et neisse võiks lausa ära uppuda. Lugemist hõlbustavad rohked dialoogid.

Olen vaimustuses. See on üks selliseid raamatuid, mida kindlasti mõne aja pärast uuesti lugeda võiks.

Goodreads

Tammsaare, A. H, 1878-1940
Põrgupõhja uus Vanapagan
(1939)
illustreerinud H. Laretei
Eesti Raamat, 1975
172 lk.