Jane Eyre on 10-aastane orb, kes elab oma onunaise armust. Onupoeg ja -tütred ei käitu temaga samuti kuigi hästi. Tema elu ei kergenda kindlasti tema põikpäisus ja otsekohesus. Tol ajal, 19. sajandil, oli see valeliku ja kasvatamata lapse tunnus. Jane'i mässumeelsuse tõttu saadetakse ta kaugele vaeste tütarlaste kooli, millest saab tema kodu järgevaks 8 aastaks. Kaks viimast õpetajana. Siis otsustab ta aga elus uue lehekülje pöörata ning koduõpetaja koha otsida. Ta saab koha Thornfieldi mõisas härra Rochesteri juures, kus asub õpetajaks väikesele Adele'ile. Guvernandi ja peremehe vahel lööb lõkkele armastus ning nad otsustavad abielluda. Kuid ilmsiks tuleb tõik, et härra on juba abielus ning tema naine elab selles samas majas lukustatud uste taga – tema naine on hull. Jane põgeneb... leiab peavarju perekonnas, mille liikmed osutuvad tema lähedasteks sugulasteks. Kuid südames hoiab ta jätkuvalt vaid armastust härra Rochesteri vastu. Seistes dilemma ees, kas lahkuda Inglismaalt, naaseb Jane Thornfieldi, kuid leiab eest vaid varemed.
See on südamlik ja armas, kuid ka kohati valus armastuslugu, mis taevale tänu siiski õnnelikult lõppeb. Minul igatahes olid pisarad silmas, kui viimaseid lehekülgi lugesin. Jane ja härra Rochester olid hingesugulased ning vaatamata oma vanusevahele (20 aastat) olid teineteisele loodud. Oi, kuidas ma nautisin nende omavahelisi vestlusi, mis tihti olid tulvil sarkasmi, mitte tüüpiliste armastuslugude imalat soigumist. See kõik oli nii veenev ning köitev.
Jane'ist oleks ilmselt kasvanud hoopis teine inimene, kui poleks olnud Helenit, tema koolikaaslast, kes kahjuks tiisikusse suri. Helen oli tasakaalukas ja tark tüdruk. Nähes Jane'i mässumeelsust ning vihkamist, lausus ta talle (Piiblist inspreerituna ): Vägivallaga ei võideta vihkamist ja kättemaksuga ei kaotata ülekohut (lk. 53). Arvan, et need sõnad võiks tänapäevalgi veel heaks teejuhiks olla. Jane ilmselgelt võttis neist õppust, sest temas ei juurdunud pahameel oma onunaise ja tema laste vastu, kes tema vastu ju väga ülekohtused olid, ega ka inimeste vastu, kelle pärast ta hiljem oma elus kannatas. Ma arvan, et paljud naised oleks pärast nurjunud abiellumiskatset armastatud mehe unustanud ning püüdnud õnne kusagil mujal leida, arvestades veel põhjusi, mis abiellumist takistas, aga mitte Jane.
Oli üks koht, milles ma kahtlema hakkasin. Kui härra Rochester Jane'ile oma lugu jutustas ning selgitas, et ta soovis küll oma naisest lahutada, kuid ükski kohus seda ei teinud, sest avastati, et naine on hull. Arvan, et isegi tol ajal oleks see võinud piisav põhjus olla, et abielu lahutada. Kuid see, kuidas Rochester siiski oma abikaasat kohtles, tõsi, sõna otsese mõttes luku taga hoidis, kuid mitte päriselt maha jättes, on minu arvates parim tõestus ühe mehe südameheaduse kohta. Usun, et nii mõnigi mees oleks naise lihtsalt surmanud või lasknud seda kellelgi teisel teha, kuid tema tahtis hoopis iseennast tappa, et sellest õudusest pääseda.
Ning muidugi see lõpp... Igatahes on see üks ütlemata liigutav armastuslugu, mida iga tüdruk, aga miks mitte ka poiss, lugema peaks.
Goodreads
Brontë, Charlotte, 1816-1855
Jane Eyre
(Jane Eyre, 1847)
inglise keelest tõlkinud Elvi Kippasto
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 35. raamat
414 lk.
No comments:
Post a Comment