Winston Graham "The Black Moon" (Poldark, #5)

Poldarki-saaga jätkub. Selles raamatus on esiplaanil uued tegelased ja nende lugu, kuid edasi areneb ka tegevus tuttavate tegelaste ümber.

Namparasse saabuvad Demelza vennad Sam ja Drake. Sam saab tööd kaevanduses, Drake ehitusel (Rossi ja Demelza kodu). Trenwithi saabub Elizabethi vanaonu pojatütar, nooruke Morwenna, Geoffrey Charlesi hoidja ja õpetaja. Drake'i ja poisi vahel tekib südamlik sõprus, millest tärkab ka armastus Drake'i ja Morwenna vahel.

Sünnib 2 uut ilmakodanukku. Valentine, Elizabethi ja George'i poeg ning Clowance, Rossi ja Demelza tütar. Raamatu pealkiri viitab Valentine'i sünnile musta kuu ajal, mis ei ole uskumise järgi hea enne. Kuigi kogu edasise tegevuse otsene seotus lapsega on nõrk, tõstatub teema teravalt raamatu viimastel lehekülgedel.

Ross ja George selles raamatus karvupidi kokku ei lähe. Suudavad teineteisele sõnadega asju selgeks teha, kuid ilmselt oodata nende omavahelite suhete teravnemist järgmistes osades. Selles raamatus on Rossi südameasjaks hoopis sõjas kaduma jäänud Dwight, kelle kohta tal siiski õnnestub teateid saada. Dwightist on saanud Prantsusmaal sõjavangi. Käivitub pingeline päästeopertsioon.

Raamat on senistest osadest parim. Põhjuseid selleks on ilmselt mitu. Ühelt poolt see, et eelmise osa ja selle osa ilmumise vahe on 20 aastat ehk võibolla on põhjuseks see, et kirjanikki oli muutunud oskuslikumaks. Teisalt minust endast tulenev põhjus. Eelmisi osasid lugesin paralleelselt seriaali vaatamisega, mis ilmselgelt segas. Nüüd ei jooksnud kõrval ühtegi teist pilti ning sain rahulikult loosse süveneda. Üheks meisterlikumaks kujundiks raamatus on võrdlus ämbliku tapmisega (lk. 544), kuid ka raamatu viimased lõigud, kus kirjeldatakse inimese lahkumist elust. See on niivõrd hingeminev, kuidagi nii ilus ja väärikas. Oeh.

Väga oskuslikult on edasi antud olustikku. Selles osas on palju tähelepanu pööratud usulisele tegevusele, mida antakse edasi Sami tegelase kaudu. See ei ole kuigi tugevalt pealiiniga seotud, kuid see ning ka sõjaga seotu ilmestab väga hästi ühiskonnas tol ajal valitsenud meelsust.

Eriliselt meeldis see, et sisse oli toodud toredat huumorit konna-saaga näol. See naeruvääristas George'i minu silmis veelgi rohkem, kuid seekord hoopis millegi tühise ja toreda kaudu.

Minu eriliseks lemmikuks on läbivalt olnud  Agatha. Ka selles osas on tal oma tähtis roll täita ning Rossi tegevus tema suhtes pani mind tõsiselt heldima. Minu jaoks oli see raamatu üheks kõrgpunktiks. See andis Rossi tegelasele minu silmis mingisuguse uue mõõtme.

Võtan kohe järgmise osa ette.

Graham, Winston, 1908-2003
The Black Moon: A Novel of Cornwall, 1794-1795 (1973)
Pan Books, 2008
546 lk.

John Steinbeck. Hiirtest ja inimestest

25. Sinu lemmikkirjaniku raamat, mida sa veel lugenud ei ole.

John Steinbeck sai minu lemmikuks eelmisel aastal pärast "Vihakobarate" ja "Hommiku pool Eedenit" lugemist. Eesti keeles on ilmunud veel "Karbitänav", "Me tusameele talv" (mõlemad juba ootavad riiulis), "Kirelõõm", "Pärl" (novell), "Teekond Charley'ga, Ameerikat otsimas" ja "Tortilla Falti agul". Seega lugemist veel jagub.

"Hiirtest ja inimestest" on jutustus, mille tegevus toimub Californias 1930ndate algul. George Milton ja tema lihtsameelne sõber Lennie Small rändavad tööd otsides ringi. Saanud tööd ühes farmis, tundub, et jõutakse sammuke lähemalt oma unistuse teostumisele, osta väike maja lapikese maaga ning hakata ise põldu harima. Unistuse täitumine muutub käegakatustavamaks, kui farmitööliste seast leitakse mõttekaaslane. Unistused on aga haprad.

On George ja on Lennie. Enamikele teistele tegelastele on antud ainult hüüdnimi. Kräsupea, Küürakas, Vibalik, Köntkäpp. See tekitab sellise anonüümse õhkkonna, et inimesed küll töötavad külg-külje kõrval, kuid teist ei tunta nii palju, et tema päris nime teadvustada.

Tegevus toimub majanduskriisi ajal, unistustel ja lootustel oli inimeste jaoks edasiviiv jõud. Nii oli see ka George'i ja Lennie jaoks. George'i jaoks ei olnud aga usk unistuste täitumisse piisavalt tugev. Ilma Lennieta ei olnud neil tema jaoks tähendust, sest hävitades Lennie, hävitas ta justkui ka need unistused, mida nad jagasid.

See on väga traagiline lugu. Vahetult pärast lugemist ei olnudki selle mõju nii suur, kui praegu, nädal hiljem sellest kirjutades. See on lühike, kuid šokeeriv, raputav, liigutav lugu sõprusest, unistustest ja nende kadumisest.

Steinbeck, John, 1902-1968
Hiirtest ja inimestest
(Of Mice and Men, 1937)
inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Udo Uibo
kujundus Anne Pikkov
Pegasus, 2008
112 lk.

Selma Lagerlöf. Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi

7. Skandinaavia kirjaniku raamat, mis ei ole kriminull või põnevik.

Raamat sobib ka väljakutse punkti "Raamat Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"" alla.

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli rootsi kirjanik. Esimese naisena pälvis Nobeli kirjanduspreemia 1909. aastal.

On varakevadine aeg ning haneparved lendavad lõunast üle Rootsi põhja poole pesitsema. Nils on kiuslik ning laisk poiss, kelle härjapõlvlane väikeseks muudab. Oma uues suuruses satub Nils kogemata koduhanega kaasa, kui see metshanede kannule otsustab asuda. Algabki teekond läbi Rootsi Lapimaale.

Minu ootused raamatu suhtes olid kõrged, kuid need ei põhinenud eelteadmistel raamatu kohta. Oleks ma teadnud, et raamat põhineb muistenditel, poleks ma seda ilmselt lugema hakanudki või oleksin paremini ettevalmistunud. Minu jaoks kulges selle tegevus aeglaselt ning igavalt. Seepärast jätsin ka lehekülgi vahele ning tunnistan, et päris läbi ma seda ei lugenudki.

Lagerlöf, Selma, 1858-1940
Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi
(Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige, 1906)
rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
illustreerinud A. Saldre
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
536 lk.

Donna Tartt. Ohakalind

43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

Tundub nagu midagi ebamaiselt head. Võiks ju eeldada, sest sai see ju Pulitzeri preemia ning tekitas elavat vastukaja.

Lugesin peaaegu pool raamatut läbi ja alles siis hakkasin aduma, miks seda tunnustatakse ning mis selle eriliseks teeb. Ühelt poolt selle tänapäevasus pommiplahvatuse näol, kus 13-aastane Theodore Decker oma ema kaotab, kuid ise eluga pääseb. Lisaks sellele kujutatakse selles teismelise poisi rasket elu pärast ema kaotust, see tekitab lugejas kaastunnet. Kultuuriarmastajale pakub huvi ilmselt eelkõige kõik see, mis ohakalindu kujutavasse maali puutub, mille Theo plahvatuse järel muuseumit pihta paneb. Theo armastus plahvatuses ellujäänud tütarlapse Pippa vastu pakub huvi armastusromaanide austajaile. Ning muidugi see, kuidas lugu lõppeb. Sel on asjaolusid arvestades väga hea lõpp, mitte liiga positiivne, et mõjuda muinasjutuna, ega ka üdini negatiivne, et lugeja tuju pärast pea 900 leheküljelist pingutust ära rikkuda. Raamatus käsitletud teemad on mitmekesised ning huvipakkuvad.

Aga minu jaoks on raamatul ainus, aga üsnagi tõsine puudus – see on liiga pikk. Mõistan, et asjade pikalt seletamine on ilmselt ka anne, kuid kahjuks mitte selline, mida ma kõrgelt hindaks. Minu arvates ei andnud see raamatule kuidagi sügavust juurde, vaid tõesti ainult kaalu, st massi.

Eriliselt hinge läks mulle Theo ja Borissi sõprus. Lugemise ajal juba tabasin ennast mõttelt, et pole tähtis, et su teod ühiskonna silmis on halvad, kuni sa oma sõbrale truu oled. Inimesed, kes teevad küll halbu asju, kuid iial oma sõpru hätta ei jäta, ei ole kindlasti halvad inimesed. Heas raamatus ei öelda kunagi otsesõnu välja mõtteid, mis lugejal tõenäoliselt tekivad, mõtteid, mida kirjanik soovib raamatus edasi anda. Seega olin veidi pettunud, kui raamatus umbes samasugused mõtted hiljem otse välja öeldi.

Kõige positiivsem oli raamatus aga see, et sisaldas tohutul hulgal viiteid igasugustele raamatutele. Theo võitis mu poolehoiu, sest ta luges raamatuid. Mind ei huvitanud, et ta joob, teeb triipu, varastab... ta luges raamatuid! Märkisin ära 23 viidet mõnele kirjandusteosele:

Murasaki Shikibu „Genji lugu”
Barbara Pym "Jane ja Prudence"
Alfred Lord Tennyson "In Memoriam"
William Shakespeare "Macbeth"
Charles Dickens "Jõululaul"
Charles Dickens "Suured lootused"
Henry David Thoreau "Walden"
J. K. Rowling "Harry Potter"
Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Fjodor Dostojevski "Idioot"
Carson McCullers "Süda on üksildane kütt"
John Steinbeck "Vihakobarad"
Nathaniel Hawthorne "Seitsmeviilumaja"
Stephen Crane "Vapruse punane pitser"
George Eliot "Silas Marner"
Antoine de Saint-Exupéry "Inimeste maa"
C. S. Lewis "Lõvi, nõid ja riidekapp"
mingi lordi "Elu ja kirjad"
Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
Vladimir Nabokov "Meeleheide"
W.G. Sebald "Saturni rõngad"
L. Frank Baum "Ozma Ozi maalt"
Herman Melville "Moby Dick"

mõni võis veel kahe silma vahele jääda... kindlasti ei olnud kõik sellised, mida Theo luges, vaid mõne juhul oli viiteks tegelane raamatust ning kasutati millegi või kellegi kirjeldamiseks.

See on tõesti hea raamat, kuid mul on siiski veidi kahju ajast, mida selle lugemisele kulutasin.

Goodreads

Tartt, Donna, 1963-
Ohakalind
(The Goldfinch, 2013)
inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
kaanekujundus: Keith Hayes
Pegasus, 2016
877 lk.

Sarah Moore Fitzgerald. Lootuse õunakook

Sellest raamatust on palju räägitud ja kirjutatud. Minu kätte sattus see ühe sündmuse läbi, mida oma poja klassiga läbi viisin. Mõtlesin, et loen selle raamatu läbi, enne kui raamatukokku tagasi viin. Selline alla 200-leheküljeline väiksemas formaadis ja suht suure kirjaga teine. Ühe-päeva-lugemine.

Iirimaa. Meg ja Oscar on noored, klassikaaslased, parimad sõbrad. Nad on naabrid. Nende kodud asuvad teineteisele väga lähedal ning toa aknad asuvad vastamisi. Nad veedavad niiviisi oma toast lahkumata teineteisega suheldes väga palju aega. Oscar on väga eriline poiss. Tal on võimed. Ta küpsetab kõige maitsvamat õunakooki, mida eales saanud oled. Ning ta tunneb, kui keegi hädas on, ning tõttab hädasolijat päästma, õunakook karbiga kaasas. Kõlab kummaliselt...

Kui Meg aga vanematega pooleks aastaks Uus-Meremaale kolib ning nende majja üüriliseks kolinud Palomast Oscari uus naaber saab, hakkab kõik kuidagi viltu kiskuma. Kirjavahetus Megiga katkeb, Oscar langeb koolis teiste pilke alla ning lõpuks ei näe ta muud väljapääsu, ta otsustab elust lahkuda.

Kuuldes Oscari kadumisest, kihutab Meg Iirimaale tagasi. Koos Oscari vennaga on nad ainukesed, kes keelduvad Oscari surma uskumast, sest surnukeha ei leita. Meg elab vaid suures lootuses, et Oscar on elus. Asjaolusid uurides saab ta jälile Paloma salasepitsustele ning seda raskemaks muutub loota, et poiss, keda ta armastab, võiks veel kunagi tema ellu tagasi pöörduda.

Vaatamata sellele, et kirjeldused on napid ning tegevuse jutustus võrdlemisi lüheldane – raamat koosneb vaheldumisi Megi ja Oscari jutustustest –, on tegemist tõsiselt hingemineva looga. Mul on väga raske uskuda, et Paloma-suguseid inimesi on olemas. Samas, selliseid täiskasvanuid leidub tõesti, miks siis ei võiks ka selliseid lapsi olla. Ma arvan, et see raamat võiks õpetada noortele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, et ära kahtle oma tunnetes, ütle need välja, sõbrad on need, kes armastavad sind sellisena nagu sa oled.

Ei juhtu kuigi tihti, et mõtleksin sellele, mis pärast raamatu lõppu edasi saab. Selle raamatu puhul mõtlesin. See polnud mingisugune fantaasia, vaid see, mis edasi sai, oli juba raamatusse sisse kirjutatud, seega pole kahtlustki, et just nii see olekski edasi läinud.

Mulle pakkus see raamat väga meeldiv üllatuse. Väljakutse raames võiks seda lugeda nt "Aastal 2015/16 ilmunud lasteraamatu" punkti all.

Goodreads

Fitzgerald, Sarah Moore, 1965-
Lootuse õunakook
(The Apple Tart of Hope, 2014)
inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
kujundanud Britt Urbla Keller
Varrak, 2015
182 lk.

Gerda Kordemets. Klass

29. Raamat, mis on kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas

Praegu ilmselt kohustuslikku kirjandust sellisel kujul nagu varem ei ole. Vähemalt mitte selles põhikoolis, kus minu lapsed õpivad. Neil on soovituslik kirjandus. See raamat kuulub sellesse nimistusse. Mu poeg seda läbi ei lugenud, kuigi tema tarvis sai see raamat ostetud. Mina nüüd lugesin ja soovin, et ka minu kooliajal oleks midagi sellist kohustusliku kirjanduse hulgas olnud.

Film "Klass" linastus 2007. aastal ning võib öelda, et see raputas ühiskonda väga tugevalt. Tunnistati, et koolikiusamine on probleem, millega tuleb tegelda. Aitäh filmi tegijaile.

Raamat ilmus 2013. aastal ning kuna olen ka filmi näinud, tunnistan, et alles raamatut lugedes jõuab loo traagika lõplikult kohale. See on lugu kiusamisest, aust, kättemaksust. Joosep on 10. klassi poiss, keda koolis kiusatakse. Kaspar on klassis uus ega tunne reegleid. Ka temast saab poolkogemata tagakiusatu, kui keeldub etteantud reegleid järgima. Tema jaoks on Joosepi kaitseks välja astumine auasi ning seepärast ei suuda ta sellest loobuda. Kiusajate võtted muutuvad aga järjest hullemaks ning poisid näevad viimase väljapääsuna vaid kohutavat veretööd.

Lugu jutustatakse mitme tegelase pilgu läbi, igale osapoolele on sõna antud. Tänu sellele tulevad väga selgelt välja asjaolud, miks lugu nii lõppes nagu see lõppes. Tagantjärele on kõik targad, igaühel oli võimalus teisiti tehes kohutav sündmus ära hoida. Ometi seda ei tehtud. Palju tähelepanu on selles loos kooli rollil. Kuidas on võimalik, et mitte keegi mitte midagi ei märka. Kooli direktor süüdistab süütut poissi otsesõnu valetamises, sest usub viielise intelligentide võsukese juttu rohkem kui maalt tulnud keskpärase õpilase oma. Teiseks koolikaaslased. Koridoris toimunud peksmist vaadatakse külma rahuga pealt. Klassijuhataja palub pekstud poisi emal politseisse mitte pöörduda. Ka lapsevanemail on oma süü.

Selles loos on dilemma. Kui Kaspar oleks loobunud Joosepi kaitsmisest, ei oleks tagajärjeks olnud koolitulistamine. Kaspar ei loobunud, sest tema eetilised tõekspidamised ja väärtushinnagud ei lubanud. Kas Kaspar oleks pidanud need hülgama ning laskma süütul kannatada? Raamat sellele vastust ei anna, sest seda teeb iga lugeja ise, kui selle raamatu läbi loeb. Mina arvan, et Kaspar käitus õigesti.

Ma südamest loodan, et mitte kusagil maailmas pole sellist klassi nagu selles raamatus. Et seda esitletakse nii julmana vaid põhjusel, et lugejat üles äratada ning panna mõtlema. Mõtlema, et me kõik saame tegelikult midagi muuta, tuleb vaid märgata ning sekkuda.

Goodreads

Kordemets, Gerda, 1960-
Klass : Ilmar Raagi filmi "Klass" ainetel
kujundanud Villu Koskaru
illustreerinud Kärt Koosapoeg
Tänapäev, 2013
280 lk.

Sue Monk Kidd. Mesilaste salajane elu

27. Raamat "Moodsa aja" sarjast

Ei mäletagi täpselt, kuidas või kust see raamat mu lugemislisti sattus. Aga seal ta ootas kannatlikult 2 aastat, enne kui järg tema kätte tuli. Tänu väljakutsele, mille selgroog sai selle raamatu lugemisega murtud.

Romaan jutustab Lily Owenist, kelle senist elu on saatnud ähmane mälestus pärastlõunast, mil suri ta ema. Kui Lily ägeda loomuga mustanahaline "asendusema" Rosaleen solvab linna kolme kõige suuremat rassisti, põgenetakse Tiburoni - linna, kus on varjul Lily ema minevikusaladused. Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning Lily pühendatakse mee, mesilaste ja Musta Madonna paeluvasse maailma.

Lily on 14-aastane tüdruk. Ta elab isaga, kes on tütre vastu väga karm. Rosaleen on nende majateenija. Lily põgeneb pärast järjekordset konflikti isaga.

See on raske, kuid väga helge lugu. Raskeks teeb selle kandam, mida üks 14-aastane laps kannab, aga ka olustik, kus tegevus toimub - lokkav rassism Ameerika Ühendriikides ajal, mil mustanahaliste õiguste nimel esimesi tõsiseid samme astutatakse. Paneksin selle juba loetud "Tappa laulurästast" ja "Koduabilise" kõrvale. Kunagi hiljem pärast "Koduabilise" lugemist tundsin, et rassism on selline teema, millest enam lugeda ei tahaks. Mingisugune ükskõiksus tekkis selle vastu. Aga see raamat muutis selle mulle taas sümpaatseks (kui nii võib öelda...). Toni Morrisoni "Armsa" lugemine kerkis igatahes taas päevakorrale.

Mulle meeldib mesilaste motiiv. See tasakaalustab suurepäraselt raskust, mida lugu kannab, ning muudab üldpilti helgemaks, soojemaks ja lootusrikkamaks. Seda raamatut lugedes tekkis endal ka soov need "koduloomad" soetada. Ma tean, nad vajavad tohutut hoolt, aga unistada ikka ju võib...

Mõned lõigud, mis mind liigutasid:

Täieliku Gospeli Pühaduse Kiriku palvemajas käimise oli ta juba aastaid tagasi lõpetanud, kuna see algas kell kümme hommikul ega lõppenud enne kella kolme pärastlõunal, ja nii palju usku võib isegi täiskasvanud inimese ära tappa, nagu ta ütles. (lk. 34)

See oli tõeline ilmutus – mitte see, et ma valge olen, vaid see, nagu võiks June mind siia mitte tahta minu nahavärvi pärast. Ma ei olnud teadnudki, et see võimalik on – põlata inimesi sellepärast, et nad on valged. (lk.86)

"Ma ei usu, et mul enam erilist tulevikku oleks nüüd, kus ma vaeslaps olen." Selle all mõtlesin ma põgenikuks olemist. Olukorda arvestades ei teadnud ma isegi seda, kas ma keskkooli saan minna.
Ta uuris oma sõrmi. Tundsin ta higi teravat lõhna. Tema särgi peal olid meeplekid, mis meelitasid ligi parvede kaupa kärbseid ja sundisid teda alatasa kätega vehkima.
Mõne aja pärast ütles ta: "Minul kah mitte."
"Mida sul mitte?"
"Ma ei tea, kas minulgi erilist tulevikku on."
"Miks mitte? Sina ei ole vaeslaps."
"Ei," ütles ta. "Mina olen neeger." (lk. 117)

Raamatu põhjal on valminud ka film. Vaatasin seda ka. Ei pettunud.

Goodreads

Kidd, Sue Monk, 1948-
Mesilaste salajane elu
(The Secret Life of Bees, 2001)
tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2008
287 lk.

Frances Hodgson Burnett. Väike lord Fauntleroy

24. Minu lemmikraamat

See on minu lapsepõlve lemmikraamat. Kunagi ammu, umbes 25 aastat tagasi näidati telekas selle raamatu põhjal 1936. aastal valminud filmi. See võitis kohe mu südame. 1992. aastal ilmus eesti keeles raamatu 3. trükk ning see leidis koha ka meie raamaturiiulis. Lugemispäeviku andmetel lugesin seda '95. aasta jaanuaris, kuid seal on märge selle kohta, et olin seda ka varem lugenud. Pärast seda polegi kordagi lugenud, kuigi praegu on mu riiulis 8 aastat tagasi ilmunud trükk täitsa olemas.

See on südamlik ja liigutav lugu 7- aastasest ameerika poisist Cedric Errolist, kes elab muretut lapseelu koos oma ema ja hoidjaga, armastav ja armastatud isa on kahjuks surnud. Kuna poiss on äärmiselt viisakas, heasüdamlik, arukas ja avatud suhtleja, on tema peamisteks sõpradeks täiskasvanud. Ta veedab päevi kaupmees Hobbsi kaupluses mehega maailma asjade üle arutledes, suhtleb soojalt tänaval kingi viksiva Dickiga või "umbes saja aastase" õuntega kaupleva vanadaamiga.

Ühel päeval tema elu aga muutub. Selgub, et ta on ühe inglise krahvi ainus pärija ning tal tuleb emaga Inglismaale kolida. Vanas krahvis puudub igasugune elurõõm, ta on ihne, torisev vanamees, kes ei suhtu hästi ühessegi inimesse, eriti aga ameeriklastesse. Tal on 3 poega. Kahest vanimast pole ta kunagi hoolinud, kuid kolmanda suhtes tekkisid tal juba mingisugused lootused, kuni see otsustas Ameerikas olles seal vastu isa tahtmist ameeriklannaga abielluda. Kaks vanimat poega aga on õnnetult surma saanud ning nii saigi väikesest Cedricust ainus pärija.

Väikese armsa poisi saabumine toob vana krahvi ellu suure pöörde. Tema külm ja kalk süda sulab ning mees saab tagasi elurõõmu ja muutub maailma parimaks vanaisaks, leppides lõpuks ka poisi emaga.

Lugu on minu jaoks niivõrd liigutav, et seda lugedes tundsin väga tihti klompi kurgus ning vahel tuli ka pisar silma. Selles on nii palju soojust ja headust. Nagu ilmselt kõigis Burnetti raamatutes, nt "Salaaed", mida olen ka lugenud ja emotsioon oli sama. "Väike printsess" ootab riiulis lugemist (suured tänud sulle, õde, et oma liigse eksemplari mulle loovutasid). Muide, alles nüüd lugedes sain teada, et autor on naine, mitte mees (raamatu lõpus on väike autori tutvustus).

Raamatu lugemise ajal vaatasin taaskond ka filmi. Selles on enam-vähem kõik raamatus toimunu sees (siis veel osati raamatu järgi filme teha).

Goodreads

Burnett, Frances Hodgson, 1849-1924

Väike lord Fauntleroy

(Little Lord Fauntleroy, 1886)

tõlkinud Della Roos (vanemal väljaandel)

kaane kujundanud Inga Kalistru

Maks Roosma illustratsioonid

Eesti Raamat, 2008

157 lk.

Camilla Läckberg. Jääprintsess

22. Detektiivilugu

Läckberg, Camilla, 1974-
Jääprintsess (Isprinsessan, 2003)
tõlkija Maiu Elken
kujundaja Siim Saidla
Fookus Meedia, 2011
352 lk.

Goodreads

"Jääprintsess" on uurija Patrik Hedströmi lugude esimene raamat. Kokku on neid praegu 9. Eesti keeles on ilmunud 4 esimest: "Jääprintsess", "Jutlustaja", "Kiviraidur" ja "Murelind".

Patriku kõrval on peategelaseks ka eluloo-kirjanik Erica Falck, kes pärast vanemate surma naaseb Stockholmist kodukohta Göteborgi lähedale Fjällbackasse. On talvine aeg. Erica kunagine lapsepõlvesõbranna Alex leitakse oma majast vannist läbilõigatud veenidega. Majas on kohutavalt külm ning laip on härmas. Kuid tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Sellega seoses ristuvad ka kunagiste koolikaaslaste Erica ja Patriku teed ning sädemeid hakkab lendama. Erica soovib selgust saada sõbranna surmas ning on Patrikule uurimises omamoodi abiks. Uurimine viib nad kahekümne viie aasta taguste sündmusteni. Mis juhtus Alexiga siis ja miks ta nüüd tapeti? Loosse on segatud ka joodikust kunstnik Anders ja kohalik rikkuriperekond. Samal ajal peab Erica maid jagama ka oma õe Anna ning tema õemees Lucasega, kes soovivad õdede lapsepõlvekodu maha müüa.

Selles raamatus on palju tegelasi ning mulle meeldis, et isegi kõige tähtsusetumana tunduva tunnistaja taust oli lahti seletatud. See lisas loole kaalu ning omamoodi segas jälgi, kuid tekitas loost sellise tervikliku mulje. Põnevust tekitas aga see, et olulist infot lugeja eest esialgu varjati. Keegi tegi mingisuguse avastuse, aga selle täpset sisu lugejale ei avaldatud, vaid see ilmnes alles hiljem. Mulle meeldis, et see polnud vaid krimka, vaid selles oli ka armastuslugu ning käsitleti ka valusaid ühiskondlikke probleeme. Kokkuvõttes selline tasakaalustatud, mõtlemapanev pilt elust.

Suhtusin sellesse raamatusse enne lugemist teatud eelarvamusega. Olin ju lugenud mitmeid skandinaavia autorite krimilugusid, sh ka naisautori omi ning arvasin, et küllap see on järjekordne tüüpiline aines. Kuid see suutis mind oma tasakaalukusega positiivselt üllatada. Kui veidi nokkida, siis mind häiris, et loosse oli sisse kirjutatud see, et Erica kirjutab Alexist raamatut. Ma ei tea, miks mind ilukirjanduses sellised asjad häirivad. Vist sellepärast, et tekib selline suletud ring – autor on naine, kes on tegelasega samastatud, ning kirjutab raamatut sellest, kuidas seesama raamat alguse sai (kuigi Erica ei kavatsenud krimikat kirjutada, aga ikkagi). Mõistate? Kui see välja jätta, siis oli see vägagi mõnus lugemine ning ilmselt loen kunagi ka järgmist osa, sest mind huvitab, mis Ericast ja Patrikust edasi saab.

Ernest Hemingway. Vanamees ja meri

21. Raamat, mille tegevus toimub merel (jõel, järvel vms veekogul)

Hemingway, Ernest, 1899-1961
Vanamees ja meri
(The Old Man and the Sea, 1952)
tõlkinud Enn Soosaar
Pegasus, 2007
105 lk.

Goodreads

Ma räägin enam-vähem kõik ära, mis raamatus juhtub. Kes seda veel ei tea ja teada ei taha, jätke järgmine lõik vahele.

Santiago on vana mees, Kuuba kalur, kes pole 84 päeva saaki saanud. Aga ta läheb ka 85. päeval merele, üksinda oma väikese purjepaadiga. Olukord näib lootusetu, kuid just siis õnnestub tal lõa otsa saada tohutu suur kala. See on aga väga raske ning ujub sügaval, mehel ei ole võimalust teda kuidagi surmata. Nii nad siis purjetavad seal merel mitu päeva ja ööd - kala veab meest paadiga enda järel, kumbki järele ei anna. Lõpuks ikkagi kala ilmselt väsib, tõuseb pinnale ning mehel õnnestub ta surmata. Kala on aga nii suur, et see paati hästi ära ei mahuks. Seepärast seob mees kala paadi parda äärde kinni ning purjetab kodu poole. Aga, oh õnnetust, haid on haistnud verd ning tulevad jaole. Lõpuks kui mees kodusadamasse jõuab, on kalast järel vaid roots.

Mul on piinlik tunnitada, aga see oli mu esimene Hemingway-kogemus. Õigustust mul pole, kuid mind ennast lohutab see, et kaks tema teost on veel mu lugemislistis.

Enn Soosaar on raamatu järelsõnas väga ilusasti selle loo kokku võtnud: "Vanamees ja meri, marliin ja haid on antud üksikasjadeni usutavatena ja siiski ei ole see lühiromaan lihtsalt ühe Kuuba kaluri kurva lõpuga merelkäimise kirjeldus. Teos on palju sügavam. See on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik allegooria, mõistujutt, kus kujutatakse inimest – Hemingway käsituses niisiis alistamatut kaotajat – oma eluvõitluses, eriti aga inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust."

Samuti kirjutab Soosaar sellest, et see lugu on inspireeritud ühest tõsiloost, mis päriselt seal kandis aset leidis (kui kalamehejutte veidigi uskuda). Seega võiks seda lugeda ka teema all "Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat".

Aga mida ma siis ise sellest raamatust arvan? Mulle meeldis, sest mulle meeldivad raamatud, kus sündmused leiavad aset merel, eriti ookeanil, sest need on alati nii romantilised. Isegi kui tegelasteks pole mees ja naine ning nendevaheline armastus. Meri on neis omaette tegelane, kellel on oluline roll täita. Nii ka selles raamatus. Seekord oli meri halastaja, Santiago jõudis elusana, kuigi mitte päris tervena, koju. Nõustun tõlkijaga, et see lugu pole lihtsalt üks jutt, vaid sellel on ka sügavam sõnum. Mina sain sellelt sellise sõnumi, et kui juba oled midagi ette võtnud ja loobumine oluliselt suuremat võitu ei too, vii asi lõpuni. Isegi kui lõpptulemus pole päris see, mida taotlesid, võidad kindlasti hoopis midagi muud.

Raamat sai 1953. aastal Pulitzeri preemia, seega sobib see ka sellesse teemasse.

Virginia Woolf. Proua Dalloway

16. Raamat millest on juttu teises raamatus

Woolf, Virginia, 1882-1941
Proua Dalloway
(Mrs. Dalloway, 1925)
tõlkinud Riina Jesmin
Mediasat Group, Eesti Päevaleht, 2007
Eesti Päevalehe romaaniklassika, 10. raamat
216 lk.

Goodreads

Valisin selle raamatu grupi väljakutse teemade albumist. Kuna see oli mul endal kodus olemas, siis oli otsus kiire ja kerge. Ma pole Woolfi varem lugenud, kuid temast palju kuulnud - vist isegi filmi "Tunnid" olen näinud - seega olid mingisugused ootused olemas.

Lugu räägib inglise kõrgseltskonda kuuluvast proua Dallowayst. Õigemini vaid loetud tundidest tema elus, kui ta korraldab üht järjekordset peoõhtut Londoni koorekihile. Kuid jutustuse käigus heidetakse palju pilke ka tegelaste minevikku.

Kuigi see raamat oli suhteliselt õhuke ning edenemisele oleks pidanud ka keskmisest suurem tähesuurus kaasa aitama, ei suutnud ma lugemise ajal kuidagi süveneda. Mõtted olid hüplikud, laused väga pikad (väga palju kasutatakse semikoolonit). Ei suutnud eristada, kust üks tegevusliin lõppeb ja teine algab - loos oli ka kellelgi Septimusel oma roll. Ühesõnaga minu jaoks üks väga segane lugu.

Hea uudis on aga see, et olen oma lugemisgraafikuga umbes kuu aega ees.

Lucy Maud Montgomery. Roheliste Viilkatuste Anne

Montgomery, Lucy Maud, 1874-1942
Roheliste Viilkatuste Anne
(Anne of Green Gables, 1908)
tõlkinud Piret Ruustal
illustratsioonid Sybil Tawse
Huma, 2001
Lastekirjanduse klassika
392 lk.

Goodreads

Lucy Maud Montgomery on kanada kirjanik, kes oma tuntuse saavutaski "Roheliste Viilkatuste Anne'iga". Goodreadsi andmetel on Anne'i sarjas ilmunud kokku 9 raamatut. Eesti keeles on ilmunud 2 esimest.

See on lugu punapäisest tüdrukust Anne'ist, kes on jäänud orvuks ning kelle 60ndates eluaastates õde-venda 11-aastasena lapsendavad. Rohelised Viilkatused on talu, kuhu Anne ekslikult elama asub. Ekslikult seepärast, et tegelikult sooviti lapsendada poissi. Kuid Anne oma siira oleku ja fantaasiküllasusega suudab vanakesed esimestest hetkedest ära võluda. Naabertalus elavast Dianast saab tema parim sõbranna ning koos satutakse igasugustesse sekeldustesse. Samas veab Anne ka vägikaigast paar aastat vanema Gilbertiga, keda iga hinna eest püüab õppeedukuses edestada.

Lapsena vaatasin selle raamatu põhjal tehtud teleseriaali ja mulle see väga meeldis. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et lugesin ka raamatut (Illustreeritud klassikavaramu sarjas ilmunud raamatut põhimõtteliselt ei lugenud). Ootused olid igatahes kõrged. Kahjuks pidin veidi pettuma, kuid kuna ma pole raamatu sihtgrupp, siis ma ei võta seda kuigi tõsiselt. Teises pooles hakkasid Anne'i pikad monoloogid mind veidi häirima, olin neist lihtsalt tüdinud, kuid õnneks kompenseeris seda tegevuse huvitavamaks muutumine. Raamatu lõpetanud, oli huvi edasise suhtes igatahes piisavalt suur, et teine osa ("Avonlea Anne") oma lugemislisti lisada. Ma ei välista, et seda raamatut tagasi raamatukokku viies juba järgmist osa koju ei too. Kui edaspidigi huvi säilib, loen ilmselt ka järgmised osad. Need aga juba inglise keeles.

Andrus Kivirähk. Maailma otsas

Kivirähk, Andrus, 1970-
Maailma otsas.
Pildikesi heade inimeste elust
Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2013
388 lk.

Goodreads

Ei teagi kohe, kust alustada. Lugesin seda päris pikka aega (3 nädalat). Mitte sellepärast, et see oleks igav olnud. Lihtsalt oli muud tegemist ja mitu raamatut lugemisel. Nagu pealkirigi ütleb, on seal pildikesed heade inimeste elust. Head on nad tõesti, haruldaselt head isegi. Kas teil naaber, kes laseb kontvõõraid enda koju pissile? Kas teil on naaber, kes teile heast südamest kottide viisi kartuleid veab? Seda nimekirja võiks veelgi täiendada. Tegelikult moodustavad nad isegi sellise tutvusringkonna, üks on teise tuttav (naaber) või tuttava tuttav, mingisugust liini pidi üksteisega seotud. Seal on nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Kõik tõsiselt head inimesed. Saavad omavahel hästi läbi ega riidle väga ka ülejäänud inimestega. Ainus moment, kus keegi sellest käitumismustrist erinevalt käitus oli olukord, kus vanaproua Malle oma poja Kaljuga kalmistul käis ning proua ebaviisakalt ühe härra eest ära jooksis, sest vanaproua sõbranna teadis kedagi, keda oli kalmistul kahtlaste meeste poolt rünnatud. Aga andestame selle kummalise käitumise, sest ilmselgelt oli selle taga vanamemmele iseloomulik ettevaatus.

Minu lemmiktegelane on aga Ülo, kes peab baari "Opossum", kus paljud raamatu tegelased armastavad koos käia. Ülo on üksik mees, kes oma baari just siis kinni paneb, kui selleks tahtmine tuleb, ning koju raamatut lugema läheb. Ülo armastab klassikalist kirjandust - Hugo, Tolstoi, Tammsaare. Ta armastab raamatuid napilt rohkem kui naisi. Väga ainulaadne mees. Kui keegi lugemise väljakutse teemal "Raamat, millest on juttu teises raamatus" raamatut vajab, siis võib julgelt sellesse raamatusse vaadata. Lugemishuvilisi tegelasi on seal teisigi.

Raamatus on ka üks selline müstiline juhtum. Minu arvates annab see seik veidi juba üksluiseks kippuvale loole hetkeks särtsu. Sellele järgneb aga arusaam, mis selle raamatu sõnum on. Inimesed ihkavad tihti kusagile mujale - kuhugi, kus neid ei ole ehk maailma otsa, mõtlemata sellele, et võibolla nad ongi juba seal, maailma otsas. Elu on just selline, nagu sa ise selle elad, olenemata kohast.

Raamat sai 2013. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (proosa).

Alexandre Dumas. Krahv Monte-Cristo

14. Erakordselt halva kaanekujundusega raamat

Dumas, Alexandre, vanem, 1802-1870
Krahv Monte-Cristo I
(Le comte de Monte-Cristo, 1844)
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1987
622 lk.




Krahv Monte-Cristo II
prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap
illustreerinud Uno Roosvalt
Eesti Raamat, 1988
591 lk.

Goodreads

Valisin selle punkti alla selle raamatu, sest kogu selle "Põneviku" sarja kujundus mõjus mulle lapsena vägagi hirmutavalt. Ma ei tea miks, aga tundsin selle vastu antipaatiat, eriti selle imeliku pruuni tausta suhtes. Õnneks raamatu sisu on kujundusega pöördvõrdeline. See haaras mind kohe, esimesest peatükist kuni teise raamatu viimase peatükini. Juba see, et teise osa kohe esimese järel lugesin, on märk suurest sümpaatiast selle loo vastu. Esimese osa lugemist alustasin raamatukoguraamatuga, kuid selle lõpetasin juba oma isiklikku raamatut lugedes. Kuigi see on pea 200 aastat tagasi kirjutatud, kõnetab see lugu väga tugevalt praegugi.

Prantsusmaa, 19. sajandi algus. Napoleon on saadetud asumisele Elba saarele. Edmond Dantes on noor meremees, kelle koduks on Marseille. Tema pruudiks on ilus katalaani tüdruk Mercedes. Nad plaanivad abielluda, kuid kihluspeol noormees arreteeritakse. Teda süüdistatakse Napoleoni pooldajate vandenõus osalemises. Vaatamata sellele, et ta on täiesti süütu, veedab ta järgmised 14 aastat vanglasaarel pimedas üksikkongis. Ta kohtub kaasvangi - preestriga, keda hulluks peetakse, sest lubab enda vabastamise eest miljoneid maksta. Nad saavad headeks sõpradeks. Edmond avastab, et tema õnnetus saatuses on süüdi inimesed, keda ta pidas oma sõpradeks, ning vannub neile kättemaksu. Kavalusega õnnestub Edmondil vanglast põgeneda ning otsib üles varanduse, mille asukoha preester talle avaldas. See asub Vahemeres Monte Cristo saarel. Edmond leiab varanduse ning temast saab krahv Monte Cristo. Ta on vaba ja ta on rikas. Tal on nüüd kõik võimalused, et alustada oma missiooni - kätte maksta.

[---] maailmas ei ole õnne ega õnnetust, on vaid ühe seisundi võrdlemine teisega, selles on kogu lugu. Ainult see, kes on tunda saanud äärmist õnnetust, on võimeline tundma äärmist õnne. Inimene peab olema tahtnud surra, [---] et teada, kui hea on elada.

J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi

3. Võlukunsti raamat

See on raamat, mis ilmselt tutvustamist ei vaja. Kõik teavad seda. Ja kõik peaksid seda lugema, sest see on seda väärt. Kui osutub igavaks, siis vähemalt tead, et pole seda väärt...

Kui Potteri-hullus 2000ndate algul pihta hakkas, olid mul lihtsalt muud tegemised ja muud huvid, et sellega koheselt kaasa minna. Varasemad kokkupuuted piirdusid kolmanda osa (Harry Potter ja Azkabani vang) kinokülastusega ja sama raamatu soetamisega. Isegi lugemist alustasin, kuid esimesest peatükist vist kaugemale ei jõudnud. Ma tõesti üritasin...

See on üks mu viimase aja parimaid lugemiselamusi. Rowling oskab kirjutada! Oleksin pidanud seda juba varem uskuma, sest Cormoran Strike'i lood ju mulle väga meeldivad. Aga no Potter on ikka klass omaette. Isu tekitamiseks on raamat just paraja paksusega. Lisasin teise osa (saladuste kamber) to-read listi, et oma hajameelsuses seda lugeda ei unustaks (nii palju häid raamatuid on järjekorras). Kui ma ennast selle väljakutsega seoses nii palju ei piitsutaks, siis võiks ju selle kohe ette võtta. Aga kahjuks peab veel oma järge ootama. See tuleb, olen selles kindel.

P.S. Järjehoidja on Potteri lugemiseks nagu rusikas silmaauku.

Goodreads

Harry Potter and the Philosopher's Stone, 1997

Rowling, J. K., 1965-
Harry Potter ja tarkade kivi. / tõlkinud Krista Kaer
[Tallinn] : Varrak, 2000 ([Tallinn] : Ühiselu)
263, [1] lk. ; 21 cm

Lugemisaeg 12.-14. jaanuar

+10 päeva