Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu (1937)
H. Mugasto ja A. Laigo puugravüürid
kaanekujundus: R. Kaljo
Eesti Riiklik Kirjastus, 1956
363 lk.
Goodreads
Ei ole ilmselt kellelegi uudis, et Tuglas Ahjaga väga tugevalt seotud on ning "Väike Illimar" tema enda lapsepõlve kujutab. Ahjat selles raamatus kordagi ei mainita, küll aga selle kandi teisi külasid: Kosova, Lotvina (Lootvina), Kärsa jt. Raamatut lugedes tekkis soov seda kanti põhjalikumalt uudistada.
Selgitamaks välja raamatu esmast ilmumisaega, kaevusin e-kataloogi ESTER. Väikese pusimise peale sai mulle selgeks, et esimene trükk ilmus 1937. aastal, kuid see oli vaid praegusest pool, nö I osa. 1938 ilmus 2. trükk ning 1939 2. täiendatud trükk (II osa). Ühtede kaante vahel ilmus raamat esimest korda 1945. aastal. Raamat, mida mina lugesin oli "Väikese Illimari" 5. trükk. See raamat kuulub mu emale (kuid selle asukoht on minu raamaturiiulis). Ta sai selle, kui ta oli 10-aastane. Seega väikest viisi perekonnareliikvia, mistõttu lisandus lugemisele veidike pühaduseloori. Ma arvan, et kui ma oleks lugenud mõnda kaasaegsemat väljaannet, oleks emotsioon kesisem olnud.
Raamat räägib väikesest poisist Illimarist, kes kasvab mõisa aidamehe perekonnas. Täpset vanust ei ole öeldud, ta on veel liiga noor, et koolis käia, kuid piisavalt suur, et üksipäini koduümbrust uudistada. Lugu hõlmab ühe aasta poisi elust. Selle aja jooksul juhtub palju, ta kogeb eluringi olemust - sündi ja surma, vahele ka kosjaskäimist.
Raamat annab väga eheda, vahetu pildi kunagisest (ilmselt 19. sajandi lõpp, kui vaadata Tuglase eluaastaid) elust mõisas ühe väikese poisi silme läbi, olemata sealjuures lapsik. Tegelased on väga värvikad, üldine olustik väga kodune ja soe - helge lapsepõlv, milles on nii rõõmu, aga ka muret. Mõnus oli lugeda juba veidi arhailiseks muutunud eesti keelt. Kuid selletõttu jäi mõni koht ka väga arusaamatuks, nt (lk. 136):
Sepa lapsed tarvitasid mõnikord omavahel tülitsedes vanemailt kuuldud sõimusõnu. Ja nüüdki hüüdis Ludis, teadmata kellele:
"Kutukribi, lääpa!"
Avvuse Eedi pistis lelle-Leksile:
"Ta nimetas sind kutukribiks. Kas sa jätad?"
Ja Leksi hing kargas kohe täis:
"Keda sa, kops, trötsid?"
Mulle igatahes tundub, et see on 19. sajandi slängi näide.
Raamatus on palju kohti, mis veidi muigama ajab, kuid päris naerma ajas mind järgmine lõik (lk. 234):
Nii räägiti kellestki Jeenu-Eevast väga kurbi asju, ja teine naisterahvas oli Mai Roosi, kellega ka mitte hästi ei läinud. Emal ja tädil olid otse pisarad silmas, kui neist loeti. Ainult see veel trööstiski, et need kõrgest soost prouad pärast kõige viletsamaidki vintsutusi ometi piltilusaks jäid. Kuid just selle peale ütles isa: "Lori! Katsu ise kümme aastat kartulikoopas elada ja siis veel piltilus olla!" Tädi Liisa oli aga sellest haavunud: "Siin on öeldud, et kaljukoopas. Ja see on hoopis teine asi. Ning siin on ka selge sõnaga öeldud, et see on tõesti sündinud lugu." – "Hee," naeris isa, "või tõesti sündinud! Selleks ju säärased meistrid ongi, et sihukesi asju välja mõelda ja trükki anda. Puha omast peast. Mida hullem lugu, seda uhkem mees!"
Nüanss, et raamatus kirjutatakse teatud sõnu (ja nimesid) nii nagu laps neid kuuleb ja kujutab, lisab loole ehedust veelgi. Jenoveva pole ainus näide. Nt on ka "kristlasest" saanud selles raamatus "ristlane".
Soovitan kindlasti "Väikest Illimari" lugeda, kes seda veel teinud pole. Raamat on ka Digaris allalaetav (kahjuks sisaldab vaid esimest osa): 1937. aasta trükk (pdf) ja 2014. aasta e-raamat (epub).
No comments:
Post a Comment