Donna Tartt. Ohakalind

43. Ühine raamat, mida loevad kõik väljakutses osalejad

“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.

Tundub nagu midagi ebamaiselt head. Võiks ju eeldada, sest sai see ju Pulitzeri preemia ning tekitas elavat vastukaja.

Lugesin peaaegu pool raamatut läbi ja alles siis hakkasin aduma, miks seda tunnustatakse ning mis selle eriliseks teeb. Ühelt poolt selle tänapäevasus pommiplahvatuse näol, kus 13-aastane Theodore Decker oma ema kaotab, kuid ise eluga pääseb. Lisaks sellele kujutatakse selles teismelise poisi rasket elu pärast ema kaotust, see tekitab lugejas kaastunnet. Kultuuriarmastajale pakub huvi ilmselt eelkõige kõik see, mis ohakalindu kujutavasse maali puutub, mille Theo plahvatuse järel muuseumit pihta paneb. Theo armastus plahvatuses ellujäänud tütarlapse Pippa vastu pakub huvi armastusromaanide austajaile. Ning muidugi see, kuidas lugu lõppeb. Sel on asjaolusid arvestades väga hea lõpp, mitte liiga positiivne, et mõjuda muinasjutuna, ega ka üdini negatiivne, et lugeja tuju pärast pea 900 leheküljelist pingutust ära rikkuda. Raamatus käsitletud teemad on mitmekesised ning huvipakkuvad.

Aga minu jaoks on raamatul ainus, aga üsnagi tõsine puudus – see on liiga pikk. Mõistan, et asjade pikalt seletamine on ilmselt ka anne, kuid kahjuks mitte selline, mida ma kõrgelt hindaks. Minu arvates ei andnud see raamatule kuidagi sügavust juurde, vaid tõesti ainult kaalu, st massi.

Eriliselt hinge läks mulle Theo ja Borissi sõprus. Lugemise ajal juba tabasin ennast mõttelt, et pole tähtis, et su teod ühiskonna silmis on halvad, kuni sa oma sõbrale truu oled. Inimesed, kes teevad küll halbu asju, kuid iial oma sõpru hätta ei jäta, ei ole kindlasti halvad inimesed. Heas raamatus ei öelda kunagi otsesõnu välja mõtteid, mis lugejal tõenäoliselt tekivad, mõtteid, mida kirjanik soovib raamatus edasi anda. Seega olin veidi pettunud, kui raamatus umbes samasugused mõtted hiljem otse välja öeldi.

Kõige positiivsem oli raamatus aga see, et sisaldas tohutul hulgal viiteid igasugustele raamatutele. Theo võitis mu poolehoiu, sest ta luges raamatuid. Mind ei huvitanud, et ta joob, teeb triipu, varastab... ta luges raamatuid! Märkisin ära 23 viidet mõnele kirjandusteosele:

Murasaki Shikibu „Genji lugu”
Barbara Pym "Jane ja Prudence"
Alfred Lord Tennyson "In Memoriam"
William Shakespeare "Macbeth"
Charles Dickens "Jõululaul"
Charles Dickens "Suured lootused"
Henry David Thoreau "Walden"
J. K. Rowling "Harry Potter"
Lev Tolstoi "Sõda ja rahu"
Fjodor Dostojevski "Idioot"
Carson McCullers "Süda on üksildane kütt"
John Steinbeck "Vihakobarad"
Nathaniel Hawthorne "Seitsmeviilumaja"
Stephen Crane "Vapruse punane pitser"
George Eliot "Silas Marner"
Antoine de Saint-Exupéry "Inimeste maa"
C. S. Lewis "Lõvi, nõid ja riidekapp"
mingi lordi "Elu ja kirjad"
Aleksander Puškin "Jevgeni Onegin"
Vladimir Nabokov "Meeleheide"
W.G. Sebald "Saturni rõngad"
L. Frank Baum "Ozma Ozi maalt"
Herman Melville "Moby Dick"

mõni võis veel kahe silma vahele jääda... kindlasti ei olnud kõik sellised, mida Theo luges, vaid mõne juhul oli viiteks tegelane raamatust ning kasutati millegi või kellegi kirjeldamiseks.

See on tõesti hea raamat, kuid mul on siiski veidi kahju ajast, mida selle lugemisele kulutasin.

Goodreads

Tartt, Donna, 1963-
Ohakalind
(The Goldfinch, 2013)
inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
kaanekujundus: Keith Hayes
Pegasus, 2016
877 lk.