Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

44. Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat. (39/54)

Ma ei võtnud kaasa midagi, isegi mitte vihmamantlit.

Hal Bregg naaseb pärast 127 (Maa)aastat tagasi Maale. Kohanemine on raske, kuid mitte võimatu. Esimeseks takistuseks saab keelebarjäär, tehnoloogia ja elukorraldus on muutunud ning seetõttu siginenud keelde palju uusi sõnu. Ka ühiskond on läbi teinud totaalse muutumise. Teatud tehnoloogia abil on inimestest välja juuritud vägivaldsus. Hea seegi, et kõik eluks vajalik on tasuta...

See on üks väga asjalik nägemus tulevikust. Selles ei kirjeldata ainult ühe Maale naasnud inimese juhtumusi, kohanemisraskusi ja siseheitlust, vaid filosofeeritakse ka inimkonna kosmosesse pürgimise üle. Arusaadavalt oli see raamatu ilmumise ajal (1961) väga aktuaalne teema. Raamatu lugemise ajal kõigub vaekauss kogu aeg, nii kosmoselendude poolt kui ka vastu. Alles päris lõpus jõuan ma arusaamiseni, et tasakaal saabub napilt vastu-poolel. Väga hästi võtab loo kokku tsitaat raamatust:

Kõige taunitavam oli see, et kosmost tahtis vallutada Maa, inimkond, kes ei olnud veel kaugeltki kõike teinud iseenda heaks, - kuigi oli selge, et ükski kuitahes kangelaslik tähtedevaheline lend ei suuda leevendada maakeral valitsevat ebaõiglust, hirmu, nälga ja inimlikke kannatusi. (lk. 200)

Need sõnad tunduvad kuidagi nii õiged. Ja mitte ainult seda. Kui edasi mõelda, siis milleks minna õnne otsima kusagilt kaugelt ja tundmatust kohast, kui tegelikult on kõik, mida sa vajad ja millest hoolid, sul siin, Maa peal olemas?

Lumi lõi mäetippudel pimestavalt, valgelt ja kuldselt helkima, mäeahelik kõrgus violetsete varjudega täidetud oru kohal võimsana ja igavesena, mina aga, silmad pärani, pisarates helkimas lume pimestav valgus, tõusin pikkamisi püsti ja hakkasin mõõda kivikuid sammuma lõuna poole, sinna, kus asus mu kodu.

Väga hea raamat. Liigutas, avardas mõttemaailma. Soovitan ka neile, kes pole suuremat sorti ulmefännid.

Lem, Stanisław, 1921-2006
Tagasitulek tähtede juurest
(Powrót z gwiazd, 1961)
poola keelest tõlkinud Gunnar Kaarend
kunstiliselt kujundanud Endel Palmiste ja Jüri Kaarma
Eesti Raamat, 1976
240 lk.

Arthur C. Clarke "Linn ja tähed"

48. Raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas. (34/54)

Tegevus toimub tajumatus tulevikus. Maa on muutunud lõputuks kõrbeks. Ainsaks asustuseks on Diaspari linn, mida juhib Keskarvuti. Kogu elu ning seda juhtivat informatsiooni hoitakse Mälupangas. Keskkond, milles inimesed elavad, on loodud nende ettekujutuses ning seega on selleks pigem virtuaalne kui reaalne maailm. Inimesi teevad masinad säilitatud informatsiooni abil ning nende eluiga ulatud sadade kuni tuhandete aastateti, pärast mida võivad nad rahulikult sadadeks aastateks tagasi "hoiule" minna, et siis jälle uuesti "sündida". Vahel harva "sünnib" aga uus inimene. Neid nimetatakse Unikaalideks. Ka raamatu peategelane Alvin on Unikaal, kes hakkab otsima vastuseid küsimusele, mis on teisel pool Diasparit ümbritsevat kõrbe. Ta leiab tee Lysi, teise linna, mis erineb Diasparist oluliselt. Alvin püüab leida vastuseid inimkonna ajaloo kohta ning kaks linna ja rahvast ühendada. Temast saab esimene Unikaal, kes oma ülesande edukalt täidab.

Eelmisel aastal loetud "2001: Kosmoseodüsseia" ei suutnud mulle eriti muljet avaldada. Kahjuks on selle raamatuga sama lugu. Idee iseenesest on väga huvitav, kuid lugemise ajal kandus mõte tihti hoopis mujale. Samuti ei suutnud ma olemasolevate kirjelduste (kas neid üldse oligi?!) põhjal keskkonda ja inimesi ette kujutada. Tundub, et selles tõesti ei kirjeldatagi midagi, vaid antaksegi edasi vaid ideed. Mina leidsin sealt sellise idee, et edu saavutamiseks tuleb teha koostööd. Ilmselt on selles raamatus neid veelgi, kuid kuna ma polnud selle raamatu tekstiga kuigi suur sõber, läks muist (ning võibolla ka olulisem osa) minust lihtsalt mööda. Neile, keda aga ulme väga tõmbab, võib see raamat olla elamusi pakkuv.

Clarke, Arthur C., 1917-2008
Linn ja tähed
(The City and the Stars, 1956)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
Eesti Raamat, 1981
224 lk.

Raymond Chandler. "Naine järves"

11. Raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal.

Eradetektiiv Philip Marlowe mina-jutustus. Ta palgatakse kadunud abikaasat leidma, naine on kuu aega kadunud olnud. Detektiivil on "õnn" olla osaline rohkem kui ühe laiba avastamisel ning lahenduse leiab rohkem kui üks mõrvajuhtum.

Pärast Harry Hole, Annika Bengtzoni, Cormoran Strike'i ja teiste kaasaegsete krimikirjanduse tegelastega tutvumist on veidi raske Marlowesse sisse elada. On nii harjumatu, et ühel detektiivil eraelu polegi. Seetõttu jääb see minu jaoks kohati ebahuvitavaks ja kuivaks. Õnneks tundub sel Marlowel siiski olema iseloomu. Kõik juhtumit ja uurimist puudutav on aga tasemel ning pinget kruvitakse kuni lõpuni.

See raamat jääb mulle ilmselt alatiseks meelde kui raamat-mida-lugesin-rongis-teel-Tallinnasse-kust-sama-targalt-tagasi-tulin-sest-tantsupeo-etendus-jäi-ära.

Chandler, Raymond, 1888-1959
Naine järves
(The Lady in the Lake. 1943)
inglise keelest tõlkinud Ralf Toming
kaas: A. Tali
Eesti Raamat, 1982
192 lk.

Ray Bradbury. Marsi kroonikad

50. Legendaarne raamat – kultusteos

Ma arvan, et keegi ei kahtle, et tegemist on legendaarse raamatuga. See ilmus 1950. aastal, st enne veel, kui inimesed Kuule jõudsid. Kuulub kindlasti ulmeklassikasse, sellest on tehtud ka 3-osaline miniseriaal.

"Marsi kroonikaid" ei nimetata päris romaaniks, vaid pigem jutukoguks, sest sisaldab ka jutukesi, mis olid varasemalt juba ulmeajakirjades ilmunud (Wikipedia). Tõsi ta on, et ühtsust sel tegelaste osas pole. Oleme harjunud raamatuid lugedes samastama ennast mõne tegelasega, kuid mulle tundub, et ilmselgelt on selles raamatus peategelaseks hoopis ruum, koht, aga mitte inimene – planeet Marss. Selles valguses julgen ma seda küll romaaniks nimetada.

Tegevus toimub perioodil 1999 kuni 2026 (tinglikult võiks lugeda ka punkti all "Raamat, mille tegevus on kirjutamise ajal toimunud tulevikus, aga nüüdseks on see tulevik juba mööödas"). See on lugu Marsi koloniseerimisest. Algus oli sel veidi konarlik, sest marslased olid nutikad (või hoopis rumalad, kuidas keegi arvab). Seal juhtub võikaid, aga ka toredaid ja isegi naljakalt jaburaid lugusid. Kokkuvõttes nimetaks ma seda siiski üsnagi traagiliseks. See paneb paljude asjade üle järele mõtlema. See on raamat, mis näitab näpuga inimkonna peale ning äratundmine on loodetavasti igale lugejale kerge tulema.

Raamatu lugemine meenutas mulle veidi kogemust, mille sain Asimovi "Asumiga". Need on enam-vähem sama mahuga. Lugema asusin suur õhinaga, veidi aja pärast tekkis väike pettumus, kuid lõppes suure "pauguga". Mõlemad on väga head ulmekad.

"Marsi kroonikad" meeldib mulle rohkem kui Bradbury kõrgelt hinnatud "451 Fahrenheiti" (lugesin 2014. aastal). Muide, ka "Marsi kroonikates" on raamatute põletamise motiiv sees.

Goodreads

Bradbury, Ray, 1920-2012
Marsi kroonikad
(The Martian Chronicles, 1950)
inglise keelest tõlkinud L. Ariva
kaas: E. Palmiste, T. Soo
Eesti Raamat, 1974
Mirabilia
192 lk.

Mark T. Sullivan. Vaimutants

47. Raamatukogu ilukirjanduse osakonna kolmandas reavahes, paremalt teises ja ülevalt kolmandas riiulis, vasakult kaheksas raamat

See ei olnud tegelikult raamat, mille juhist järgides esimesena raamatukogust leidsin. Esimesel korral sattus selleks üks väga paks raamat, mille pealkirja ma praegu ei mäletagi. Selline tulemus masendas mind kohutavalt, sest väljakutse on küll lõpusirgel, kuid väike väsimus on siiski juba tekkinud. Seega otsustasin riiulivahesid lugeda hoopis teisest otsast. Teise valiku ehk selle raamatu kiitsin heaks.

Patrick Gallagher saabub väiksesse Vermonti linnakesse Lawtonisse materjali koguma dokfilmi tarvis, mis jutustab kunagisest kohalikust preestrist, kes suutis tervendada inimesi ning kavatsetakse nüüd pühakuks kuulutada. Patrickul on selja taga valusalt lõppenud abielu ning tähistab oma 40. sünnipäeva üksi looduses viibides ja kala püüdes. Saagiks ei lange kahjuks mitte kala, vaid kohaliku loomaarsti laip... Juhtumi uurimisega hakkab tegelema kohalik politseiuurija Andromeda Nightingale, kelle minevikku varjutavad samuti valusad sündmused. Kui järgmiseks mõrvaohvriks langeb Andie ema sõbranna, avastavad Andie ja Patrick, et on lahendamas lugu, mis viib nad sajandi taguste sündmusteni, kui tapeti üks indiaanitüdruk, kes valdas vaimutantsu-kunsti.

Mulle krimkad meeldivad ja see oli just midagi meelepärast. Ei midagi keerulist ega rasket, hoopis huvitav ning lõpuni põnevust pakkuv. Huvitavaks tegi selle minu jaoks eelkõige indiaanlaste ja nende saatuse käsitlemine. Vaimutants on indiaanlaste rituaal surnud esivanematega suhtlemiseks ning kogu lugu tiirlebki surnud indiaanitüdruku ümber, kes pidas päevikut, kus muuhulgas oli kirja pandud ka vaimutantsu "retsept". Tegelastena mõjusid Patrick ja Andie vägagi sümpaatsetena, lugejana tundsin neile väga kaasa ning olin siiralt rõõmus nende teineteise leidmise üle. Ehk üks selline päris kobe pala nii krimkade kui suhteromaanide fännidele. Sellelt autorilt võiks veelgi midagi lugeda (eesti keeles on ilmunud veel "Puhtakse saamine").

Goodreads

Sullivan, Mark T.
Vaimutants
(Ghost Dance, 1999)
inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann
kaas: Olev Vallak
sarja kujundus: Rudolf Pangsepp
Eesti Raamat, 2002
Mirabilia
262 lk.

Andris Kolbergs. Mees, kes jooksis üle tänava

8. Raamat, mille autoriks on lätlane või leedukas

"Läti nõukogude kirjaniku Andris Kolbergsi satiirilise koega romaan rahva vara riisujatest ja miilitsatöötajate võitlusest nende vastu". Nii kõlab raamatu tutvustus. Nõustun sellega, ainult et raamatus räägitakse riigi vara riisujatest, aga eks sel ajal, 1970ndatel oligi rahva vara riigi vara.

Ühel veebruaripäeval jääb Riias trammi alla naine, kel käekotis 11 tuhat rubla. Samal ajal nähakse üht meest üle tänava jooksmas. Õnnetust hakkab uurima kriminaaljälitusosakonna inspektor Juris Dobens. Uurimise lõpuks jõutakse aga riigivaraste, õmblusvabriku juurdelõikaja Viljams Argalise ja tema sõber kauplusejuhataja Alberts Cauna jälile. Tegelikult see ongi pigem Viljamsi ja Albertsi lugu. Lugu nende elust ja olust. Ja saatusest.

Raamat annab omapärase pildi tolle aja ühiskonnast Nõukogude Liidus. Peamine kuritegelik tegevuspaik on õmblusvabrik. Aga ilmselt selles peitubki selle raamatu satiiriline kude. Muidugi ka pealkirjas. Ootad, ootad, et millal see jooksev mees siis mängu tuleb...

Raamat ei ole midagi ülevoolavalt head, kuid siiski lihtne ja tore lugemine.

Goodreads

Cilvēks, kas skrēja pāri ielai, 1978

Kolbergs, Andris, 1938-
Mees, kes jooksis üle tänava / läti keelest tõlkinud Mari Vaba, Lembit Vaba
Eesti Raamat, 1984
255 lk.

Lugemisaeg 30. jaanuar - 02. veebruar

+26 päeva