George R. R. Martin. Tants lohedega (Jää ja tule laul, #5)

Arvan, et pole kuigi haruldane juhus, kus mõni konkreetne raamat on lugejale olnud teenäitaja selle žanri juurde, millesse loetud raamatud kuulub. Võib ka juhtuda, et selleks on raamat, millesse lugeja eelnevalt reservatsiooniga suhtub, kuid kord selle lugemiseni jõudes, avastab ta imelise maailma. Minuga on seda korduvat juhtunud. Stieg Larssoni Millenniumi-triloogiaga avastasin enda jaoks skandinaavia krimikirjanduse, Asmovi Asumi-triloogiaga ulmekirjanduse (teaduslik-fantastika). "Troonide mäng" pani mind muutma suhtumist fantaasiakirjandusse.

Neelasin eelmised 4 osa (8 raamatut) 2 aastat tagasi suvel 2 kuuga ning olingi "kadunud". Viies osa andis ennast oodata ning kui esimene raamat eelmisel aastal ilmus, ei tõtanud seda lugema. Liiga palju aega oli mööda läinud, kirg oli lahtunud. Nüüd, kui ilmus ka teine raamat, ei tekkinud ka suurt soovi neid kohe-kohe ette võtta. Kuid siis ühel tavalisel raamatukogukülastusel sattus esimene raamat mulle silma alla. Tundsin ennast väljakutse raamatute lugemisest kammitsetuna ning vajasin vahelduseks midagi muud. Otsustasin selle kasuks. Ootusärevus kasvas, kui minu küsimise peale selgus, et raamatukogul on värskelt saabunud, kuid veel laenutamiseks ettevalmistamata teine raamat ka olemas. Raamatukogust lahkusin igatahes mõlema raamatuga.

Viienda osa esimene raamat ei ole neljanda järg, vaid kirjeldab sellega paralleelselt toimunud sündmusi. Algus oli väga raske. Kuigi ma umbkaudu ikka mäletasin, kes on kes, siis ega täpselt ei mäletanud küll, mis neljandas osas aset leidis. Võtsin appi teleseriaali, vaatasin 4 ja pool hooaega ära ning pilt sai selgemaks. Esimene raamat ja osake ka teisest raamatust ei olnud minu jaoks kuigi põnev, kuid siis hakkas tasapisi juba pinge tõusma. Et siis lõpus suure pauguga plahvatada. Nagu kogu sellele loole omane, surmati üks oluline ning, mis kõige ärritavam, positiivne tegelane. Mäletan, et olin Robbi tapmisest suures šokis, kuid et nüüd keegi veel armsam tegelane hukkub. Ma olin püha viha täis: "Kõik! Käigu kukele! Järgmist osa ma küll ei loe." Ise muidugi vaikselt lootsin, et nii seda asja küll ei jäeta. C'mon, see pole ju normaalne... Vaatasin ära telesarja ülejaanud osad 5. ja 6. hooajast. Nagu kivi langes südamelt, kui selgus, et ilmselt mu lootused ei luhtu. Nii erinevad telesari ja raamat ju ka olla ei tohiks. Nagu ma aru saan, raamatu kuues osa ei olegi veel ilmunud...

George R. R. Martini "Jää ja tule laul" on narkootikum. Minuga ei juhtu tavaliselt nii, et pärast ühe raamatu lõpetamist ei suuda kohe järgmist ette võtta. Seekord juhtus. Nii hea, et juhtus.

Martin, George R. R., 1948-

Tants lohedega

(A Dance with Dragons, 2011)

inglise keelest tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu

kaane kujundanud Toomas Niklus

Varrak, 2016 ja 2017

607 lk. ja 623 lk.