Aadu Hint "Tuuline rand" I

29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.

Aadu Hint elas lapsepõlves Saaremaal, Lümanda vallas, Kuusnõmme külas. Mina veetsin oma lapsepõlve naabervallas. Seega võiksin selle paigutada ka 20. punkti (raamat, mille on kirjutanud sinu kodukohas elanud või elav kirjanik) alla, kuid jään siiski ülalnimetatud punkti juurde. "Tuuline", tuul kui ilmastikunähtus.

Ma ei ole Hinti varem lugenud ning minu eelarvamus oli, et see on midagi sellist nagu August Mälk, kes muide on ka Lümanda valla poiss ning Hindist vaid 10 aastat vanem. Seega oli selline eelarvamus isegi pisut õigustatud. Aga "Tuulist randa" lugedes sai selgeks, et päris nii see pole. Mis on muidugi ka loogiline, arvestades, millal kirjutas Mälk "Taeva palge all" (ilmunud 1937) ja millal Hint "Tuulise ranna" I raamatu (1951).

Raamatu tegevus toimub aastatel 1901-1905 Saaremaa rannakülas ning Tallinnas. Kulminatsiooniks on 1905. aasta oktoobris Tallinnas toimunud Verine pühapäev ehk traagiliselt lõppenud töölisrahva meeleavaldus ning selle järellainetus rannakülas.

Rannarahva igapäeva ellu kuulub raske töö ja peost suhu elamine, kiuslik kirikuõpetaja ja ahne mõisnik. Raamatu keskmes on põline perekond Tihu, milles perepojad esindavad kaht erinevat suunda. Vanem poeg Matis on lihtne kalur, noorem poeg Tõnis aga karastunud meremees, kelle ambitsioonid kisuvad teda lihtrahva hulgast kaupmeeste klassi. Hetkeks tundub, et külarahva ühendab ning toob elujärge leevendust ühine ettevõtmine laevaühistu loomise näol, kuid isiklikud huvid ning rahutud ajad muudavad selle suunda.

Lugemise ajal hakkas mind häirima tegevuse liigne kandumine Tallinnasse ja revolutsiooni juurde. Leidsin isegi, et Hint ongi "punane" kirjanik, kelleks teda olen kuulnud nimetavat. Kuid see tekitas minus kõrgendatud huvi selle vastu, kuidas asjalood tookord siiski olid. Verise pühapäeva ja töölispartei kohta veidi juurde lugenud, avardus minu pilt sündmustest ja olustikust märgatavalt (algselt kujutas töölispartei endast kodanlik-demokraatlikku liikumist ehk võideldi vaba demokraatliku korra loomise nimel) ning raamat on sellega kooskõlas ehk kui olla väga täpne, ei ülistata selles kommunismi, vaid rahva võitlust vabaduse ja iseseisvuse nimel.

Raamatus on episood, kus mainitakse vabariigi loomist ning mul on tugev aimdus, et seal ei peeta silmas kommunistlikku, vaid ikkagi kodanlik-demokraatlikku riiki. Ma ei liigitaks seda raamatut "punase" kirjanduse hulka, kuid kahtlustan, et teatud osa lugejaid võib seda siiski teha, millest lähtuvalt võib see raamat omakorda osale neist mitte meeldida. Mulle igatahes meeldis see väga.

Raamatus on vaid üks koht, mis mind veidi kahtlema paneb. See on hinnang, et nii suurt veretööd rahva vastu, kui tol päeval Tallinnas, pole varem juhtunud. Lõpuks leian siiski, et tervikliku pildi huvides oli tegevuse kandumine rannakülast väljapoole vajalik, sest ei elatud maal omas mullis ning sündmused ja meelsus mujal mõjutas ka sealset elu.

Kiidan raamatu kujundust. Esikaanel on Aadu Hindi ex libris ning raamatus illustratsioonid Jüri Palmilt.

Hint, Aadu, 1910-1989
Tuuline rand I (1951)
illustreerinud Jüri Palm
kujundanud R. Pangsepp
Kogutud teosed, 1
Eesti Raamat, 1975
368 lk.

Eduard Vilde. Mahtra sõda

32. Raamat, mis kirjeldab mõnda konkreetset ajaloosündmust

Seisin enne lugema hakkamist trilemma ees. Mul on selle raamatu kolm erinevat väljaannet – 1945., 1958. ja 2009. aasta. Millist aga lugeda? Kõige vanem neist oleks väga käepärane olnud, pehmete kaantega ja ning oleks oma vanuse tõttu kindlasti erilise lugemiselamuse pakkunud, kuid kahjuks suht kehvas seisus ning ei oleks tahtnud seda veelgi süvendada. Seega selle jätsin kõrvale. Kõige uuemas aga samuti kahtlesin, selles raamatus kui asjas ei ole ilmselt nauditavat ajaloohõngu, mis kahes vanemas olemas on. Jäingi siis kuldsele keskteele ning valisin 1958. aasta väljaande. Eks see neist oma mõõtmetelt kõige kogukam oli, kuid lõppkokkuvõttes see lugemiselamust kuidagi ei rikkunud.

Nagu pealkirjastki selgub, kirjutatakse selles raamatus Mahtra sõjast. See oli ühepäevane verine kokkupõrge eesti talurahva ja mõisike vahel 2. juunil 1858. Tekib küsimus, et mida on ühest päevast 400 leheküljel kirjutada? Aga ei, Vilde on selle sündmuse kirjeldamise väga põhjalikult ette võtnud, lisades loosse ka kaks ilmselt siiski ilukirjanduslikku armastuslugu – üks talurahva ja teine mõisnike hulgas. Kirjeldatakse pikalt eellugu, millest selgub, kuidas ja miks konflikt tekkis, aga ka järellugu on piisava detailsusega kirjeldatud. Tänu sellele tekib sündmusest väga terviklik ettekujutus.

Minu jaoks pakkus see raamat meeldiva üllatuse. Loomulikult on koolis ajalootunnis Mahtra sõda mainitud, kuid see raamat ei kirjelda mitte ainult üht sündmust ega jää selle keskseks, vaid annab vägagi tõetruu pildi 19. sajandi eesti talurahva elust üleüldiselt. See pani mind mõtisklema eestlaste käekäigu üle sel ajaperioodil ning kasvatas minus arusaama, kuivõrd võõras ning võibolla ka raskesti usutav võiks see tänapäeva inimese jaoks tunduda. Seda oli väga valus lugeda, millise kohtlemise osaks said süütud inimesed vaid sellepärast, et nad olid orjad ning seetõttu alamat "rassi". Lohutust pakkus vaid asjaolu, et Eestimaal leidus siis ka inimesi, kes seda hukka mõistsid ning ka konkreetseid samme selle vastu astusid.

Vanasõna ütleb, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Arvan, et see raamat peaks vähemalt osaliselt olema ajalootunni kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Minult Goodreadsis 5 tärni.

Goodreads

Vilde, Eduard, 1865-1933
Mahtra sõda
illustreerinud Alo Hoidre, Paul Reeveer
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958
422 lk.